Mõrv Viirpuu villas. Betty Rowlands

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ astub iga päev läbi. Kontrollib katelt ja söödab Binkiet. Kas sul on majas abilist tarvis? Gloria võib selleks sobida. Väike lipakas, võrdlemisi juhm, aga tööd teeb tublilt.“ Naine oli rääkides kassi aina tugevamini silitanud. Pärast ta viimaseid sõnu sööstis kass ta sülest minema, otsekui oleks ta kannatus viimaks katkenud. Loom seadis end kaminavaiba kaugemas otsas sisse ja jõllitas seal istudes jäise pilguga oma emandat, sabaots tõmblemas ja käpad vaipa sõtkumas.

      „Binkie, mu poiss!“ palus Iris mõttelagedalt. „Kas emme pahandas su millegagi ära?“

      Melissa tõusis ja pomises, et tal on aeg minekule asutada.

      „Ma olen sulle küllakutse eest väga tänulik ja toit oli suurepärane,“ ütles ta, kui nad ukse poole astusid. „Ja mul oleks tõesti kord või paar nädalas abi tarvis. Oleksin tänulik, kui sa seda Gloriale mainiksid.“

      „Teen seda. Su seltsis oli tore. Tule varsti jälle,“ ütles Iris. Ta näis taas normaalne olevat ja öeldut tõsiselt mõtlevat.

      „Loodetavasti tuled minu juurde sööma, kui olen end sisse seadnud,“ tähendas Melissa.

      „Hea meelega,“ vastas Iris. „Aga ära siis unusta, liha ma ei söö!“

      „Ei unusta,“ lubas Melissa, ise mõeldes, kas makaronivorm juustuga peaks sobima.

      Kolmas peatükk

      Kui Melissa oli oma välisukseni jõudnud ja võtme lukuauku pistnud, hõikas Iris „Head ööd!“ ja kustutas oma ukse kohal tule.

      Polnud ei kuud, tänavalampide ega valgustatud akende kuma ega isegi tähesära, mis täielikku pimedust leevendanuks. Eluaeg linnas elanud Melissa jaoks olid teda ümbritsev pimedus ja maakoha täielik öine vaikus harjumatud. Suunataju kaotanud ja segaduses naine lõi ukse enda järel kinni ja kobas lülitit otsides käega elutoa seina. Tal polnud selle asukohast aimugi, ta peas valitses täielik tühjus. Taskulambi oleks pidanud kaasa võtma. Kui tobe on omaenda kodus sedasi ära eksida! Kuigi see polnud veel päris kodu. See tintmusta üksildusse uppunud paik nimeta tee lõpus oli tundmatu territoorium. Naine oli sissetungija võõras majas, kus Jacko-nimeline vana mees oli üksinduses elanud ja surnud.

      Aubrey oleks kindlasti taskulambi peale mõelnud. Aubrey mõtles alati kõige peale. Aga Aubrey oli sadade miilide kaugusel ja see kaugus nende vahel oli naise enda tekitatud. Oh issand, mõtles Melissa, kus see kuradi lüliti ometi on.

      Viimaks leidis ta selle üles. Üksiku pirni kalgis kumas mõjus ta mööbel selles võõras keskkonnas tundmatu, vaat et vaenulikuna. Aga milline tuba ei tunduks palja lambipirni all jubedana. Homme pakib ta esimese asjana lahti kasti lambivarjude ja -kuplitega. Lisaks vajas maja korralikku õhutamist, et värvi- ja värske krohvi lõhnast lahti saada.

      Maja oli ühekorraga jahedavõitu ja rõõmutu. Tungiv telefonikõne oli küll aidanud pärastlõunal kütteõli kohale tuua, kuid hooldusinsener, kes pidi katla ja küttesüsteemi üle vaatama ja tööle panema, sai tulla alles homme. Melissale oli lubatud, et vaibad saabuvad nädala lõpuks ja nende paigaldajad – eeldusel, et tõrkeid ei teki – järgmisel esmaspäeval. Päeva jooksul oli valmis saanud kahe lehekülje pikkune kiri puudustest, mille ehitaja kõrvaldama pidi. Sisseelamisperioodi lõpp nihkus kaugesse tulevikku otsekui üle mäetipu kaduv teerada.

      Pimedus liibus ilma kardinateta akende vastu otsekui udu, ähvardades igast võimalikust praost sisse imbuda. Melissa oli enne väljaminekut aknad üle vaadanud, kuid kontrollis neid nüüd uuesti. Ta enda ovaalse näo peegeldus, tumepruunid juuksed tagasi kammitud, vaatas talle aknaklaasidelt suurte sillerdavate silmadega vastu, tundudes kalbe valguse all valgena. Aubrey oli tahtnud, et ta enne sissekolimist aknad turvariividega varustaks, aga tema polnud viitsinud sellega vaeva näha. Ta oleks pidanud Aubreyt kuulama, mitte kõiki ta soovitusi ja ettepanekuid asjatu sahmimisena kõrvale tõrjuma. Kardinad oleksid öö eest trööstivat kaitset pakkunud. Melissa kõndis omaenda sammude kaja saatel kööki. Ta oli juba peaaegu päral, kui helises telefon.

      Kui see on taas mees, kes tahab teada, miks ta tulemata jäi, on tegu viimase piisaga karikas. Ehk peaks laskma telefonil heliseda, kuni helistaja tüdib. Aga helin jätkus, muutus valjemaks, väga valjuks, otsekui oleks keegi kuskil seda kõvemaks keeranud. Naine läks vastu tahtmist tagasi ja haaras toru järele.

      „Halloo!“

      „Lissie? Oled see sina?“

      „Oi, Aubrey!“

      „Ma arvasingi, et sa tunned mu helistamise üle rõõmu!“ Naine kujutas ette mehe enesega rahulolevat nägu ja seda, kuidas ta naise häälest kostvast reetlikust kergendustundest ilma igasuguse kahtluseta hoopis rõõmustamist välja loeb.

      „Kuidas sa mu numbri said? Ma ei teadnud enne tänast seda isegi.“

      „Helistasin enesestki mõista infotelefonile. Kulla tüdruk, on sinuga kõik hästi? Su hääl oli vastamise hetkel kuidagi veider.“

      Naine kiristas mehe kasutatud hellitusväljendit kuuldes hambaid; see ärritas teda viimasel ajal kohutavalt, kuid ta suutis end siiski rahulikuks sundida. „Ma kartsin hetkeks, et helistaja on keegi teine.“

      „Keda sa siis arvasid helistavat?“

      „Mulle tuli enne väga veider telefonikõne ja ma arvasin …“

      „Oh taevas, ega ometi mõni neist pervertidest, kes …“

      „Ei, ei midagi sellist. Oli keegi mees, kes arvas end oma kallimaga rääkivat. Ta oli väga endast väljas ja ei paistnud aru saavat, kui ütlesin, et ta helistas valele numbrile.“

      „Mida sa selles osas ette oled võtnud?“ Aubrey hääl oli nüüd napp ja tungiv, otsekui oleks mees taas sõjaväes ja just teada saanud, et vastane asub kohe ründama. „Sa peaksid sellest politseisse teatama, kui arvad, et …“

      „Oh taevas küll, Aubrey, lõpeta see sahmerdamine! Ma ju ütlesin sulle, inimene helistas valele numbrile.“

      „Alati peab ettevaatlik olema. Ilmselgelt vapustas see sind.“

      Issand, anna kannatust. „See ei vapustanud mind. Ma lihtsalt ei tahtnud, et ta mind veel kord tülitaks. Ma olen väsinud ja hakkasin just magama heitma.“ Saa ometi vihjest aru, eks? Mul pole tahtmist sinuga rohkem jageleda. Aga Aubrey polnud veel lõpetanud.

      „Oled sa ikka päris kindel, et kõik on korras? Ma olen püüdnud sind terve õhtu kätte saada!“ kurtis mees.

      „Otse loomulikult on kõik korras. Ma olin naabri juures õhtusöögil ja jõudsin just tagasi.“

      „Oled kindel?“ Vähemasti ei uurinud ta naabri kohta, kuigi polnud kahtlust, et hakkab seda varem või hiljem tegema.

      „Olen küll.“

      „Noh, ära siis unusta enne magamaminekut uksi lukku panna.“

      „Juba tehtud. Tänan, et helistasid.“

      „Kulla tüdruk, ma tunnen sinust puudust.“

      „Aubrey, ma olen sind korduvalt palunud, et sa mind niimoodi ei nimetaks.“

      „Anna andeks.“

      „Pole СКАЧАТЬ