Mõrv Viirpuu villas. Betty Rowlands

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ taga kerkis järsk ja varjav orukallas, kus siin-seal turritasid põldmarjapuhmad. Sügis tuleb põldmarjadega, õunu saab oma aiast. Melissa otsustas põldmarjatarretisega kätt proovida. Kindlasti oskab Iris selles osas soovitusi anda. Linnudki kolivad tagasi pesakasti, mille puusepp oli naise pealekäimisel korda teinud ja puu otsa riputanud.

      Päike pani värskelt värvitud ukse küljes rippuva koputi ja klaasijatest jäänud plekkide ja kitiste sõrmejälgedega kaetud aknad sirama. Järjekordne töö, mille ehitaja oli lubanud ära teha – ja siis tegemata jätnud. Kui Aubrey oleks siin, siis ei oleks see neil nii kergesti õnnestunud … aga praegu polnud õige aeg Aubreyst mõelda.

      „Halloo!“ hõikas keegi. Iris naaldus oma tara najale ja lehvitas rohelise kimbuga. „Lõikasin siin mõned maitsetaimed. Pole midagi paremat värsketest ürtidest. Astu aga sisse!“ Naine osutas valgeks värvitud väravale ja juhatas naabri mööda kruusateed maja taha.

      „Sinu tagahoov on minu omast oluliselt paremas korras!“ tähendas Melissa teatava kadedusega, silmitsedes valgeks lubjatud müüridega ümbritsetud kena õue. „Ehitajad on mulle jätnud kohutava kuhja prügi, millest tuleb lahti saada.“

      „Lase neil tulla ja enda järel ära koristada,“ soovitas Iris.

      Tagumise ukse taga oli väike tellistest ja klaasist varjualune, milles seisvad riiulid olid täis laotud puhtaks küüritud lillepotte ja aiatööriistu. Iris lükkas porised kotad jalast ja torkas kondised jalad puukingadesse. Naisel oli endiselt seljas kittelpõll, mis polnud jooksma läinud sukasilma varjamiseks piisavalt pikk.

      „Loodetavasti ei pane sa läbi köögi sisenemist pahaks,“ tähendas Iris.

      „Mitte sugugi,“ kinnitas Melissa. „Mu enda köök on ainus ruum, mida ma oleksin hetkel valmis teistele näitama.“ Ta pöördust ust kinni tõmbama hetk enne seda, kui koheva karvaga kass sisse lipsas. „Oi, on see sinu kass?“

      „See on minu Binkie!“ ütles Iris titehäälega, sellal kui kass valjult nurrudes ta jalgade ümber kaheksaid joonistas. „Oled sina vast üks ablas poiss, sa said oma õhtusöögi juba kätte!“ Kass silmitses naist kollaste silmade ilmetu pilguga ning loivas seejärel minema ja lasi köögist välja viiva paokil ukse kaudu jalga. Iris, kelle normaalne hääl ja näoilme seepeale taastusid, viskas ürdikimbu sõela sisse ja keeras kraani lahti. „Ma pesen need enne hakkimist ära,“ ütles naine selgituseks. „Kas võtame enne söömist ühe joogi?“

      „Tänan,“ vastas Melissa, kes tahtis kangesti teada saada, mis laadi rüübet talle pakutakse. Naine vaatas tillukeses köögis huvi ja teatava üllatusega ringi. Ta oli enam-vähem oodanud kila-kola täis ja veidi vanamoodsat sisustust, kuid selle asemel näis köögis olevat suur hulk kõikvõimalikke kaasaegseid seadmeid ja tarvikuid, kõik viimseni tuliuued. Kui Iris oli tõepoolest kunstnik, nagu kinnisvaraagent kinnitanud oli, paistis ta olevat edukas.

      Toidule igatahes oskas ta ahvatlevat välimust anda küll. Laual seisid salatikausid ja kandikule seatud juustuvalik, kõik niimoodi kaunistatud, otsekui oleks need valmistatud mõne ajakirja kokandusalase artikli jaoks. Aga-tüüpi pliidil podisev haudepott paiskas õhku vürtsikaid ja isutekitavaid aroome. Kõik tundus igati paljulubavana.

      Iris võttis külmikust raske rohelise pudeli ja keris korgil traadi ümbert ära. Kõlas vali plopsatus ja pudelist purskus valget vahtu.

      „Leedriõiešampanja!“ teatas Iris kahte klaasi täites uhkelt. „Eelmisel aastal pruulitud – peaks päris kange olema. Kui sa koju kakerdamiseks liiga jommis peaksid olema, siis võid diivanil magada. Terviseks!“ Naine jõi klaasi põhjani ja sirutas käe noa ja lõikelaua järele.

      Melissa rüüpas jooki esialgu ettevaatlikult ja seejärel naudinguga.

      „See on ju tõeline nektar!“ teatas ta. „Kas sa teed seda ise?“

      „Aga muidugi. Ma teen erinevaid veine. Ja želeesid. Põldmurakast, pihlakast, kibuvitsast. Ma elatungi aiast ja hekkidest. Kõht tühi?“

      „On küll.“ Kui toit peaks olema sama hea kui vein, siis lihast ta puudust ei tunne. Iris hakkis ürte ja puistas need paksu kihina salatitele. Nende kirbe lõhn segunes ahvatlevalt haudepotist kerkiva auruga. Melissa hingas seda innukalt sisse. „Lõhnab jumalikult!“ teatas naine.

      „Tore. Niisiis, oled valmis sööma?“ Iris tõstis podiseva haudepoti pliidilt ja astus köögist välja. „Ole mulle teiste asjadega abiks!“ kamandas ta üle õla.

      Söögitoas tõstis ta vürtsitatud köögiviljade auravat segu keraamilistesse kaussidesse, kuhu oli valmis pandud riis, ja ulatas ühe Melissale.

      „Võta leiba!“ Iris viipas käega punutud korvi suunas, mida näisid täitvat kivistunud teod. „Ma küpsetan seda ise,“ lisas naine. Ta ütles seda ilma edevuseta, üksnes informeerimiseks.

      „Tänan.“ Melissa murdis ühe kukli pooleks, ise mõeldes, kas ta hambad on selle järamiseks ikka piisavalt tugevad. See osutus krõbedaks ja hõrguks ning naine tundis oma eelarvamuste pärast piinlikkust. Iris võis ju ekstsentriline olla, kuid sellegipoolest oli ta suurepärane kokk.

      „Oled Londonist?“ küsis ta võõrustaja suutäite vahele.

      „Jah.“ Iris oli selle järelduseni ilmselt jõudnud kolimisfurgoonile märgitud nime ja aadressi põhjal ja tundis oma uue naabri vastu huvi. Melissa oletas, et talle hakatakse kohe igasugu küsimusi esitama. Polnud võimatu, et tema ebatavaliselt otsekoheste vastuste taga oli leedriõiešampanja. „Ma olen alati tahtnud maal elada, kuid miskipärast linnades kinni olnud,“ selgitas ta Irisele. „Nüüd avanes mul esimest korda võimalus minema pääseda.“

      „Loodetavasti hakkab sulle siin meeldima.“

      „Kindlasti hakkab. See majake tekitas minus mingi tunde niipea, kui ma seda nägin.“

      „Tunde, et see kukub kohe kokku?“ Iris kõkutas sarkastiliselt. „Minus samuti. Ma olen alati kartnud, et see tõmbab ka minu oma kaasa. On suur kergendus, et see korda tehakse.“

      „Küllap sa tundsid sellal, kui maja tühjalt seisis, end võrdlemisi üksikuna,“ tähendas Melissa. „Muide, ma tahtsin küsida, kes mu majas enne mind elas? Oli see keegi Babsi-nimeline naine?“

      Iris raputas pead. „Vana mees, sisuliselt erak. Suri umbes üheksa kuud tagasi. Elamine oli nagu seapesa, ükski naine poleks seal elanud. Miks sa küsid?“

      „Täna hommikul helistas keegi mees ja arvas, et ma olen Babs.“ Melissa kordas telefonivestluse sisu. „Küllap passib ta nüüd terve õhtu ja ootab naist. Ta tundus üsna hajevil olevat ja mul ei avanenud võimalust talle ta eksimust selgitada.“

      „Vaene mees!“ Iris mõtles kuuldu üle hetke järele, laup kipras. „Jacko elas siin aastaid. Tal polnudki telefoni. Veel riisi?“

      „Tänan.“

      „Salatit? Tõsta endale ette.“ Iris tõstis nõusid päevinäinud pukklaual ümber ja tõi köögist lisa. Ta terav pilk maandus Melissa vasakul käel. „Sa oled siis lesk?“

      „Jah.“ Nagu võõrastega ikka piirdus Melissa selle infoga. Kellelgi teisel peale ta enda polnud tarvis teada saada, et Guy hukkus enne, kui jõudis temast ausa naise teha – lähtudes eeldusest, et mees oleks ta rasedusest teada saades seda kindlasti teha soovinud. Tegelikult tundiski ta Guyd üksnes nende ühise poja kaudu. Simoni intensiivsus, СКАЧАТЬ