Krokodillilind. Katrina Engberg

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kokku kogutud. Vähemasti ei ole kahtlustki, et leidmiskoht ja kuriteokoht on identsed.“ Clausen lõikas noaga hoolikalt vaiba küljest sutsu ja pani verised kiud veel ühte pruuni kotti. „Kõige selle kataloogimine on paras peavalu. Selleks kulub mitu päeva. Ainuüksi vereplekkidest on meil juba praegu üle kuuekümne proovi.“

      „Kuradi kurat?!“ Anette kuulis korteri rõhutud meeleolus omaenda juttu kohatult valjusti kõlamas. Ta köhatas ja tasandas häält. „Kas mõrvarelv on olemas?“

      „Võibolla,“ vastas Clausen. „Me ei tea ikka veel päris kindlalt, mis on surma põhjus. Aga kasutatud on nuga, ja me panustame sellele. Teda on torgatud terava kitsa teraga, mis üsna hästi passib kokku selle selliga siin.“ Clausen tõstis ettevaatlikult kotist välja läikiva lahti tehtud taskunoa ja näitas Anettele.

      „Kas seda on pühitud? Paistab väga puhas?“

      „Jah. Kurjategija on seda põhjalikult nühkinud, võibolla isegi pesnud. Aga sellel on olnud verd. Las ma näitan.“ Clausen võttis oma korrastatud tööriistakasti seest steriilsest kotist väikese papipulga ja nühkis kollast vatitupsu noateral. See muutus silmapilk roheliseks. „See reageerib punastele verelibledele,“ selgitas ta.

      „Miks see siis meie mõrvarelv ei või olla?“ Anette kummardus nuga lähemalt vaatama.

      „Ma ei ole öelnudki, et ei ole. Aga kohtumeedikud palusid meil otsida ka rasket nüri instrumenti. Esialgu ei ole siin korteris midagi, millel oleks jälgi.“

      „Muuseas, me hoiatasime ülemist naabrit, et te saadate pärastpoole mõne mehe tema sõrmejälgi võtma,“ tuli talle meelde.

      „Väga hea, seda võib Bovin teha.“

      „See tsivilist?!“ Anette kõõritas skeptiliselt paneeli juures roomavat kuju.

      Clausen tõmbas latekskindad käest ja õngitses välja piluservaga taskuräti, millega laubalt higi pühkida. „Kui sul millegi üle kaevata on, eks siis helista Christiansborgi ja palu paremaid norme. Aga senikaua võiksid sina oma tööd teha ja lasta teistel enda oma teha.“ Ta ajas end sirgu, nii et silmad ulatusid Anette lõua kõrgusele.

      Anette laiutas käsi. „Ega ma paha pärast, Clausen.“

      Clausen noogutas armulikult ja laskus uuesti põlvili, vati­pulgad käes valmis. Anette läks edasi korterisse. Kõik olid täna nii uskumatult ärrituvad. Küllap kuumusest.

      *

      Köögis resideerus kohtupatoloog Nyboe. Jeppe noogutas talle ja sai morni noogutuse vastu. Laip oli peadpidi vastu seina surutud, laokil, nagu mingi ärakaotatud asi keset veel üht mitmevärvilist kaltsuvaipa. Tal olid jalas äralõigatud säärtega teksased ja tennised, seljas pitsrinnahoidja, käsivarred paljad. Pikad heledad juuksed laiusid kleepjate kombitsatena ja moodustasid pea ümber otsekui lapse joonistatud päikese.

      Õhk tundus korraga lämmatav. Jeppe toetus vastu seina, vaatas põrandale ja katsus teha näo, nagu mõtleks. Saaks vaid silmapilgu seista ja hinge tõmmata, kuni pööritus üle läheb ja süda rahuneb. Mitte kuulata taguvat pulsirütmi, mitte karta hirmu.

      Kümme aastat mõrvaosakonnas olid ammugi õpetanud teda moonutatud laipu käsitlema ilma et halb hakkaks, aga kuriteopaigal oli ta alati pinges. Võibolla oli põhjuseks tundlikkus, mis vanusega ligi hiilib. Teadmine surmast kui elu põhitingimusest. Või ehk tuli see lihtsalt sellest tabletikokteilist, mis ta oli tee peal hullemate seljavalude vaigistamiseks neelanud. Arstid olid diski prolapsi välistanud ja üsnagi tugevasti vihjanud, et ta valud on psühhosomaatilised, aga mida nemad ka teadsid?

      Ta astus seinast eemale, laibale lähemale. Sel sekundil, kui me sureme, saab meist kellegi töö. Kuriteopaik meenutab omamoodi teatrietendust. Kokkulepete võrgustik, mis üheskoos annab kuju tervikule. Märksõnadele ja vihjetele. Jeppe tundis salamisi piinlikku kiindumust kuriteopaiga dünaamika ja sisemise rütmi vastu. Aga see siin oli teistmoodi. Hullem. Kes ta oli, see noor naine, keda parajasti kokku kraabiti ja kottidesse pandi? Miks just temal ei lastud karjääri teha, abielluda, lapsi saada?

      Ta mõtles kõhedusega perekonnale, keda tuleb teavitada, kui naine on identifitseeritud. Hirmule, mis alati silmades süttis, kui ta end tutvustas, lootusest, mis kohe selle järel kerkis – onu, ilma onuta saame ju hakkama –, ja kui selgub, et tegu on kellegagi, kes liigagi lähedane: nutt, karjed, või veel hullem, vaikne alistumine. Selle osaga tööst ei olnudki ta ära harjunud.

      Jeppe kükitas kohtumeediku kõrvale.

      „Päevast, Nyboe, mis meil siin siis on?“

      Nyboe oli küpses eas väärikas mees, kes rääkis arstidele omases siseringikeeles, otsekui tahaks kindel olla, et saab võhikud paari lausega maha raputatud. Ta oli riiklik lahanguekspert ja ülimalt lugupeetud, aga Jeppele ta eriti ei meeldinud. Tal oli näriv kahtlus, et tunne on vastastikune.

      „See siin on paras pask.“ Ometi kord ei kõlanud Nyboe hääl üleolevalt. „Ohver on noor naine, kahekümnendate eluaastate alguses. Tema kallal on tarvitatud jõhkrat vägivalda, peas on sügavad lõikehaavad ja jälgi raske esemega löömisest. Kõrvast mõõdetud temperatuur oli 28 kraadi ja koolnukangestus oli mõnda aega tagasi alanud, kui ma tunnikese eest kohale jõudsin, nii et surm on tõenäoliselt saabunud millalgi kella 22 ja 4 vahel. Aga nagu sa tead, ei saa ma veel midagi kindlalt öelda. Otsesed märgid seksuaalsest ärakasutamisest puuduvad. Lõikehaavad pihkudes ja käsivartel, mis viitab sellele, et ta on end kaitsnud, aga on ka mõningaid, noh … lõikeid, mis on tehtud ajal, kui ta veel elus oli.“

      „Sa tahad öelda, et teda on lõigutud enne surma?“

      Nyboe noogutas tõsiselt.

      Nende vahele laskus vaikus. Oli ilmne, et see toob kaasa pressi tormijooksu ja paanikahood. Õnnetute sugulaste reaktsioonist rääkimata.

      „Nägu on üsna tugevasti moonutatud, aga õnneks on tal tätoveeringuid, mis identifitseerimist hõlbustavad. Jah, sa näed peaaegu et mustreid.“

      „Mustreid?“ Jeppe püüdis Nyboe pilgu.

      „Kurjategija on ka ohvri nägu lõikunud. Ma ei ole mingi kunsti­asjatundja, aga mulle meenutab see paberlõiget.“

      „Paberlõiget? Mida see veel tähendab?“ Jeppe kortsutas kulmu.

      Nyboe võttis laiba lõuast ja keeras verise näo ettevaatlikult üles, terava köögivalguse poole. „Paistab, et meie kurjategija on meile siia väikese mõistukirja kriipinud.“

      Jeppe halvad eelaimused päeva kohta muutusid veel hullemaks.

      Kolmas peatükk

      Esther nööpis täispikkuses peegli ees kinni Halstoni bleiseri ja silus seda ettevaatlikult. Õhukesed villased püksid, siidsärk ja jakk; ta tundis, et on liiga peenelt riides, liiga ametlik, aga tal oli vaja rõivaid, mis teda sel päeval aitaksid püsti püsida.

      Mõtted keerlesid ringi ja peavalu tuikas raskelt silmade taga. Julie või Caroline. See ei saanud olla Julie. Ei tohtinud. Aga mitte ka Caroline. Väike Caroline, keda ta oli tundnud sünnist saati. Kas oli kuidagi võimalik, et see oli keegi täiesti võõras? Sõbranna, kes oli korterit laenanud, seal ööbinud ja mõne kahtlase tüübi sisse kutsunud?

      Kristoffer kolistas köögis ja Esther õnnistas teda endamisi. Kristoffer oli nüüd juba peaaegu СКАЧАТЬ