Üksnes sinu. Triloogia 2. raamat. Susan Mallery

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ

      Marsha ootas, kuni Montana oli endale tooli tõmmanud, ja istus siis Montana vastu.

      „Ju sind huvitab, miks ma siin olen,“ alustas linnapea.

      „Et müüa lotopileteid?“

      Marsha naeratas. „Ma vajan sinu abi ühe väga erilise projekti juures.“

      Montanal tekkis instinktiivselt tahtmine plehku panna. Paari kuu eest oli Marsha palunud Montana õel Dakotal ühe erilise projekti juures abiks olla. Asi lõppes sellega, et Dakota töötas tõsielusarja filmimise juures võttegrupi ja linna vahetalitajana. Hea uudis oli aga see, et Dakota oli kohanud oma suurt armastust, jäänud lapseootele, kihlunud ja lapsendanud imearmsa pisitütre. See oli olnud väga sündmusterikas aeg.

      Kuid kuigi mõte järjekordsele erilisele projektile ajas Montana närvi, ei saanud ta sugugi plehku panna. Ta oli Hendrix ja seega ühe linna asutajaperekonna liige. Mitte just nii põnev nagu olla mõne Ameerika iseseisvuse eest võidelnud perekonna järeltulija, kuid ajalugu oli sellelegi vaatamata oluline.

      „Kuidas saan sind aidata?“ küsis Montana, mõistes väga hästi, et ema oleks ta üle praegu uhke.

      Marsha pöördus Montana poole. „Meil on siin üks külalisarst. Andekas kirurg. Ta on väga tark, pisut raske iseloomuga, kuid see, mis ta patsientide heaks teeb... Simon Bradley on spetsialiseerunud põletushaavadega patsientide ravile. Ta teeb ka plastilise kirurgia operatsioone. Ta on ligemale kolm kuud siin. Tal ongi kombeks käia ühest kohast teise ja saata korda imesid – ning minna siis edasi. Mina tahan, et ta jääks siia. Ta oleks linnale suureks plussiks.“

      Montana kulm tõmbus kipra. „Tundub, et ta on tõesti väga hea, aga kuidas mina sind aidata saan?“ Loodetavasti ei eelda Marsha, et arstile ligi pääsemiseks peaks ta ise põletushaavu saama. Kahtlemata on doktor Bradley sedasorti mees, kes...

      Ta oli instinktiivselt tõusmas, kuid sundis end istuma. Ühtäkki muutus õhk toas lämbeks. Ta tahtis öelda, et see pole võimalik, et nii kehvasti ei saa minna mitte kellelgi. Kuid ta mõistis, et just nii see ongi.

      „Sa ütlesid, et ta on alles tulnud?“ küsis Montana.

      „Jah, umbes nädala eest.“

      Montana neelatas. „Kas oled temaga ise ka kohtunud?“

      „Jah. Ja nagu ma ütlesin, pole ta just kõige jutukam, kuid ta on väga andekas.“

      „Kas tal on näol arm? Vaid ühel näopoolel?“

      „Oh, sa siis tunned teda.“

      „Mitte just päris. Jooksin talle täna hommikupoolikul otsa. Sõna otseses mõttes.“

      Montana rääkis juhtunust. Kuid linnapea polnud sugugi rabatud, vaid puhkes naerma.

      „Kuidas ma küll soovin, et oleksin seda näinud!“ tunnistas ta naerdes.

      „Oleksid võinud minu asemel olla,“ ohkas Montana. „Kuigi aitaksin sind hea meelega, saad ju ise ka aru, miks ma ei sobi.“

      Marsha muutus tõsiseks. „See pole sugugi nii.“ Ta pöördus Montana poole. „Sina oled just kõige õigem.“

      Montana oleks peaaegu toolilt maha kukkunud. „Miks?“

      „Mu sisetunne ütleb seda. Muud moodi ei oska ma seda seletada. Olen doktor Bradleyga kohtunud ja temas on midagi.“

      „Ennast täis,“ pomises Montana endamisi. „Ta on juba niigi minu peale marus. Sul oleks arukam otsida keegi teine.“

      „Aga mina tahan sind. Ole sina ise, samasugune normaalne ja võluv nagu ikka. Sobita temaga sõprust. Näita talle linna, tutvusta teda oma perele. Ja nii edasi. Aita tal näha, et Fool’s Gold on elamiseks mõnus koht.“ Linnapea ajas end sirgu. „Ma vajan sind, Montana, ja meie linn samuti.“

      Montana tahtis tuua välja veel igasuguseid põhjusi selle kohta, miks see pole hea mõte, kuid linnapea oli juba võlusõnad lausunud. Linnakesse panustamine oli Fool’s Goldis heaks tavaks. Kui linnakodanikelt midagi paluti, olid nad nõus aitama. Ka siis, kui nad kohe mitte sugugi ei tahtnud seda teha.

      „Räägin temaga,“ lubas Montana. „Aga kui ta mind endiselt ei talu, siis pead küll kellegi teise leidma.“

      Ta ei suutnud mõelda välja, miks küll peaks doktor Simon Bradley tahtma temaga koos aega veeta.

      „Nõus,“ kinnitas linnapea püsti tõustes. „Kui austatud doktor keeldub sinuga tegemist tegemast, siis leian kellegi teise.“

      Montana tõusis samuti. Nad läksid koos ukse poole.

      „Mul on hea meel, et sa juuksed välja kasvatad,“ ütles linnapea. „Nii on palju kergem aru saada, kes teist on kes. Minul pole probleemi teil kolmel vahet teha, kuid olen kuulnud nurinaid.“

      Montana puhkes naerma, näppides juukseid, mis ulatusid nüüdseks juba poolde selga. „Nalja teed või? Kas mõni tõesti nuriseb selle üle?“

      „Sul pole aimugi, milliste asjadega ma tegelema pean.“

      Montana saatis linnapea välja. „Eelmisel aastal olid mu juuksed tumedad. Sellest oli kindlasti abi.“

      „Oli küll, kuigi minule meeldib su loomulik blond toon rohkem.“ Neid sõnu öeldes uuris ta Montana nägu. „Ei tea, kas Simonile meeldivad blondiinid.“

      Montana tõstis käed. „Kui kaugele ma peaksin siis sinu arust õigupoolest tema veenmisega minema?“

      Linnapea puhkes taas naerma. „Sa ei pea oma vooruslikkust ohvriks tooma – juhul kui seda silmas pead.“

      Vooruslikkust... nagu vooruslikkust? See rong oli juba mitme aasta eest lahkunud, kuid ta ei kavatsenud hakata seda teemat lahkama inimesega, kes oleks võinud talle vanuse poolest vanaemaks olla.

      „Annan endast parima,“ lubas ta.

      „Muud ei saagi sinult paluda.“

      Pärast linnapea lahkumist naasis Montana koerte mänguplatsile ja treenis koeri. Max uskus igikestvasse treeningusse. Teraapiakoerad pidid käituma hästi ja olema korralikult koolitatud. Montana tegeles noorte koertega kaks korda päevas ja kogenumatega paar korda nädalas.

      Koerte treenimine tähendas seda, et polnud vaja mõelda linnapea erakordse palve peale. Montana mõistis, et peab andma endast parima, kuid tal polnud aimugi, kust otsast pihta hakata. Ju tasuks alustada kõnealuse mehe ees vabandamisega.

      Lõuna paiku läks ta Maxile ütlema, et sõidab linna lõunale ja on tunni aja pärast tagasi. Teda nähes oli ülemuse nägu laial naerul.

      „Arva ära, kes helistas,“ ütles Max.

      „Lotost? Öeldi, et ma võitsin kakskümmend miljonit dollarit?“

      Max puhkes naerma. „Mitte just päris. Doktor Simon Bradley helistas. Ta tuleb õhtupoolikul siia.“

      Montana söögiisu kadus nagu pühitud ja tal oli kange tahtmine nutma puhkeda. „Miks?“

      „Ta СКАЧАТЬ