Kiusatuste ahelik. Neitsijõgi, 6. raamat. Robyn Carr

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Jutlustajat nagu vanad sõbrad.

      Mõne aja pärast sisenes veel üks paar ning Luke’ile tutvustati ehitajat Paul Haggertyt ja tema naist Vanessat. „Jack helistas mulle,“ ütles Paul. „Ta ütles, et meil on uus naaber.“

      „Väga optimistlik hinnang,“ arvas Luke. „Ma pole veel majjagi jõudnud.“

      „On see sinu haagiselamu, mida ma õues nägin?“ uuris Paul.

      „Jah, igaks juhuks,“ kostis Luke naerdes. „Kui maja osutub elamiskõlbmatuks, ei pea ma vähemalt autos magama.“

      „Uuri järele ja anna teada, kas soovid, et viskan majale pilgu peale.“

      „Tänan pakkumast. See tähendab mulle palju.“

      Luke jäi baari märksa kauemaks, kui oli plaaninud. Kui Jacki sõbrad jätsid hüvasti, oli Luke endiselt seal ja jõi koos Jackiga kohvi. Kohalikud tundusid olevat väga toredad, kuid Luke oli naistest täiesti rabatud. Ta võis leppida asjaoluga, et Jack oli endale Neitsijõelt noore iluduse leidnud, kuid neid tundus olevat kõikjal. Shelby, Paige, Brie ja Vanessa olid kõik väga kaunid. Luke lootis, et tal õnnestub naaberlinnast endalegi meelelahutust leida.

      „Sa tahad kindlasti Pauli äia Waltiga kohtuda,“ arvas Jack. „Ta on erru läinud sõjaväelane.“

      „Jah?“ kostis Luke. „Shelby vist isegi mainis seda.“

      „Kindral. Tore tüüp.“

      Luke oigas endamisi ja lasi pea longu. Jack luges teda nagu avatud raamatut.

      „Jah, Shelby onu Walt,“ täpsustas Jack.

      „Shelby on too kaheksateistaastane?“

      Jack lagistas naerda. „Ta on pisut vanem. Aga möönan, et ta on noor. Kenake, eks?“

      Seda oli võimatu mitte märgata. „Kohe, kui ma teda vaatasin, kartsin, et mind võetakse vahi alla,“ tunnistas Luke, mispeale Jack puhkes naerma. „Kas saab olla veel ohtlikum naine? Noor, nägus ja elab kindrali katuse all.“

      „Jah,“ möönis Jack. „Aga kurat võtaks, ta on täiskasvanud naine! Ja väga kenaks kasvanud, peab ütlema.“

      „Mina talle ligi ei tiku,“ lubas Luke.

      „Kuidas arvad,“ kohmas Jack.

      Luke tõusis, pani raha letile, sirutas käe ja lausus: „Aitäh, Jack. Ma ei oodanud sellist vastuvõttu. Mul on hea meel, et enne majja minekut linnale tiiru peale tegin.“

      „Anna teada, kui saame sind kuidagi aidata. Tore, et tulid, sõdurpoiss. Sulle hakkab siin meeldima.“

      TEINE PEATÜKK

      Sheridanide puhul oli tavaline, et nad sõid koos baaris õhtust, sageli koos sõprade ja sugulastega. Pärast seda pakkis Jack oma väikese pere autosse ja saatis nad koju, et Mel saaks lapsed magama panna. Jack ise jäi kuni sulgemisajani baari. Tol õhtul oli Mel tõtanud koju, et Brie lapsehoidjakohustustest vabastada. Jack hiilis baarist veidi varem minema ja tõi kodustele õhtusööki.

      Ta tundis ikka veel imelist rahulolutunnet, kui koju pere juurde läks. Kolm aastat tagasi oli ta vallaline mees, kes elas baari tagaruumis ega ilmutanud pererutiini vastu mingit huvi. Ent praegu ei suutnud ta teistsugust elu ettegi kujutada. Ta oli arvanud, et tema tunded oma naise vastu hakkavad mingil hetkel rahunema, kuid ometi kasvasid kirg ja armastus iga päevaga aina suuremaks. Mel oli talle sügavale südamesse pugenud ning kuulus ihu ja hingega temale. Jack ei teadnud, kuidas oli suutnud nii kaua millegi selliseta elada. Ta ei teadnud, miks paljud mehed säärase asja eest põgenevad, ja mõistis lõpuks ometi oma sõpru, kes olid aastaid pereelu elanud.

      See polnud midagi erilist: õhtusöök köögilaua taga, kerge vestlus baari taga toimuvatest ehitustöödest, linna uustulnukast ja Shelby naasmisest pikale külaskäigule, mille vältel neiu plaanis kõrgkoolidesse avaldusi saata. Ent Jacki jaoks oli see kõige tähtsam osa päevast. Siis kuulus Mel üleni temale, sest lapsed olid ammu uinunud.

      Kui nõud olid pestud, suundus Mel esimesena duši alla. Jack tõi tuppa puid ja tegi magamistoa kaminasse värske tule – ööd olid juba rõsked. Mägedesse saabus sügis varakult. Kui see oli tehtud, tegi ta tiiru ümber maja ja kogus kokku prügi, mille pidi hommikul linna prügikonteinerisse viima. Tagaukse juures võttis ta saapad jalast ja pesuruumist möödudes kiskus särgi seljast ning sokid jalast, et need pesumasina peale jätta. Selleks ajaks kui ta magamistuppa jõudis, oli dušivesi lakanud voolamast. Ta riputas vöö kappi ja läks vannituppa.

      Lävel seistes tabas ta Meli peegli ees seismas ja kiiresti rätikut ümber sidumas. Naine vaatas talle peegli kaudu silma, näol süüdlaslik ilme. „Melinda, mida sa teed?“ küsis Jack ja avas teksapükste luku, et samuti duši alla minna.

      „Mitte midagi,“ vastas naine ja pööras pilgu mujale.

      Jack kortsutas kulmu ja astus lähemale. Ta kergitas naise lõuga ja vaatas talle otsa. „Kas sa peidad ennast? Minu eest?“ imestas ta.

      „Jack, ma olen vormist väljas,“ kostis Mel ja tõmbas rätikuservad koomale.

      „Mida?“ küsis Jack naerulsui. „Millest sa räägid?“

      Mel tõmbas kopsud õhku täis. „Mu rinnad on lontis, tagumik ripub reite kohal, mul on paks kõht ja nagu sellest oleks veel vähe, olen ma üleni venitusarmidega kaetud. Näen välja nagu tühjaks lastud õhupall.“ Ta puudutas Jacki jõulist rinda. „Sa oled minust kaheksa aastat vanem ja ideaalvormis.“

      Jack puhkes naerma. „Arvasin, et üritad mingisugust tätoveeringut peita, Mel. Mina ei ole aastase vahega kaht last sünnitanud. Emma on alles mõnekuune. Anna endale aega, eks?“

      „Ma ei saa sinna midagi parata, et tunnen oma vanast kehast puudust.“

      „Oi-oi,“ sõnas Jack ja põimis käed naise ümber. „Kui sa nii mõtled, on järelikult minu töö tegemata.“

      „Aga see on tõsi,“ ei jätnud Mel järele ja toetas pea abikaasa rinna pehmele karvavaibale.

      „Mel, sa muutud iga päevaga kaunimaks. Ma jumaldan su keha.“

      „See pole enam endine...“

      „Hmm, see on palju parem,“ kiitis Jack. Ta sikutas rätikut, millest Mel kõvasti kinni hoidis. „Anna siia,“ ütles Jack. Mel lasi lahti ja Jack tiris rätiku ära. „Ahaa,“ ütles mees naeratades. „See keha on minu silmis imeline – lihtsalt hämmastav. Sa muutud iga päevaga lopsakamaks ja vastupandamatumaks.“

      „Sa ei mõtle seda ometi tõsiselt,“ kostis Mel.

      „Mõtlen küll.“ Jack kummardus puudutama huultega naise suud, üks käsi tema rinnal ning teine liikumas õrnalt üle selja ja tuharate. „Su keha on andnud mulle nii palju – ma jumaldan seda.“ Ta kergitas pisut Meli rinda. „Vaata,“ ütles ta.

      „Ma ei suuda seda kannatada,“ kurtis Mel.

      „Vaata, Mel. Vaata peeglisse. Vahel, kui näen sind sellisena, ihualasti, ei suuda ma hingatagi. Iga väike muutus teeb sind minu silmis aina paremaks ja hõrgutavamaks. СКАЧАТЬ