Kiusatuste ahelik. Neitsijõgi, 6. raamat. Robyn Carr

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kõrts – mõnus restoran ja baar. Eureka vanalinn on alati hea mõte. Ja meile veidi lähemal Garberville’is on plaadimasinaga baar.“ Jack kehitas õlgu. „Mäletan, et olen seal paari kena neidu kohanud. Ja ma tunnen üht tüüpi, kes saaks sind renoveerimistöödel aidata. Üks mu sõber kolis äsja perekondliku ehitusfirma Oregonist siia ja tegeleb praegu Jutlustaja maja juurdeehitusega. Ta aitas ka minul maja valmis saada. Ta on kuradima hea ehitaja. Toon sulle kohe tema visiitkaardi.“

      Jack kadus tagaruumi ja polnud veel minutitki möödas, kui baari sisenes kaks naist, kelle peale Luke pidi äärepealt südamerabanduse saama. Kaks nägusat blondiini, üks neist kolmekümnendates eluaastates, käharate kuldsete juustega, ja teine märksa noorem, unustamatu paksu meekarva patsiga, mis ulatus vööni. Toosama tüdruk, kelle Luke oli maantee ääres porisajust päästnud – Shelby. Mõlemad naised kandsid liibuvaid teksapükse ja saapaid. Kuldkiharal oli seljas lohvakas kampsun, kuid Shelby kandis sama valget triiksärki, mida ennegi. Tema varrukad olid üles keeratud, kaelus avatud ja särk piha juurest kinni seotud. Luke üritas hoiduda jõllitamast, kuid ei suutnud. Naised seevastu ei märganud teda üldse. Luke otsustas, et ei peagi Garberville’i sõitma. Naised ronisid baaripukkidele ja samal hetkel ilmus tagatoast Jack.

      „Hei, kullake,“ ütles ta üle leti kummardudes ja vanemat naist suudeldes. Ahaa, mõtles Luke, need ongi need kriminaalsed teksad, mis ei lasknud Jackil kalale minna. Missugune mees ei loobuks kalapüügist, et sellise naisega rohkem aega veeta? „Saage tuttavaks meie uue naabriga. Luke Riordan, see on minu naine Mel. Ja tema on Shelby McIntyre – temal elavad siin sugulased.“

      „Väga meeldiv,“ ütles Luke naistele.

      „Vana Chapmani jõeäärsed majad kuuluvad nüüd Luke’ile ja ta kaalub nende renoveerimist. Ta on endine sõjaväelane, nii et me lubame tal jääda.“

      „Tere tulemast!“ ütles Mel.

      Shelby ei lausunud sõnagi, vaid üksnes naeratas ja lõi pilgu maha. Luke oletas, et neiu on umbes kaheksateistkümnene, alles plikatirts. Kui Shelby olnuks vanem, oleks Luke talt juba porisel maanteepervel telefoninumbrit küsinud. Eurekal ja Brookstone’il polnud midagi vastu panna, olgugi et mõlemad naised olid Luke’ile kättesaamatud – Mel oli Jacki naine ja Shelby tundus olevat alles teismeline. Väga seksikas teismeline, mõtles Luke ja tundis, kuidas tal seest soojaks läheb. Kuid naiste välimus oli paljutõotav. Kui isegi tillukeses Neitsijõe baaris käisid nii kaunid naised, võis neid mägede vahel rohkemgi leiduda.

      „Ole lahke,“ ütles Jack ja libistas visiitkaardi üle leti. „Minu sõber Paul. Praegu ehitab ta maja ka minu nooremale õele Briele ja tema mehele, kes elavad meie naabruses. Ning endale ja oma naisele.“

      „Minu nõole,“ täpsustas Shelby.

      Luke kergitas küsivalt kulme.

      „Noh, Paul on abielus minu nõo Vanessaga. Nad elavad minu onu Walti juures ja mina elan nende juures.“

      „Mel, kas sa õlut soovid?“ pöördus Jack oma naise poole. „Shelby?“

      „Ma joon Shelbyga ühe limonaadi ja siis tõttan koju, et Brie lapsevalvest vabastada. Siis ta saab Mike’iga õhtust süüa,“ vastas Mel. „Tahtsin lihtsalt läbi astuda ja öelda, kus ma asun. Annan lastele süüa ja panen nad magama. Kas tooksid meile Jutlustaja tehtud õhtusööki, kui koju jõuad?“

      „Meeleldi.“

      „Ja mina lähen onule appi hobuseid talitama,“ teatas Shelby. „Aga kõigepealt võtan ühe õlle.“

      Noh, ta peab olema vähemalt kakskümmend üks, leidis Luke end arvutamas. Kui just Jack selles külabaaris reegleid ei painutanud. Seegi polnud välistatud.

      „Hakkan parem minema...“ teatas Luke.

      „Jää siia,“ tegi Jack ettepaneku. „Kui sul kiiret pole, siis tea, et viie paiku saabuvad püsikunded. See on suurepärane võimalus uute naabritega tuttavaks saada.“

      Luke heitis pilgu käekellale. „Võin ju veidikeseks jääda.“

      Jack naeris. „Semu, see kell kaob su käelt esimese asjana.“ Ta serveeris Shelbyle õlle ja oma naisele kokakoola.

      Luke lobises Jackiga veel veidi baari renoveerimisest ning naised jutustasid omavahel. Vähem kui kümne minuti pärast lausus Jack: „Vabanda mind, saadan oma naise välja.“ Pärast seda jäi Luke baari Shelbyga kahekesi.

      „Näen, et oled riideid vahetanud,“ märkis Shelby.

      „Ee, teisiti poleks välja mänginud. Koolimammi lasi mu korralikult täis.“

      Shelby naeris vaikselt. „Ma pole sind tänanudki. Selle eest, et mu pluusi päästsid.“

      „Pole tänu väärt,“ kohmas Luke ja rüüpas õlut.

      „Olen neid puhkemaju näinud,“ märkis Shelby. „Mulle meeldib jõe ääres ratsutada. Need näevad üsna kohutavad välja.“

      Luke kõkutas naerda. „See ei üllata mind põrmugi. Kui mul veab, ei ole need lootusetult lagunenud.“

      „Need ehitati väga ammu, kui inimesed kasutasid veel kvaliteetseid ehitusmaterjale,“ selgitas Shelby. „Seda rääkis mulle nõbu. Osa vanadest majadest on väga heas seisus. Ee, nojah. Kas su pere sõidab sulle siia järele?“ uuris ta.

      Luke muigas õllekruusi. Kiire ja asjakohane küsimus üllatas teda. Ta tõstis pilgu ja vaatas neiule otsa. „Ei,“ sõnas ta. „Mu ema ja vennad on pilla-palla üle ilma laiali.“

      „Naist polegi?“ muigas Shelby ja kergitas üht kaunist kulmu.

      „Ei ole,“ kinnitas Luke.

      „Oi, kui kahju,“ pomises Shelby.

      „Sa ei pea mind haletsema, Shelby. Mulle just nii meeldibki.“

      „Oled mingi erak või?“

      „Ei, lihtsalt vallaline mees.“ Luke taipas, et on sobiv hetk küsida, kas Shelby on kellegagi seotud, kuid see polnud oluline. Ta ei kavatsenud seda teed minna. Ja olgugi et ta teadis, et pole mõistlik neiuga lähemalt tuttavaks saada, toetas ta küünarnuki letile ja lõua käele, vaatas neiule otsa ja küsis: „Ja sina tulid lihtsalt külla?“

      Shelby rüüpas õlut ja noogutas.

      „Kui kauaks sa jääd?“

      „Ei tea veel,“ vastas neiu. Jack oli leti taha naasnud. Shelby pani pooltäis klaasi käest ja poetas letile paar dollarit. „Pean minema hobustega tegelema. Aitäh, Jack.“

      Jack pöördus Shelby poole. „Kuule, miks sa kunagi poolt õlut ei telli?“ tundis ta huvi.

      Neiu kehitas õlgu ja naeratas. Ta sirutas Luke’ile käe. „Oli meeldiv taas kohtuda, Luke. Nägudeni!“

      „Muidugi,“ kostis Luke ja võttis pakutud käe vastu. Seejärel saatis ta lahkuvat neiut pilguga. Ta ei tahtnud seda teha, kuid ei suutnud kiusatusele vastu panna. Kui Luke uuesti Jacki poole vaatas, oli tolle nägu naerul, misjärel ta jätkas leti taga toimetamist.

      Enne kella seitset oli Luke saanud tuttavaks Jutlustajaga, keda tema naine ja СКАЧАТЬ