Название: Kiusatuste ahelik. Neitsijõgi, 6. raamat
Автор: Robyn Carr
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Контркультура
isbn: 9789916111734
isbn:
Oli soe augusti pärastlõuna ja puhus jahe värskendav tuul. Mägedes tõotas tulla külm öö. Ta polnud käinud majas, kus kavatses elama hakata. See oli aasta aega tühjalt seisnud. Kui see pole elamiskõlblik, peab ta haagiselamus hakkama saama. Ta tõmbas kopsud õhku täis. Õhk oli nii pagana puhas, et pani kopsud tulitama. Võrreldes Iraagi ja El Paso kõrbetega oli muutus väga suur. Just seda ta oligi vajanud.
Ta sisenes renoveeritud majja ja leidis end nägusast väikesest maabaarist. Ta jäi ukse juurde seisma ja heakskiitvalt ringi vaatama. Laudpõrandad läikisid, kaminas hõõgusid tulised söed, seintel rippusid jahi- ja kalapüügitrofeed. Baaris oli umbes tosin lauda ja pikk läikiv baarilett, mille tagant paistsid riiulid alkoholi ja klaasidega. Kõige keskel oli ligi paarikümnekilose kuninglõhe topis. Kõrgele nurka paigaldatud televiisorist jooksid üleriigilised uudised, mille heli oli vaikseks keeratud. Baarileti servas tagusid kaks kalameest kaarte – nad olid äratuntavad khakikarva vestide ja mütside järgi. Lähedal asuvas lauas jõid mehed töösärkides ja teksapükstes. Luke vaatas käekella. 16.00. Ta kõndis baarileti juurde.
„Mida ma teile pakun?“ küsis baarmen.
„Külm õlu, palun. Kui ma viimati sellesse linna sattusin, seda baari polnud.“
„Sel juhul olete kaua eemal viibinud. Me oleme juba üle nelja aasta tegutsenud. Ostsin maja ära ja tegin siia baari.“
„Noh, saite kuradima hästi hakkama,“ märkis Luke ja võttis õlle vastu. „Minagi alustan varsti remonditöödega.“ Ta sirutas käe. „Luke Riordan,“ ütles ta.
„Jack Sheridan. Meeldiv tutvuda.“
„Ostsin Neitsijõe kaldale mõned vanad puhkemajad, mis on aastaid tühjalt seisnud ja lagunenud.“
„Vana Chapmani puhkemajad?“ küsis Jack. „Vanamees suri alles eelmisel aastal.“
„Jah, ma tean,“ vastas Luke. „Käisin oma venna ja paari sõbraga siin kandis jahil, kui neid märkasin. Mõtlesime vennaga, et jõeäärne asukoht võib üht-teist väärt olla. Märkasime, et majad pole kasutuses, tahtsime need ära osta, korda teha ja kiiresti edasi müüa, et veidi pappi teenida. Aga vana Chapman ei tahtnud sellest kuuldagi...“
„Ta oleks siis kodutuks jäänud,“ nentis Jack ja pühkis baariletti lapiga. „Tal poleks erilist valikut olnud ja ta oli ihuüksi.“
Luke rüüpas jääkülma õlut. „Justament. Sellepärast ostsime kogu kupatuse ära, kaasa arvatud elumaja, ja ütlesime, et ta võib seal elu lõpuni tasuta sees elada. Sellest kujunes seitse aastat.“
Jack naeratas. „Tema jaoks oli see magus tehing. Teie jaoks nutikas. Siin ei ole kuigi tihti kinnisvara saadaval.“
„Me saime kohe aru, et maalapp on väärt märksa rohkem kui majad, jõe ääres ja puha. Ma ei ole hiljem siia kanti sattunud ja mu vend käis siin ainult korra, pilku peale viskamas – tema sõnul polnud midagi muutunud.“
„Mis teid takistas?“
„Noh,“ vastas Luke lõual kasvavat habemetüügast kratsides. „Afganistan. Iraak. Fort Bliss ja veel mõned kohad.“
„Sõjavägi?“
„Jah. Kakskümmend aastat.“
„Mina veetsin kakskümmend aastat merejalaväes,“ sõnas Jack. „Pärast seda mõtlesin siia tulla, et järgmised kakskümmend aastat jooke serveerida, kala püüda ja jahil käia.“
„Jah? Kõlab nagu hea plaan.“
„Mu plaan jooksis liiva, kui tutvusin nägusa Melinda-nimelise ämmaemandaga.“ Jack naeratas. „Kõik olnuks hästi, aga see naine näeb teksapükstes kriminaalselt hea välja.“
„Või nii?“ imestas Luke.
„Igaüks võib kalal käia,“ lausus Jack rahulolevalt naeratades.
Luke’il polnud midagi mehe vastu, kes eluga rahul oli. Ta naeratas vastu ja küsis: „Kas tegite siin suurema osa töid ise?“
„Enamiku. Mul oli ka abilisi, aga võimalikult palju tegin ise. Baarilett on eritellimusel tehtud. Mina paigaldasin riiulid ja laudpõrandad. Torutöid ma teha ei julgenud ja elektritöödega keerasin midagi vussi, nii et olin sunnitud kellegi palkama, aga puutöödes olen osav – mul õnnestus ehitada maja tagaossa suur ühetoaline korter, kus ma ise elasin. Praegu elab seal minu kokk Jutlustaja, kes teeb samuti laiendustöid – tema pere on kasvamas, aga ta armastab baari lähedal elada. Kas kavatsete oma puhkemajade kallal nokitseda?“
„Kõigepealt heidan pilgu elumajale. Chapman oli väga vana, kui me talt kogu kupatuse ostsime – tõenäoliselt vajab maja remonti. Ja mul pole aimugi, mis seisus on puhkemajad, aga mul pole niikuinii targemat teha. Halvimal juhul võin elumaja korda teha ja seal veidi aega sees elada. Parimal juhul renoveerin nii eluhoone kui ka puhkemajad ja panen need müüki.“
„Kus su vend on?“ tundis Jack huvi.
„Sean on endiselt tegevteenistuses. Ta on praegu Beale’i õhuväebaasis ja lendab U-2-ga. Tulin siia üksi.“
„Ja millega sina sõjaväes lendasid?“ tahtis Jack teada.
„Black Hawki kopteritega.“
„Ossa,“ pomises Jack ja vangutas pead. „Need satuvad karmidesse paikadesse.“
„Tõsijutt. Mina lahkusingi karmil viisil.“
„Tegid avarii?“ küsis Jack.
„Pagana pihta, ei!“ oli Luke nördinud. „Mind tuli alla tulistada.“
Jack puhkes naerma. „Ah sa raisk! Vähemalt said kakskümmend täis.“
„See polnud esimene kord,“ tunnistas Luke. „Kuid ühel geniaalsel hetkel otsustasin, et see jääb viimaseks.“
„Mul on tunne, et oleme viibinud sinuga samades paikades,“ nentis Jack. „Võib-olla isegi ühel ajal.“
„Sattusid kõvasti lahingutesse?“
„Afganistanis, Somaalias, Bosnias, Iraagis. Kaks korda.“
„Mogadišus,“ teadis Luke ja vangutas pead.
„Jah, me jätsime teid jamasse. See oli nõme,“ nentis Jack. „Kaotasite palju mehi. Anna andeks, mees.“
„Olukord oli kehv,“ möönis Luke. See, mis oli saanud alguse ÜRO algatatud vabastusmissioonina, oli lõppenud kohutava ülestõusuga, kui mereväekorpus minema viidi ja sõjavägi maha jäi. Somaalia sõjapealik Aidid alustas kallaletungi, mille tagajärjel hukkus verises konfliktis kaheksateist USA armee sõdurit ja haavatuid oli üle üheksakümne. „Ühel päeval joome end purju, Jack, ja räägime pikemalt lahingujutte.“
Jack haaras Luke’i õlavarrest ja vastas: „Kindel see. Tere tulemast meie kanti, vennas!“
„Aga nüüd СКАЧАТЬ