Kiusatuste ahelik. Neitsijõgi, 6. raamat. Robyn Carr

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ uurida.

      Ta läks elumajast välja ja kangutas lahti esimese puhkemaja ukse. Seal valitses enam-vähem sama seis. Mööbel oli pehkinud ja põrand prügiga kaetud. Kõik majakesed olid ühetoalised ja neid polnud aastaid kasutatud; tillukesed pliidid ja külmkapid olid ajast ja arust ega töötanud arvatavasti. Luke oli puidu ja värviga osav, kuid ei söandanud gaasi- ja elektritöid ette võtta. Krundil oli kuus tühja puhkemaja, mis kõik vajasid uut boilerit, pliiti, külmikut ja mööblit. Ta pidi majade katustele ronima, et välja selgitada, kuidas need on ajahambale vastu pidanud, kuid juba eemalt tundus, et suur osa katuselaaste oli puudu või pehkinud. Ning majakeste puidust seinad kisendasid kraapimise, lihvimise ja värvimise järele. Samuti tuli välja vahetada kõik aknad.

      Luke tegi mõttes arvutuse. Oli peaaegu september. Jaanuarist juunini, enne kui suvitajad tulid matkama ja puhkama, oli elu selles piirkonnas uimane ja märg. Kui ta jõuaks elamu ja puhkemajad kevadeks korda teha, võiks ta need müüki panna või suvitajatele välja üürida. Kui ta on selleks ajaks mägedest tüdinud, võib ta äri kinni panna ja suunduda San Diegosse, kus viibis ka tema vend Aiden ning kus oli ohtralt randu ja bikiine, või Phoenixisse, kus elas tema lesestunud ema, kes olnuks tema saabumise üle ääretult tänulik. Soovi korral võis Luke endale lennunduse alal tööd otsida.

      Ta ühendas haagiselamu veoki küljest lahti, tõstis Harley Davidsoni kastist maha ja parkis maja ette. Ta haaras autokastist töökindad, harja ja kühvli, tõi haagiselamust tööriistakasti ja asus maja tühjendama. Ta võis vähemalt veoki kasti prügiga täita ja teel Eurekasse lasta kommunaalteenused sisse lülitada, palgata kahjuritõrjuja ning rentida suure prügikonteineri. Ühe laadungi prügi võis ta ka prügimäele viia.

      Keskpäevaks oli ta terrassi ette suure hunniku prügi ladustanud. Ta hakkas seda pikapi kasti laadima. Et särav päike oli õhu soojaks kütnud ja ta higistas nagu farmitööline, võttis ta särgi seljast. Ta tõstis parajasti suurt kolme jalaga tugitooli autokasti, kui märkas naist. Luke tardus, tool pea kohal.

      Naine istus lagendikul suure Ameerika Painti tõugu hobuse seljas ja naeratas talle. Sulnilt, süütult ja mesimagusalt. Luke ei suutnud liigutadagi. Hobune oli ilus, vähemalt poolteist meetrit kõrge. Naise päevitunud reisi katsid üleskeeratud khakikarva lühikesed püksid, tal olid jalas paeltega matkasaapad ja valged sokid, seljas valge lühikeste käistega T-särk ning khakikarva kalurivest. Pikk heleblond pats seljal rippumas ja kaabu peas, nägi ta välja nagu tilluke, ent vintske viieteistaastane. Luke’il oli tunne, nagu ahistaks ta alaealist, ja ta tundis turjal kõiki oma kolmekümmend kaheksat eluaastat.

      Hobune tantsiskles, kaapis maad, norsatas ja ajas pead selga, kuid väike tüdruk tema seljas ei paistnud seda märkavatki, vaid sai ratsuga vabalt ja sundimatult hakkama.

      „Ma lihtsalt pidin seda isiklikult nägema,“ tunnistas Shelby. „Sa teedki seda. Jändad selle sodihunnikuga. Oh sa poiss!“ naeris ta. „Paistab, et sul ei hakka niipea igav.“

      Luke viskas tooli veoki kasti, võttis taskust kaltsu ja kuivatas oma higist leemendavat nägu. „Võib-olla sina ei näe siin potentsiaali,“ lausus ta, „aga sel juhul avaldab lõpptulemus sulle kindlasti muljet.“

      „See avaldab mulle juba praegu muljet,“ kostis neiu. „Oled üüratu töö käsile võtnud. Seal, kus mina üles kasvasin, olid rannas samasugused vanad puhkemajad. Olin siis teismeline. Neid ei kasutatud peaaegu kunagi ja kohalikud lapsed hiilisid sinna sisse, et kanepit suitsetada ja... muid asju teha. Ühel päeval olid need kadunud. Maatasa lammutatud.“

      „Siis, kui sina olid teismeline,“ pomises Luke ja torkas kaltsu tagasi taskusse. „Kas eelmisel nädalal?“

      „No kuule,“ naeris Shelby. „See juhtus kümme aastat tagasi.“

      „Sel juhul sa ei paista vananevat.“

      „Miks sa otse ei küsi?“ esitas Shelby väljakutse.

      „Hea küll, kui vana sa täpselt oled?“

      „Kakskümmend viis. Ja sina?“

      „Sada kümme.“

      Shelby naeris jälle. Seejuures heitis ta pea seljale, nii et pats laperdas kaasa. „Jah, ma arvasingi, et oled muldvana. Aga kui vana ikkagi?“

      „Kolmkümmend kaheksa. Sinu haardeulatusest väljas.“

      „Oleneb,“ kostis neiu õlgu kehitades.

      „Millest?“

      „Sellest, kas mul on mingisugust haardeulatust.“

      Oh jumal, mõtles Luke jõuetult. Ta meeldis sellele neiule. See polnud enam õrritamine, vaid nelja silma all flirtimine. Luke polnud eriline süümepiinade tundja ja veel vähem suutis ta end ohjeldada. Shelbyl polnud hea mõte temaga flirtida. Neiu käitus liiga peibutavalt. „Oled selle hobuse seljas üpris osav. Ilus ratsu.“

      „Chico,“ ütles Shelby. „Käitub nagu poisike. Onu Walt sai ta juba varsaeas – võiks arvata, et ta käitub nüüdseks paremini. Aga noh, hobune on hobune.“

      „Ma olen sageli kõrbes jooksvatest hobustest üle lennanud. Imelised olevused.“

      „Sa ratsutad?“ tundis Shelby huvi.

      „Ma pole aastaid hobuse selga saanud.“

      „Kas püüad kala?“ uuris neiu.

      „Kui mul selleks võimalus tekib. Kas sina käid jahil?“

      „Ei,“ raputas Shelby pead. „Ma ei suudaks kedagi tulistada. Aga ma lasen kaarrajal märki ja olen selles osav. Viimasel ajal olen tegelnud aianduse ja lapsehoidmisega. Ja loen palju.“

      „Mida sa siin teed?“ küsis Luke ja astus lähemale.

      „Neitsijõel? Tulin perega aega veetma, enne kui uuesti kooli lähen. Onu Walt, Vanessa ja Paul, nõbu Tom – ta on praegu baasõppes ja saab varsti vabaks. Nemad ongi mu perekond.“

      „Ei,“ muigas Luke. „Ma mõtlen siin. Miks sa mind piiluma tulid?“

      „Saa üle. Ma tulin maju vaatama,“ nipsas Shelby naeratades. „Eelmisel suvel sattusin mõnel korral siia ratsutama. Uskusin tõepoolest, et ühel päeval on need majakesed siit kadunud. Kas poleks lihtsam uusi ehitada?“

      „Lihtsam ehk oleks, kuid mitte odavam. Ja pealegi on mul tegevust tarvis.“

      „Miks? Kas sind lasti töölt lahti?“

      „Ma läksin sõjaväest erru.“

      Shelby kulmud kerkisid. „Nagu minu onugi!“

      „Ei, mitte nagu sinu onu, vaid nagu veebel, helikopteripiloot. Jacki sõnul on sinu onu erukindral. See on hoopis teine asi, lapsuke.“

      Shelby naeratas ja punastas veidi. „Ära unusta, et ta on erus. Ta ei vastuta enam millegi eest.“

      Luke silmitses neiu roosasid põski. Oli näha, et Shelby kibeles flirtima, kuid see ei olnud talle loomulik. Luke võis olukorda lihtsustada. Ta oskas naisi rahustada. Tõtt-öelda ta koguni nautis seda.

      Ta tundis suurt ihasööstu, ent pidi selle eos summutama. Shelby oli öelnud, et on kahekümne viie aastane, kuid Luke oli kindel, et kõigis СКАЧАТЬ