Mõrv Viirpuu villas. Betty Rowlands

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ

      Härra Allenby lükkas kaabu kuklasse ja takseeris õhku torus huulte vahelt välja puhudes probleemset värvimistööd.

      „Mm, jah, mõned puudused on,“ tunnistas mees. „Kehvas valguses tuleb seda ikka ette.“ Ta kirjutas midagi märkmikku. „Enne tulevat nädalat ei anna midagi teha – meil on vaja seni, kuni ilm lubab, üks välistöö ära lõpetada.“

      „Aga mul on tarvis see reedeks tehtud saada!“ nõudis Melissa. „Siia hakatakse vaipu maha panema.“

      „Kahjuks pole võimalik. Kas siin on veel midagi vaadata?“

      Melissa tundis, kuidas pind jalge alt kaob. Kui ma oleksin mees, mõtles naine, siis oleks nüüd õige aeg end maksma panna. Ta otsustas pingutada.

      „See oleks pidanud korralikult tehtud olema enne, kui ma sisse kolisin,“ teatas Melissa, üritades häälevärinat tõrjuda. „Ma ei taha oma uutele vaipadele värviplekke.“

      „Ärge muretsege,“ lubas härra Allenby üleoleva naeratusega. „Nad panevad katted maha.“

      Melissa läks marru. „Kas nad köögi värvimise ajaks ka katted maha panid?“

      Ehitusfirma omanik kergitas kulmu. „Vabandust, ma ei saanud aru, milles asi?“

      Melissa võttis järgmise lehekülje ette. „Köögi põrandaplaadid on värvipritsmeid täis,“ luges ta sealt. „Köögis on veel mitu probleemi, aga nende juurde tuleme hiljem. Me pole siin veel lõpetanud.“

      „Mis siin siis veel viga on?“ Mehe upsakale olemisele oli lisandunud kerge kaitsevarjund, mistõttu ta muutus justkui veidi väiksemaks. Melissa seevastu ajas end sirgu, et oma meetrit ja kuutkümmet viit sentimeetrit maksimaalselt ära kasutada.

      „Elektrikontakti katkine kate; ustel on tavalised hinged, mis ei lase uksi eest ära tõsta; aknad on värvipritsmeid ja kitiplärakaid täis,“ luges naine.

      Mees tegi veel märkmeid, pilk valvsalt märkmeploki ja Melissa näo vahel liikumas. „On see kõik?“

      „Selles toas on kõik. Järgmisena võtame söögitoa.“ Ta marssis mehe ees tuppa ja osutas aknale, mis kinni kiilus, lahtisele põrandalauale ja värvimata jäetud radiaatorile.

      „Oodaku see pagana töödejuhataja, kui ma ta kätte saan!“ pomises härra Allenby raevukalt kirjutada kribides.

      Melissa jättis köögi viimaseks. Ta lasi kannu kohvi jaoks vett täis ja osutas selle keema minekut oodates defektidele. Kivise näoga härra Allenby alustas oma märkmikus kolmandat lehekülge. Auravat kohvikruusi ja taldrikut puuviljakoogiga nähes selgines mehe ilme märgatavalt.

      „No nii, millal kõik need tööd tehtud saavad?“ nõudis Melissa.

      Mees lonksas enne märkmikku vaatamist kohvi ja pani nahka suure tüki kooki.

      „Ma saadan homme esimese asjana proua Parkini koristama. Charlie võib tulla reede hommikul puusepatöid tegema,“ sõnas mees viimaks. „Kõik ülejäänud asjad korraldan ära nii kiiresti, kui saan.“ Ta toppis märkmiku põuetaskusse ja tõusis. „Tänan kohvi ja koogi eest. Pean nüüd minema, mind oodatakse viieteistkümne minuti pärast Gloucesteris.“ Reibas naeratus pressis topeltlõua kokku, kui mees ukse poole nihkuma hakkas.

      „Üks hetk,“ ütles Melissa. „Kuidas värvimisega jääb?“

      Naeratus hääbus ja lõuavoldid hakkasid tõrjuvalt vabisema. Märkmik toodi taas lagedale. „Kas esmaspäev või teisipäev sobib?“

      „Ei, ei sobi.“ Naine värises sisemiselt, kuid tal polnud kavas lasta end ära nullida. „Värvimistöö tuleb ära teha enne, kui vaipkatted maha pannakse.“

      Härra Allenby ohkas alistunult. „Oeh, olgu siis, ma saadan Pete’i täna pärastlõunal poole viie paiku siia,“ torises mees. „Te ikka saate aru, et ma pean talle ületunnitöö eest maksma?“

      „Kui tema oli see, kes seda tööd ka alguses tegi, siis võiksite vabalt lasta tal seda oma aja arvelt parandada,“ vastas Melissa naeratades, andes nüüd, mil võit oli temale jäänud, mõista, et pole mehe peale pahane.

      Ehitaja kõhistas kähedalt naeru. „Mul oleks kontoris teiesugusest kõva käega naisest kõvasti kasu!“ ütles ta naisele. „Andke teada, kui töökohta otsite.“

      Nad läksid parimate sõpradena lahku ja Melissa sulges ukse mehe järel teadmisega, et ta oli kasutanud võimeid, mille olemasolust tal aimugi polnud. Aubrey oleks minu üle uhke olnud, mõtles naine. Järele mõeldes jõudis ta järeldusele, et selline ennast kehtestav etteaste poleks siiski Aubreyle väga meeldida pruukinud. See teadmine tekitas temas hea tunde.

      Neljas peatükk

      Neljapäeva hommikul kell üheksa ilmus Melissa ukse taha tugev ümmarguse kuunäoga noor naine. Tal olid erkkollased ogalist aurat meenutavad juuksed ja suured siirupikaramelli karva silmad. Ta mõjus otsekui ebanormaalselt lühikese varre otsa torgatud õiega päevalill.

      „Proua Craig? Härra Allenby saatis mind oma ehitusmeeste järelt koristama.“

      „Oi jaa, muidugi, astuge sisse! Teie olete ilmselt proua Parkin.“

      „Te võite mind Gloriaks nimetada,“ teatas saabuja tuulepluusi lukku lahti tõmmates ja ruumi heldet lõhnaõlipahvakut läkitades. Ta vaatas Melissa järel kööki astudes majas hindava pilguga ringi. „Oi taevas, küll nemad ikka oskavad laga tekitada, mis?“ tähendas naine hääletooniga, mis andis mõista, et see polnud läbinisti halb, kuna tagas temasugustele töö.

      „Kas te olete sama Gloria, kes töötab … ee, aitab mu naabrit?“ uuris Melissa.

      Kollased ogad õõtsusid soostuvalt. „Preili Ashi? Ikka. Ma tema juurest läbi käin igal teisipäeva hommikul, kui lapsed kooli viidud.“

      „Ta arvas, et oleksite valmis mulle samuti appi tulema,“ tähendas Melissa.

      Ogad hakkasid innukalt tantsu lööma. „Hea meelega. Kas sobiks kolmapäeva hommik, üheksast kaheteistkümneni? Esmaspäeviti on mul kiriklaskäik ja neljapäeva-reedet meeldiks mul hoida vaba.“

      „Kolmapäeva hommik sobib kenasti,“ vastas Melissa soojalt. Teda paelus Gloria kõneviis ning ta ei suutnud ära oodata, mil saab selle edaspidiseks kasutamiseks kirja panna.

      „Jääb siis kolmapäev. Aga nüüd võtame selle väikese asja siin ette.“

      Gloria riputas jaki toolikorjule, tõi poekotist lagedale kilepõlle ja kummikindad, kääris lillelise polüesterpluusi varrukad üles ning asus tööle sellise energia ja efektiivsusega, et Melissa lausa ahmis õhku. Aknad lõid ta rünnaku tulemusel särama ja värviplekid haihtusid.

      Kella üheteistkümne ajal tegi Melissa kohvi. Gloria hoidis kruusi kahe pontsaka sõrmustest raske käe vahel ja astus köögiakna juurde.

      „Oi, siit on vana Danieli onni näha,“ tähendas naine.

      „Te peate seda vana karjaseonni silmas?“

      „Just nii.“

СКАЧАТЬ