Düün. Frank Herbert

Чтение книги онлайн.

      valgeid rohelisel taustal…

      Ning mände vahelt tuleb tuul

      ja varje õõtsutab.

      Linnud lehvitavad tiibu, lendu tõusevad,

      laotuse oma kriisetega täidavad.

      Ja mina kuulen, kuidas

      tuul puhub üle ranna

      ja murdlainete,

      ja näen, et meie lõkketuli

      on kõrvetanud mererohtu maas.”

      „Seesama,” ütles Paul.

      Vana naine silmistes Pauli ainitise pilguga ning ütles: „Noormees, mina kui Bene Gesseriti kooli proktor otsin Kwisatz Haderachi, meesterahvast, kes võib tõesti saada üheks meist. Su ema näeb sinus neid võimeid, aga tema näeb sind ema pilguga. Ka mina näen selleks võimalust, aga mitte rohkem.”

      Kõrgeauline Ema vaikis ning Paul mõistis, et naine soovib, et räägiks tema. Ta ootas.

      Viimaks naine ütles: „Nagu soovid. Tuleb tunnistada, et sinus on sügavust.”

      „Kas ma võin nüüd minna?” küsis Paul.

      „Kas sa ei tahagi kuulda, mida Kõrgeauline Ema teab Kwisatz Haderachi kohta ütelda?” küsis Jessica.

      „Ta ütles, et need, kes proovisid, surid.”

      „Aga ma võin sinu aitamiseks vihjata sellele, mispärast nad surid,” jätkas Kõrgeauline Ema.

      Ta räägib vihjetest, mõtles Paul. Tegelikult ei tea ta midagi. Ning ta ütles: „Vihja siis.”

      „Ning ole neetud?” Vana naise kortsulisele näole ilmus õel muie. „Hea küll: „See, kes alistub reeglitele.””

      Paul tundis hämmastust: naine rääkis nii elementaarsest asjast nagu tähendusse kätketud pinevus. Kas tema arust ema ei õpetanud Paulile mitte kui midagi?

      „Kas see on vihje?” küsis poiss.

      „Me pole siin selleks, et teha ilusaid sõnu ja vaielda nende tähenduse üle,” ütles vana naine. „Paju alistub tuulele ja kasvab, kuni ühel päeval on pajusid palju – tuulemüür. See on paju tagamõte.”

      Paul jäi teda ainitise pilguga vahtima. Vana naine oli öelnud tagamõte, ja see sõna oli tabanud teda nagu piitsalöök, viies tema mõtted taas ta enda kohutavale tagamõttele. Äkki vihastas Paul vana naise peale: igavene alp vana nõid, kes ajab suust välja igasugust jama!

      „Sa mõtled, et mina võiksin olla see Kwisatz Haderach,” ütles ta. „Sa räägid minust, aga pole öelnud ainsatki sõna sellest, kuidas me saaksime päästa mu isa. Olen kuulnud, kuidas sa mu emaga räägid. Otsekui isa oleks juba surnud. Aga ei ole!”

      „Kui midagi teha saaks, siis oleksime seda juba teinud,” porises vana naine. „Võib-olla me suudame päästa sinu. See on kahtlane, kuid võimalik. Aga sinu isa heaks ei saa me mitte midagi teha. Kui sa suudad sellega leppida nagu tõsiasjaga, siis oled saanud tõelise benegesseritliku õppetunni.”

      Paul nägi, kuidas need sõnad ta ema vapustasid. Ta põrnitses vana naist. Kuidas võib see nõnda rääkida tema isast? Mispärast on see naine nii enesekindel? Ta lausa kees pahameelest.

      Kõrgeauline Ema silmitses Jessicat. „Oled õpetanud talle Teed – ma näen temas selle märke. Sinu asemel oleksin teinud sedasama ja saatnud Reeglid kuradile.”

      Jessica noogutas.

      „Nüüd kutsun ma ise sind üles rikkuma harilikke õpetamiseeskirju,” ütles vana naine. „Oma julgeoleku pärast vajab ta Häält. Ta on alustanud hästi, aga me mõlemad teame, kui palju rohkem talle tarvis oleks… ja hädasti.” Ta läks Pauli juurde ja vaatas poisile otsa. „Head aega, noor inimene. Loodetavasti tuled sa oma katsumusega toime. Aga kui ei tule – noh, siis võime meie ikkagi edukad olla.”

      Ta vaatas veel kord Jessica poole. Naiste pilgust paistis mõistmisesäde. Siis lahkus vana naine rõivaste sahisedes, ilma et ta oleks kordagi tagasi vaadanud. Tuba ja selles viibijad olid juba tema mõtetest kaugel.

      Kuid Jessica pilk oli langenud Kõrgeaulise Ema näole hetkel, kui see pea kõrvale pööras. Vana naise kortsulisil palgeil olid pisarad. Need pisarad häirisid teda rohkem kui ükski teine sõna või märk, mida nad olid tol päeval vahetanud.