Üksnes sinu. Triloogia 2. raamat. Susan Mallery

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ rääkida. Võib-olla polegi ta su peale nii pahane, nagu sina arvasid.“

      Oh, doktor Bradley oli vägagi pahane, mõtles Montana auto poole minnes. Küsimus oli lihtsalt selles, kuidas mees teda karistada kavatseb.

      TEINE PEATÜKK

      Montana veetis järgmised kaks tundi sellega, et püüdis mitte hulluks minna. Kuigi doktor Bradley oli ähvardanud külla tulla, polnud ta täpsustanud, millal, mille tulemusena hoidis Montana maja ja koerakasvatuse juurde viivat pikka teed pidevalt silmas. Mõistes, et niimoodi oodates pole ta vaimne seisund just parim, otsustas ta minna koeraaedikuid koristama.

      Majas olid erineva suurusega koertele mõeldud aedikud. Talvel köeti neid ruume, suvel töötas siin kliimaseade. Katuseaknad ja aknad täitsid suure ruumi valgusega. Kuigi mitu koera oli õppinud aedikute lihtsaid haake avama, püsisid nad neile ette nähtud kohas. Igal koeral olid oma mänguasjad, vesi ja välja viiv uks.

      Tsemendiga kaetud ala oli ümbritsetud kett-aiaga. Päeval said koerad õpetust või olid koos ühisaedikus. Sisemise aedikuga alal olid nad harva, kuid need läksid ikka mustaks. Eelmisel õhtul sadanud vihma tulemusena olid need porised.

      Montana võttis sandaalid jalast, pani jalga kummikud ja võttis vooliku. Tsemendiga kaetud ala uhtudes mõtles ta, et tema vestlus doktor Bradleyga pakub talle suurepärase õppimisvõimaluse. Talle omaselt tundis ta end süüdlasena ja käitus uksematina, kuid enam ei tahtnud ta niimoodi käituda. Nii et ta kavatses olla tugev.

      Jah, kahju tõesti, et Fluffy oli haiglasse pääsenud. See oli kahetsusväärne viga. Ei tema ega koer olnud halvad. Montana teada polnud sellest sündinud suuremat kahju, nii et doktor Ülbus lihtsalt peab sellest üle saama. Kui mees arvab, et võib tulla siia teda alandama, siis eksib ta rängalt. Noh, igatahes eksib.

      Kella kolmeks oli ta tsemendiga kaetud aediku puhtaks uhtunud ja end täiesti üles kütnud. See, kui ollakse arst, ei tähenda veel, et sul on õigus panna teisi end halvasti tundma. Ta polnud vähimatki kavatsust seda taluda ja seda kavatses ta ka öelda doktorile kohe, kui too siia jõuab.

      Ta marssis kraani juurde ja keeras vee kinni. Ta jalad kuumasid kummikutes, kuid enne kui need jalast visata, tuli voolik kokku kerida. Siis kasib ta end puhtaks ja...

      „Max ütles, et leian teid siit.“

      Madal mehehääl kostis ootamatult. Montana pöördus hääle poole, oleks peaaegu saabastes komistanud ja vooliku maha pillanud. Hea, et ta oli jõudnud vee juba kinni keerata, mõtles ta, kui end sirgu ajas ja võõrale otsa vaatas. Aga võib-olla ka mitte.

      Mees oli veelgi hämmastavam, kui ta mäletas. Asi polnud mitte üksnes mehe pikkuses ja laiades õlgades. Ei, teda tegi eriliseks ja unustamatuks just ta nägu. Ta täiuslikud näojooned, täidlane suu, ebatavaline silmade värv. Päikesevalgus virvendas ta ümber nii, nagu oleks ka see rabatud.

      Doktor Bradley oli vahetanud valge arstikuue pikkade varrukatega valge hallitriibulise triiksärgi vastu. Lipsusõlm oli lõdvaks lastud ja mõne teise mehe juures oleks see mõjunud seksikalt. Kuid doktor Bradley hoiak oli liiga jäik ja kammitsetud. Just nagu ei tunneks ta end hästi, et on samasugune surelik nagu kõik teised.

      „Kas te tunnete Maxi?“ küsis Montana, oskamata midagi muud välja mõelda, kuid suutmata ka meest mitte vahtida. „Teie olete nagu rohkem seda tüüpi, kes kutsuks teda härra Thurmaniks.“

      Doktor Bradley kulm tõmbus kipra. „Kas ta perekonnanimi on Thurman? Ta tutvustas end Maxina.“

      Nii Maxi moodi. See ei üllatanud Montanat sugugi.

      Külaline keeras end pisut ja Montana nägi ta arme. Taas märkas ta seda, kuidas need nagu tähemustriga mehe nägu katsid. Armid oleksid pidanud tekitama Montanas kaastunnet ning muutma mehe inimlikumaks.

      „See juhtus kogemata,“ ütles Montana liiga suurtes kummikutes mehe poole minnes.

      Kui ta oli mehest kõigest poole meetri kaugusel, jäi ta seisma ja ajas käed puusa. „Te saate ju aru, et vahel juhtuvad asjad kogemata, juhtuvad õnnetused. Seda tõestab ka teie töö. Mitte keegi ei tee lapsele meelega liiga. Hea küll, mõned teevad, aga ma olen kindel, et need lapsed, keda teie ravite, on saanud viga õnnetusjuhtumi tulemusena. Ja tänane oli samuti õnnetusjuhtum.“

      Montanal polnud aimugi, miks doktor Bradley temaga kohtuda tahtis, kuid ta arvas, et küllap tahtis mees teda ähvardada või midagi veelgi hullemat.

      „Nagu näha, ei saa Fluffyst teraapiakoera,“ jätkas Montana kähku, et mees ei saaks midagi vahele öelda. „Max hoiatas mind, aga mina ei kuulanud teda. Mina tahtsin teha Fluffyst teraapiakoera, kuna ta on nii suure südamega. Ta armastab kõiki. Võib-olla mitte just nõtkelt ja kuulekalt, kuid armastab ikkagi ja see pole ju sugugi halb. Tahtsin anda talle võimaluse end tõestada. Teie ei saa sellest kindlasti aru, aga tarvitseb teil vaid öelda, et ta on lihtsalt koer, siis ründan teid sellesama voolikuga ja panen teid plikana kiljuma.“

      Montana tõmbas hinge, ootas, et mees kas naerataks, hakkaks naerma või karjuma. Kuid mees seisis raidkujuna ja vahtis teda.

      Montana hingas sügavalt välja. Kas mees kavatseb nüüd öelda, et temaga on midagi väga tõsist lahti? Ja kas tema peaks seda kuulama?

      Montana astus kummikutest välja. Kui ta täiuslikule karjäärile peaks nüüd lõpp tehtama, siis ei kavatsenud ta seda taluda, jalad kummikutes kuumamas.

      „Öelge siis ometigi midagi,“ ütles ta. „Või sõitsite kogu selle pika maa maha selleks, et mind oma laserpilguga rünnata?“

      „Mida te siin teete?“

      Montana kulm tõmbus kipra. „Kuidas palun?“

      Doktor Bradley osutas koerakasvatuse hoone poole. „Rääkige mulle oma tööst.“

      Võib-olla ei saanud Montana asjadest aru, kuid doktor Bradley pidi ju olema ometigi kõrgelt haritud arst?

      „Ma töötan teraapiakoertega.“

      Mehe silmad tõmbusid pisut kissi ja ta surus huuled kokku.

      Seda oligi arvata. Lõpuks ometi oli Montanal õnnestunud mehes mingigi emotsioon tekitada, kuid kahjuks oli see ärritus. Mõtle, mida soovid.

      „Teraapiakoeri kasutatakse erinevatel eesmärkidel. Nad erinevad teenistuskoertest, keda koolitatakse aitama eriliste probleemidega inimesi. Nagu näiteks pimedate juhtkoerad.“

      Mees noogutas. „Selge.“

      „Hea küll.“ Montana pidas pausi, ta ei saanud päris täpselt aru, mida mees teada tahtis. „Meie koeri kasutatakse selleks, et pakkuda tröösti ja seltsi. Me käime hooldekodudes ja haiglates. Vanadekodudes. Mõned koerad on õhtupoolikuti vaimsete puuetega inimeste kodus. Hiljuti alustasin lugemisprogrammiga. Lugemisprobleemidega lastel on sageli kergem lugeda ette koerale kui teisele inimesele.“

      Montana rääkis natuke sellest programmist ja kuidas nüüd, kus käes oli koolivaheaeg, oli ta saanud loa katsetada lugemisprogrammi ka raamatukogus.

      „Te rääkisite haiglatest, mis tähendab, et te toote koeri haiglatesse.“ See oli tõdemus, mitte küsimus.

      „Jah. Tavaliselt sujuvad sellised visiidid paremini kui tänane.“

СКАЧАТЬ