Mõrv Viirpuu villas. Betty Rowlands

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ põhjustest. Aga ometi polnud ta pääsemine täielik, telefonitraadid olid samuti võrgu osaks saanud. Naine kaalus kööki astudes põgusalt numbri vahetamise ja salastamise võimalust.

      Vähemalt see ruum mõjus külalislahkelt. Külmkapp undas vaikselt ja pliidi digitaalne kell pilgutas silma otsekui vana semu. Siin oli soojem kui elutoas ning päevavalguslambid heitsid teravust hajutava katte taga pehmemat valgust. Melissa tõmbas oma uued kardinad ette, tegi tassi teed ja jõi seda uuest kollasest kruusist, mis seisis uuel männipuust köögilaual. See parandas oluliselt naise enesetunnet. Ometi oli ta surmväsinud. Korralik ööuni oli just see, mida ta vajas.

      Melissa ärkas päikesevalgusest ja linnulaulust pulbitsevasse maailma. Eelmise õhtu hirmud näisid nüüd lapsikute ja absurdsetena ja ta mõtles, kuidas Aubrey nendest teades naeraks. Mitte pahatahtlikult – Melissa polnud tema puhul pahatahtlikkust kunagi kogenud –, vaid heatahtlikult, otsekui oleks selline armas nõrkus igati loomulik. Ühtlasi väidaks mees kiindunult, et tema kaitset pakkuva kohalviibimise korral ei peaks naine hirmu tundma, ja see vastas ka tõele. Aubrey oli mingil loomuvastasel moel naise meelekindlust suurendada aidanud – mehe helistamisest tingitud ärritus oli ta närvilisust sedavõrd leevendanud, et naine oli rahulikult voodisse heitnud, peaaegu silmapilk uinunud ja kogu öö maganud nagu laps. Otse loomulikult võis selles oma roll olla ka Irise leedriõiešampanjal.

      Melissa sõi hommikust köögiaknast välja vaadates. Aeda ümbritseva heki taga sirutus org põhja poole, selle rohuga kaetud nõlvadel looklesid lammaste kitsad rajad. Hommikuses päikeses sillerdav oja meenutas meelitavalt kaugusesse viipavat sõrme. Kohas, kus see kõrge eenduva kaldalooke juures silmist kadus, seletas Melissa silm karjasehüti katust. Hetkel jäi see varju, päikese kõrgemale tõustes hakkab see jälle paremini silma.

      Melissa nakitses oma röstsaia ja mängis mõttes järgmise romaani süžee keerdkäikudega. Agendile saadetud kirja postskriptum oli küll kirjutatud pigem naljaga pooleks, kuid kolimistega seotud sekeldustele vaatamata oli see mõte ta peas viimaste nädalate jooksul järjepidevalt edasi arenenud, muutudes kuju võtnud ideeks. Naine võttis sahtlist märkmeploki ja pani sinna enne päevaste asjatoimetustega alustamist üht-teist kirja.

      Esimese asjana tuli helistada ehitajale.

      „Tere hommikust, proua Craig!“ hüüatas too lõbusalt. „Imeline hommik, mis!“

      „Tõesti kaunis,“ nõustus Melissa.

      „Ilusa ilmaga on tore kolida,“ jätkas mees. „Teeb sisseelamise palju meeldivamaks.“

      „Nii see on.“

      „Varsti saate aiatöödega alustada.“

      „Esmalt tuleks mõned muud asjad ära klaarida.“

      „Jah, muidugi. Uues kohas järje peale saamiseks kulub päev või paar.“ Ilmselgelt ei olnud mehel Melissa helistamise põhjuse teada saamisega kiiret.

      „Tegelikult tuleb päris paljud asjad ära klaarida.“ Melissa võttis nimekirja ja luges selle ette. „Alumise korruse tualeti veepaagi kaas on mõranenud. Vannitoa valamu kraanid ei vasta tellimusele. Elutoa seintel on vaid üks õhuke kiht värvi. Söögitoa aken …“

      „Pidage hoogu,“ protesteeris ehitaja. „Minu töödejuhataja kinnitas mulle, et kontrollis kõik isiklikult üle.“

      „Siis rääkis ta mõnest teisest kinnistust või vajab ilmselgelt prille,“ teatas Melissa, kasutades tooni, milles olid loodetavasti õiges vahekorras esindatud kindlameelsus ja heatahtlikkus. „Ehk leiate aega ise tulla ja asja üle vaadata, oleksin selle üle äärmiselt tänulik. Iga päev võidakse tulla vaipu maha panema ja pärast seda ei tahaks ma majas enam töömehi näha.“

      „Ei … jah, noh … ei, muidugi mitte,“ ütles ehitaja, olles vähemasti teadvustanud asjaolu, et naine ei mõistnud nalja. „Ma astun täna hommikul hiljem läbi, eks ole?“

      „Mitte väga palju hiljem, palun,“ tähendas Melissa. „Ma pean paaris poes käima.“

      „Selged pildid,“ teatas ehitaja. „Siis näiteks umbes poole üheteistkümne paiku?“

      „See sobib kenasti.“ Melissa lõpetas kõne, tundes, et ta oli kenasti hakkama saanud. Ta pani toru käest, aga telefon hakkas peaaegu kohe uuesti helisema. Helistajaks oli vaipkatete paigaldaja.

      „Proua Craig? Kas teie vaibad on juba ära toodud?“

      „Ei … lubati, et nädala lõpuks jõuavad.“

      „Meil jäi üks töö ära. Kui sobib, tuleksime reedel teie juurde.“

      „See oleks suurepärane, aga vaipkatted pole ju ilmselt veel saabunud?“

      „Me teeme omalt poolt parima, et neid tagant kiirustada. Helistame, kui mingeid tõrkeid tekkima peaks.“

      „Suur tänu teile.“

      Asjad hakkasid tasapisi sujuma. Päike paistis, Melissa oli hästi maganud ja täis energiat päevaste tööde kallale asuda. Ehk saavad mõned asjad nädalavahetuseks järje peale.

      Telefon helises uuesti.

      „Halloo!“

      Ta teadis, kes helistab, veel enne, kui mees jõudis rääkima hakata. Samasugused helid, mis jätsid mulje, otsekui kohmitseks keegi telefoniga, seesama kähe ja tungiv hääl.

      „Babs, me peame rääkima. Palun!“

      „Vabandust, see on vale …“

      „Täna õhtul, Babs. Ma olen tavalises kohas!“

      „Aga ma ei ole Babs!“ peaaegu kriiskas Melissa telefoni. „Palun kuulake mind … see on …“

      Aga helistaja oli juba kõne lõpetanud ja torust kostis üksnes kinnist tooni. Melissa pani pahaselt telefonitoru hargile. Pagana mees, kas ta ei võinud siis kuulata? Ta oli jätnud endast hullunud, peaaegu hüsteerilise mulje. Naine läks kahetsus- ja ärritustundega võideldes tagasi kööki.

      Postimees tõi kaarte, mõned naljakad, mõned kunstilised, mille saatjad kõik lootsid, et naine on oma uues kodus õnnelik. Melissa mõtles mornilt, et Aubrey sellist lootust ei avaldanud. Lisaks oli saabunud pikk kiri Simonilt, mille ta hilisemaks lugemiseks kõrvale pani. Üsna varsti pärast seda saabus lustliku näoga vilet lööv piimamees, saapad kruusal krigisemas ja pudelid kõlisemas. Sellal kui mees seletas, et võib lisaks piimale tuua ka mune, jogurtit ja koort, et kaupa toob ta kolm korda nädalas ja raha kasseerib sisse laupäeviti, saabus kütteõlifirma esindaja katelt tööle panema. Hetkel, kui ta minekule asutas, kihutas mööda teed lahtise kiviklibu pilves punase BMWga kohale ehitusfirma omanik ja pikeeris hoovi, et seal peatuda.

      Härra Allenby oli kogukas topeltlõuaga mees, kes nägi välja niimoodi, nagu oleks ta oma avara lambanahast jaki ära täitmiseks täis pumbatud, peas oli tal tviidkaabu. Ta vedas majja astudes ninaga õhku nagu verekoer.

      „Milline mõnus kohvilõhn!“ tähendas mees reipalt.

      „Kas tõesti?“ Melissa nägu oli ilmetu. „Küllap on see hommikusöögi ajast jäänud.“ Mehe näole kerkis pettunud ilme ja naine heitis pilgu kellale. „Heldeke, kas aeg on juba nii kaugel? Kas te kohvi sooviksite?“

      „See СКАЧАТЬ