Krokodillilind. Katrina Engberg

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ klõbistas oma arvutit ja helistas siis Kesk- ja Lääne-Jüüti politseisse, et rattad käima panna. See kõne ei saanud teises otsas kuigi populaarne olla. Jeppe keeras märkmikulehte. Noorest peast oli ta märkmikesse üles kirjutanud kõike. Ideed, mõtted ja tuleviku­plaanid. Koguni reisimärkmeid. Nüüd püsis ta töine.

      NOALÕIKEMUSTER kirjutas ta korralike versaalidega.

      MEESTUTTAVAD

      CAROLINE lisas ta ja pani hüüumärgi.

      MAJAELANIKUD

      Ta kuulis, kuidas Anette telefoni käske turtsub.

      „Stender, ma ju ütlesin! S-T-E-N-D-E-R, saa juba aru! Christian ja Ulla Stender. Nad elavad Sørvadis, talus metsaistandiku kõrval. Skovvej. Ainult teavitada, mitte küsitleda, saad aru? Me tuleme ise kohale. Helista tagasi, kui te olete seal ära käinud.“

      Ta lõpetas kõne hüvasti jätmata.

      „Selle võid nüüd nimekirjast maha tõmmata, Jeppesen!“ Anette tõusis, nii et püksid jäid laiade reite ümber inetult volti. „Hakkame siis oma infotunniga pihta? Paistab, et tuleb veidi tööd laiali jagada.“

      Anette marssis vastust ootamata minema. Jeppesen! Ta vihkas seda, kui Anette teda nii kutsus.

      Jeppe süda langes lähipäevadele mõeldes saapasäärde. See asi ajab kogu Kopenhaageni pöördesse, kui pressi masinavärk kord käima läheb. Jeppe nägi juba vaimusilmas ajalehtede esikülgi. Noor tüdruk mõrvatud, räsitud ja moonutatud. Kurjategija vabaduses. See oli sedasorti juhtum, mida politsei tavaliselt nimetaks pööraseks liialduseks. Need juhtumid, mida politsei nimetab naine metsas ja kus kurjategija ei seisa otse ohvri kohal, on ülimalt haruldased.

      Aga need on olemas.

      Einelauas oli tavapäratult vaikne, kui Jeppe sisse astus. Tavaliselt kajas ruum jutust ja lõbusast suminast, aga tõeliselt tõsised juhtumid vajutasid meeleolule alati rõhuva pitseri. Naljad mahasaetud peadest, millega jalgpalli mängida, olid osa iga­päevasest jämedakoelisest žargoonist. Teised teemad olid vaikival kokku­leppel keelatud. Kõik lastega seotu. Juhtumid, kus ilmselge kurjategija oli sokerdamise või mingi formaalsuse tõttu vabaduses. Ja sellised juhtumid nagu praegune. Vägistajad ja tapjad ei lõigu tavaliselt ohvreid elusalt. Liiga vara oli oletada, kas tegu on sadistliku ekskallimaga või millegi veel hullemaga, ent kuidas lugu ka oli, valitses staabi kohal raske vaikus.

      Inspektor Thomas Larseni kõrval istus PK, käed vormirõivas rinnal risti. Tõenäoliselt olid rõivad valitud eelseisva pressikonve­rentsi tarvis. Ilma et nad sellest oleksid rääkinud, teadis Jeppe, et komissar püüab surnu näole lõigatud mustrit avalikkuse eest salajas hoida nii kaua kui võimalik. Kõik detailid, millest aimdus hullumeelset kurjategijat, tuli esialgu hoida siseringis. Kui kaua aega see neile annab?

      Ühe ööpäeva, kõige rohkem kaks, aga see oli parem kui mitte midagi. Jeppe tabas PK pilgu ja tundis, kuidas ülemuse kohalolu teda ühtaegu rahustab ja närviliseks muudab. Kaheteisekümne aasta pikkuse koostöö järel tundsid nad teineteist hästi. PK teadis ta tugevusi, aga suuresti ka tema nõrkusi. Nad mõlemad teadsid, et praegu talle nii suur juhtum kätte anda on paras risk.

      Jeppe silmitses oma meeskonda.

      Torben Falck oli vanemapoolne uurija, kes aastatega oli muutunud ümaraks ja mugavaks. Ta sättis piinliku hoolega oma uhkeid hallikirjuid vuntse, kandis alati kirevaid trakse ja armastas rääkida labasevõitu nalju. Falck oli üks neid politseinikke, kes kuulusid mõrvaosakonnas hädavajalike keskväljamängijate hulka. Vahest mitte just kõige terasem, aga usaldusväärne ja põhjalik uurija.

      Sara Saidani, kes istus Falcki kõrval, oli mõrvaosakonnas paras mõistatus. PK oli ta eelmisel aastal saanud Helsingørist peamajja üle tuua, sest Saidani programmeerimisoskus ja ülepea võrgus tegutsemise võime oli lihtsalt liiga hea, et seda kasutada kusagil mujal kui Kopenhaagenis. Aga uute kolleegide seas ei olnud ta päris õiget paika leidnud. Oma tumedate lokkide ja kongus ninaga oli temas teatud eksootilist sarmi, aga tundus, nagu ei pakuks talle kontakti loomine mitte mingisugust huvi, ta rääkis vaid hädapärast ega naeratanud kunagi. Juuksed olid tavaliselt sasises hobusesabas ja nägu meigitud. Ehkki Sara oli kahe tütre üksikema, väitis Anette, et ta on lesbi.

      Jeppel oli ükskõik. Nii Saidani kui ka Falck olid pädevad ja kuulekad ning sobisid rühma kenasti. Ainus, kellega tal suhe pingeline oli, oli Thomas Larsen. Larsen oli noor ja nägi välja nagu teksareklaami modell, oli varem õppinud Kopenhaageni Majandus­ülikoolis ning peamajas töötanud vaid pool aastat. Ometi oli ta ilmselgelt valmis karjääriredelil välgukiirusel tõusma. Larseni ambitsioonikuses oli midagi jultunut, mingi provotseeriv usk enda eksimatusesse, mida Jeppe kuigivõrd taluda ei suutnud. Ta oli innukalt püüdnud Larsenile külge kleepida hüüdnime Koore­karamell, aga muidu nii pilkehimulised kolleegid ei olnud vedu võtnud. Ja kahjuks oli karamell PK lemmikmaitse.

      Anette köhatas takka ärgitades oma seinaäärselt kohalt.

      Uurijate silmad tabasid Jeppet nagu projektorid pimedas saalis ja ta tundis lavahirmutorget. Nüüd pidi tema olema see, kes julmalt mõrvatud noore naise asjus selguse majja toob.

      Tema ülesanne oli muundada meeskonna tõsidus keskendumiseks ja energiaks, nii et nad ei vajuks lootusetusse, mis ümbritseb iga tragöödiat. Küsimus oli ajastuses, tulemusteni oli vaja jõuda esimese neljakümne kaheksa tunni jooksul. Tavaliselt tuli see tal hästi välja, aga just praegu rõhus teda tema isiklik tragöödia. Esimest korda oma karjääri jooksul ei olnud ta kindel, kas saab hakkama.

      „Väga hea, kõigil on teada, et aadressilt Klosterstræde 12 leitud surnukeha on identifitseeritud kui Julie Stender. Me otsime parajasti ta lähedasi. Tänasest päevast alates kohtume iga päev eineruumis kohe pärast vahetuse üleandmist kell 8 ja 16, mõistagi vajaduse korral ka teistel aegadel, ja teavitame üksteist asjade arengust. Kogume kõik paberid ja pildid minu ja Anette kabinetti, ma lasen sekretäril meie jaoks tahvli valmis panna. Videobriifingul kell 15 palun ma kõigi teiste jaoskondade kaasabi, et täna pärastlõunal ja õhtul Klosterstrædel inimesi küsitleda, nii et saaksime võimalikud tunnistused kätte, kui need on veel värsked.“

      Eineruumis kostis hajusat krabistamist paberite ja papptaldrikutega ning klahviklõbinat. Jeppe tõstis häält.

      „Falck, sina lähed haiglasse tagasi ja räägid Gregers Hermanseniga, kui ta end piisavalt hästi tunneb, ja pärast Klosterstræde 12 kohvibaari omanikega. Kaks noort meest, sekretäril on nimed olemas. Nemad leidsidki Gregers Hermanseni täna hommikul Julie Stenderi laiba pealt lamamast, ja ka nemad on praegu šoki tõttu riigihaiglas jälgimisel. Nendega on vist kõik korras, nii palju kui ma aru saan.“

      Falck tõstis skaudi kombel kaks sõrme kujuteldava mütsiserva juurde.

      „Larsen hakkab uurima Julie Stenderi perekondlikku tausta, sõpru, kolleege, võimalikke kallimaid ja vanu klassikaaslasi, Saidani võtab enda peale, nagu alati, Facebooki ja kõik, mis puudutab arvutit, telefoni ja sotsiaalmeediat.“

      Sara Saidani vaatas läpaka kohalt üles ja noogutas, nii et tumedad lokid hobusesabas hüplesid. Thomas Larsen lihtsalt vaatas teda, käed rinnal risti.

      „Anette ja mina räägime vanematega ja käime uuesti Esther de Laurenti juures. Lahkamine on homme varahommikul, selle võtame samuti enda peale, Anette! Meil on politseinikud nii Kopenhaagenis kui ka Lõuna-Rootsis täie jõuga otsimas Caroline Boutrupit ja tema sõbrannat.“ Jeppe kandis raskuse teisele jalale, et alaselga vähem koormata. „Keegi meist peab valvekaamerad üle vaatama. Pangad, kioskid, supermarketi СКАЧАТЬ