Üksnes sinu. Triloogia 2. raamat. Susan Mallery

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kohta ka midagi ütles?“ küsis ta.

      Hiljem õpetatakse Kalindale, kuidas ebamugavusega toime tulla. Ebamugavusega. Mitte agoonia, piina või kannatustega, mida rasked põletushaavad põhjustasid. Hiljem õpib ta hingamistehnikaid, meditatsiooni ja visualiseerimist. Kuid praegu peavad teda vee peal hoidma ravimid.

      „Ta ütles, et tahaks kutsikat silitada.“

      Simon hingas sügavalt sisse. „See oli suur neljakümnekilone koer, kelle koht ei ole haiglas.“

      „Oh.“ Proua Riley silmad täitusid pisaratega. „Meil oli koer. Väike Yorkshire’ terjer. Ta suri paari kuu eest. Tean, et Kalinda igatseb ta järele. Olen kuskilt lugenud midagi selle kohta, kuidas haiglates kasutatakse teraapiakoeri. Mis te arvate, kas sellest võiks abi olla?“

      Proua Riley armastas oma last ja oli valmis lapse aitamiseks kõike tegema. Et lapse kannatusi leevendada. Simon oli seda sadu kordi näinud. Vanemate armastuse piiritus üllatas teda ikka ja jälle. Võib-olla just sellepärast, et ta ise polnud seda omal nahal tunda saanud.

      Simon polnud mingil juhul nõus lubama oma osakonda räpast looma, kuid samas mõistis ta, et keha enese raviva toime võivad vallandada vägagi erinevad asjad. Kalinda ellujäämiseks on vaja imet.

      „Vaatan, mis teha annab,“ vastas ta palati poole pöördudes.

      „Tänan,“ ütles proua Riley läbi pisarate vapralt naeratades. „Te olete olnud imeline.“

      Simon polnud suurt midagi teinud. Opereerimine on õpitav. Need oskused olid tulnud ränga hinnaga, kuid tal polnud selle vastu midagi. Ta elas oma patsientidele, et parandada nende olukorda nii palju kui vähegi võimalik ja siis edasi liikuda. Järgmise tragöödia juurde. Järgmise lapse juurde, kelle elu olid leegid ühe hetkega muutnud.

      „Sa ei lähe vangi,“ kinnitas Max Thurman kindlalt.

      „Peaksin minema küll. See oli ju lausa kuritegelik.“

      Montanal oli olnud terve tund aega end üles kütta ning ta oli kasutanud sellest iga sekundit. Vihase arstiga silmitsi seistes ilmnenud trots oli hääbunud ning nüüd tundis ta, et oli saanud hakkama kohutava jamaga.

      „Dramatiseerid või?“ küsis Max, tumedates silmades lustlik säde. „Sa võtad seda kaugelt liiga tõsiselt.“

      „Fluffy jooksis vabalt mööda haiglat ringi, ajas kärud ümber ja pääses siis põletusravi osakonda.“

      „Ma ei püüagi väita, nagu peaksid loomad steriilses asutuses ringi jooksma, kuid see juhtus ju kogemata ja haigla juhataja sõnade kohaselt ei kaasnenud sellega suuremaid probleeme. Võta rahulikumalt.“

      Nad olid Maxi maja õuepoolses osas paiknevas kabinetis. Koerakasvatus oli Maxi maa peal ja koerte välja õpetamine toimus samuti seal. Montana ei osanud öelda, kui suur maatükk on aaker, kuid tema arust oli Maxil neid parasjagu. Tee pealt Maxi maja juurde jõudmiseks tuli sõita tubli kolm minutit. Talvel on see muidugi üsnagi keeruline.

      „Kui sa vaid oleks seda arsti näinud...“ pobises Montana, kellele meenus peamiselt just arsti jäisus. „Ta oli täiesti endast väljas.“

      „Sellisel juhul vabanda ta ees.“

      „Tema ees?“ Montana ei tahtnud seda meest enam elu seeski näha. Nii oleks tõesti kõige parem. „Sa võiksid helistada haigla juhatajale tagasi ja öelda talle, kui kahju mul on.“

      Maxi sinised silmad tõmbusid lustlikult kissi. „See on küll lapsik käitumine.“

      „Sina ju tunned teda.“

      „Sina samuti.“

      „Sa meeldid talle.“ Haigla juhatajaga kohtudes vahtis too alati ainiti Maxile otsa.

      Montana arust oli Max päris kena mees, kuigi noh, pisut liiga vana. Maxil olid terashallid juuksed, pisut ebasümmeetrilised näojooned ja intelligentsed sinised silmad. Ta nägi välja nii, nagu tuleks toime iga olukorraga. Kuigi Max oli juba ligemale kuuekümneaastane, nägi ta välja palju noorem ja käitus sellele vastavalt.

      „Kui sa nii mures oled, siis peaksid talle ise helistama,“ ütles Max Montanale. „Ta saab aru, et see juhtus kogemata.“

      „Aga too ennast täis arst mitte,“ pomises Montana, kuid rohkem moepärast. Maxil oli õigus, ta peaks ise helistama. „Lähen treenin koeri ja kogun julgust,“ ütles ta kabinetist lahkudes.

      Välja jõudes läks ta üle paksu rohelise muruga kaetud platsi. Ida pool võis näha sinise taeva taustal kõrguvaid mägesid.

      Maxi maad olid Sierra Nevada mäestiku jalamil Fool’s Goldi linnakese servas. Renost lõunasse ja Sacramentost itta jääv piirkond oli ilus: siin oli palju viinamarjaistandusi, keset linna suur järv ja suusanõlvad kõigest mõne kilomeetri kaugusel.

      Montanale meeldis see linn ja meeldis tema töö. Ta ei tahtnud kummastki ilma jääda. See ei tähendanud sugugi seda, nagu oleks keegi soovinud temalt linnakest ära võtta, kuid ikkagi... Ta tundis end kuidagi kaitsetuna. Vaatamata sellele, et Max teda toetas, muretses ta ikkagi selle pärast, mis Fluffy oli korda saatnud. Mis tema oli lasknud Fluffyl korda saata.

      Ta läks suurele mänguplatsile, kus teraapiakoerad jooksid päeval vabalt ringi ja mängisid või magasid päikese käes. Kui ta väravast sisenes, jooksis mitu koera teda tervitama. Ta patsutas ja kallistas neid ning vaatas siis Fluffy õnnelikesse pruunidesse silmadesse.

      „Maxil oli õigus,“ ütles ta koerale. „Sinust ei saa teraapiakoera.“

      Fluffy liputas saba.

      „Otsime sulle kena lastega kodu. Sulle meeldivad lapsed. Neil on sama palju energiat kui sinul.“

      Tal oli veel üht-teist öelda. Ta tahtis selgitada, et kõik see polnud Fluffy süü. Et vahel tuleb üht-teist proovida mõistmaks, et sa ei saa sellega hakkama. Kuid veel enne kui ta jõudis midagi öelda, kuulis ta läheneva auto müra. Ta läks mänguväljaku teise serva ja vaatas üllatunult, kuidas autost väljus linnapea.

      Marsha Tilson oli olnud Fool’s Goldi linnapea kauem kui Montanal eluaastaid. Marsha oli soe ja heasüdamlik inimene, kes oli linna teenimisele ohverdanud suure osa oma elust.

      „Lootsingi sind siit leida,“ hüüdis linnapea Montanat nähes. „On sul hetk aega?“

      „Ikka.“

      Montana lahkus mänguväljakult ja läks linnapea poole. Marsha kandis elegantset kostüümi ja pärleid. Ta valged juuksed püsisid kergele tuulele vaatamata sätitud soengus. Montana tundis end linnapea vastandina pisut armetuna. Ta päikesekleit oli üsna vana ja sandaalid oli ta kohe autosse istudes jalast võtnud. Ta pöidadel olid uute sandaalide hõõrutud laigud ja paar kohta punetasid ning ähvardasid villi minna.

      „Siin koerakasvatuse majas on nõupidamisteruum,“ ütles Montana. „Või tahad sa minna Maxi majja?“

      „Siinne nõupidamisteruum sobib väga hästi.“

      Linnapea Marsha järgnes Montanale teerada mööda suurde hoonesse. Majas oli kontor, väike vannituba, nõupidamisteruum ja kööginurk ning suured uksed viisid koertemajja.

      „Kas СКАЧАТЬ