Üksnes sinu. Triloogia 2. raamat. Susan Mallery

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Minu töö ei seisne kena olemises. Minu töö on aidata patsientidel paraneda.“

      Montana avas suu, kuid pani selle uuesti kinni, kuna talle meenus, et linnapea Marsha soovis, et ta oleks mehe vastu kena ja veenaks teda Fool’s Goldi jääma.

      Ta on selle töö jaoks täiesti vale inimene, mõtles Montana käsi langetades.

      „Kui Fluffy saaks aru, millega ta hakkama sai, oleks tal väga kahju.“

      Mees vahtis talle endiselt sõnagi lausumata otsa.

      Ju on hea, et mees on nii sita iseloomuga, mõtles Montana lootes, et doktor Bradley räägiks ometigi, milleks ta siia tuli, ja lahkuks siis. Kui mees oleks lisaks oma jumalikule välimusele veel võluv, poleks naistel tema eest pääsu.

      „Mul on vaja teraapiakoera ühele oma patsiendile.“

      Need sõnad olid nii ootamatud, et Montana hakkas juba oma kuulmises kahtlema. Ta pilgutas mitu korda silmi. „Te tahate teraapiakoera?“

      „Jah.“

      „Haiglasse?“

      „Jah.“

      Aga bakterid? Aga infektsioon ja kõik see muu, mida mees oli hommikul karjudes öelnud?

      Montana otsustas suu kinni hoida.

      „Elusat koera?“

      Doktor Bradley ohkas raskelt. „Elus koer oleks parim. Mul on üheksa-aastane patsient Kalinda. Ta sai paari päeva eest gaasigrilli plahvatuses rängalt viga. Üks operatsioon on tal juba olnud ja teda ootab ees veel kümneid. Ta vanemad üritavad olukorraga toime tulla. Kalinda kannatab valude käes ja on šokis.“ Ta lõualihas liikus. „Ta ema andis mulle loa teiega sellest rääkida.“

      „Selge.“

      Montana ei saanud päris täpselt aru, miks see oluline oli, kuid siis meenus talle konfidentsiaalsus. Bradley tahtis ilmselt olla kindel, et Montana saab aru, et ta ei riku mingeid reegleid.

      „Ta on voodis, eks? Ma räägin Kalindast. Ta ei kõnni ringi?“

      „Ei.“

      Montana mõtles, millised koerad neil on. Kõige parem oleks väike koer. Kui Kalindal on probleeme kopsudega, ei tohiks koer karvu ajada.

      „Mul on selleks just õige koer,“ ütles ta naeratades. „Tulge, ma teen teid tuttavaks.“

      Naine pöördus nii, nagu eeldaks, et ta järgneb. Simon ei tahtnud selle koerakasvatajaga kuskile minna, kuid oli siin ülla eesmärgiga. Oma patsientide nimel oli ta kõigeks valmis. Seda oli ta ikka uskunud. Ta oli valmis tegema kõik, mis vaja, et nad paraneksid. Asjaajamine sellise naisega, nagu see siin, oli lihtsalt üks järjekordne katsumus, millega tuli hakkama saada.

      Kui naine üle õla tema poole vaatas, helkis päike ta pikkadel blondidel juustel. Simon tajus juuste värve, erinevaid valguse ja tumekuldse varjundeid, kerget lainet. Naise silmad olid tumepruunid ja neis säras lust. Simon ei kahelnud hetkegi, et naine naeris tema üle.

      Ta tundis end ebamugavalt, kuid see polnud mingi uudis. Ta tundis end ebamugavalt kõikjal peale haigla. Selles tuttavas ruumis, mis oli tema kuningriik, tundis ta end koduselt.

      Too naine – ülemus oli nimetanud teda Montanaks – viis ta aiaga piiratud muruplatsile. Ta kuulis koerte haukumist ja niutsumist. Koerad tundusid olevat õnnelikud. Õhtupoolik oli soe, päike säras.

      Montana kõnnak oli võluvalt graatsiline. Ta jalad oli paljad, roosaks lakitud varbaküüned moodustasid kontrasti tumerohelise muruga. Kuid need läksid peitu, kui ta pani jalga puukingad ja sisenes koerteaedikusse.

      Aedik oli puhtam, kui Simon oleks osanud oodata. Ta ei märganud mingit haisu ja koerapuurid olid suured. Ta nägi suuri koeraasemeid ja palju mänguasju. Valgustus oli hea. Oli näha, et siia oli investeeritud palju aega ja raha.

      „Koerad elavad siin,“ ütles Montana talle otsa vaadates. „Koerad on karjaloomad ja tunnevad end paremini koos kui eraldatuses. Keegi on peaaegu alati siin. Meil käivad siin ööbimas üliõpilased. Veendumaks, et kõik on korras. Vahel võtavad nad kallima kaasa ja siis läheb asi huvitavaks.“

      Montana naeratas seda öeldes ning Simonil kulus hetk mõistmaks, et Montana ei pidanud silmas mitte koeri, vaid üliõpilasi. Selge see, et mitte koeri. Koertel pole ju kallimaid.

      „Max võib palju lugusid pajatada, kuid te ei tulnud ju selleks,“ jätkas Montana.

      „Ei.“

      Simon mõistis, et peaks ajama seltskondlikku juttu. Nii tundsid inimesed end vabamalt. Tema polnud selle mõttele iial pihta saanud, kuid tema ei saanud ju pihta enamikule levinud rituaalidele. Tema arust oli ülimalt jabur soovida kellelegi kena päeva. Just nagu selline asi nagu kena päeva luua oleks inimese võimuses.

      Montana läks välja viiva ukse juurde. Kui ta selle avas ja õuemurule astus, tuli pool tosinat koera jooksuga tema poole. Simon järgnes huvitatult. Tal polnud koertega erilisi kokkupuuteid olnud. Üheteistkümnendast eluaastast kuni kuueteistkümnendani – kuni ta kolledžisse läks – oli ta olnud kogu aeg haiglas. Sinna koeri ei lubatud.

      Suured ja väiksed koerad tulid ühesuguse innuga lähemale. Simon tundis ära hommikul pahanduse põhjustanud koera ja püüdis kõigest väest vältida, et koer talle üles hüppaks. Montana patsutas ja silitas neid kõiki, jagas korraldusi ja taastas korra kiiremini, kui Simon oleks arvatagi osanud.

      „Cece, tule siia, kullake,“ ütles Montana Simonile otsa vaadates. „Mulle tundub, et Cece on just see, keda vaja. Ta on vaikne, kuulab sõna ja – mis kõige olulisem – ta on puhas.“

      Väike aprikoosikarva puudel tuli Montana juurde. Koer oli vast kõigest kolmekümne sentimeetri kõrgune, pikkade jalgade ja saleda kehaga. Kui Montana ütles: „Sülle!“ keeras koer end nii, et teda oli mugav sülle võtta.

      „Cece keriks end suurima heameelega Kalinda kõrvale kerra,“ kinnitas Montana. „Ta sobib hästi lastega, on hea iseloomuga ei aja karva ega kõõma. Me saame ta väga puhta hoida. Tean, et see on oluline.“

      Samal ajal vaatas Cece Simonile otsa. Ta silmad olid tumedamad kui Montanal ja hetkekski ei pööranud ta Simonilt pilku. Ta nina värises ja siis hakkas ta üle kogu keha värisema.

      „Kas ta on haige?“ küsis Simon mõeldes, et ei taha mingil juhul oma patsientidele baktereid viia.

      Montana puhkes naerma. „Mitte selles mõttes nagu teie arvate.“ Ta sosistas midagi koerale kõrva ja too tõmbas keelega üle Montana näo. Montana vaatas uuesti Simonile otsa. „Ta on teist sisse võetud.“

      „Mida?“

      Koer anti talle sülle. Ta võttis koera instinktiivselt oma kätte.

      Koer oli kergem, kui ta oli arvanud, ta luustik tundus habras. Koera karv oli pehme, keha soe. Kuigi Simon ei teadnud, kuidas koera hoida, sättis too end vastu teda ja oli ta süles ülimalt rahul.

      „Toetage ta tagumikku,“ soovitas Montana.

      Simon kohendas СКАЧАТЬ