Krokodillilind. Katrina Engberg

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ suuda seda uskuda! Kas see ei või olla mõni sõbranna?“ Hääl hakkas muutuma meeleheitlikuks.

      Jeppe kehitas kahetsevalt õlgu. „Kahjuks me ei tea veel midagi. Kas teil on tüdrukute telefoninumbrid?“

      „Külmkapi küljes on paberitükile kirjutatud. Võite lihtsalt kaasa võtta.“

      „Tänan, proua Laurenti, sellest oli palju abi.“ Jeppe tõusis ja andis sellega märku, et külaskäik on lõppenud. Anette juba sikutas sedelit mopsikujulise külmikumagneti tagant. Jeppe kuulis midagi põrandale kukkuvat ja selle järel Anette ärritatud oigamist.

      „Meil on vaja teiega pärastpoole veel kord rääkida. Kas me võiksime pärastlõunal kokku saada?“ jätkas Jeppe, püüdes üle­kuhjatud klaaslauast mööda pääseda ilma pabereid ja tasse põrandale tõmbamata.

      „Ma peaksin minema haiglasse Gregersit vaatama, muidu mul mingeid muid plaane ei ole. Ma olen kirjanik … või õigemini, ma püüan kirjanikuks saada, nii et ma töötan kodus.“ Esther de Laurenti pani pihu kaelas rippuvale kuldmedaljonile, nagu peaks seda kaitsma.

      „Me saadame pärastpoole siia sõrmejäljetehnikud, et nad võimalikud jäljed trepikojas ja välisuksel üle käiksid. Ta võtab ka teie sõrmejäljed, kui ta siin on, kui nii sobib. Välistamise tarvis.“

      Esther noogutas.

      Kui Jeppe taipas, et ta ei kavatsegi neid välja saata, taganes ta esikusse, kus Anettel üks käsi juba käepidemel oli. Ütles nägemist väikesele naisele diivanil, südant torkamas jõuetustunne. Esther de Laurenti meenutas kangesti inimest, kes vajab kallistust.

      *

      Trepimademel ei suutnud Anette enam tundeküllast oiet tagasi hoida.

      „Issand jumal, päästke mind üksikutest vanamuttidest ja nende nipsasjadest!“ kaebles ta. Miski Esther de Laurenti olekus hakkas talle vastu. Võibolla oli asi tegelikult selles, et arvatavasti elaks ta ka ise niimoodi – üksi oma koerte ja liiga paljude asjadega –, kui ei oleks Svendi. Kallist Svendi, armsat meest varsti kahekümne aasta jooksul, kes ilmsesti armastas teda täpselt sellisena, nagu ta on, ega andnud kunagi mõista, nagu oleks temast tüdinud.

      Jeppe sulges nende järel ukse. „Kas oleks parem, kui ta oleks üksik ja ilma nipsasjadeta, või kuidas?“

      „Jah! Kahtlemata! Kui juba oled otsustanud üksi elada ja veidrikuks muutuda, siis võiks vähemasti koristada.“ Anette muigas kõveralt, et oma ütluselt teravust võtta. „Esimesel korrusel, eks?“

      Nad läksid mööda kriiksuvaid vanu trepiastmeid alla. Minnes tõmbas Jeppe taskust paki antiseptilisi niisutatud salvrätte ja ulatas kõhklemisi Anette poole. Üks Jeppe ärritavaid iseloomu­jooni oli antipaatia koerte vastu, omadus, mida Anettel kui kehastunud koeraomanikul oli raske mõista. Tema jaoks tähendas igapäevane kooselu loomadega kõike, ja nii oli ta tundnud sellest ajast peale, kui väikse tüdrukuna sõitis üksi jalgrattaga Karlslundi lapsepõlvekodust lähedasse tallu, kus sai patsutada lehmi, kasse ja küülikuid. Seda, et inimene koduloomi ei taha, pidas ta tõsiseks iseloomuveaks.

      Ta silmitses Jeppet kergitatud kulmul ja raputas siis loobudes pead. Jeppe ulatas rätipaki ta poole uuesti.

      „Kas sa üldse tead, kui palju nugilisi inimese parima sõbra kasukas on? Rääkimata veel kõigist bakteritest, tolmulestadest ja asjaolust, et koerad lakuvad end tagantpoolt mitu korda ühes tunnis.“

      Anette seisatas ja pöördus paarilise poole. „Su bakterikartus on juba peaaegu et haiglane, Jeppe.“

      „Me läheme kuriteopaika. Võta nüüd üks!“

      Ta tõmbas ühe salvräti välja ja ulatas Anettele. Anette tõmbas selle ta käest ära ja läks ohates edasi.

      „Sa oled peast põrunud, Jeppe Kørner, tead ju? Ja selle nimi on pealegi perse, koertel ka.“

      Anette pühkis käsi ja torkas kokkukärtsutatud salvräti pead raputades taskusse. Pisikuvabade sõrmedega tõstis ta keelulindi üles ja avas esimese korruse korteri ukse sõnadega: „No mis, tüdrukud? Kaugel oleme?“

      „Oo, Werner, kas tõid kukleid?“ kostis korterist lõbusalt.

      Ta tõmbas kingadele sinised kattesussid ja kätte latekskindad. Kuriteopaik oli tema ala, üks neid kohti, kus ta kunagi end kohmakana ei tundnud. Ta viskas paari susse Jeppele ja läks sisse.

      Kohe ukse tagant hakkas see piha. Seinad ja põrandad olid vereplekke täis, need olid märgitud väikeste mustade kleepsudega, mis tähistasid vere voolamise suunda. Ukseavas tegi politsei­fotograaf parajasti verisest riidehunnikust lähivõtteid. Anette hingas sisse sooja tapamajalõhna ja püüdis välja hingata läbi suu. Parema silma kohal hakkas tukslema veresoon. See kestis paar esimest minutit, siis harjus sellega ära.

      Koerajuht läks temast mööda ja viis oma lambakoera trepist alla. Anette pidas vastu impulsile koera patsutada, ehkki see oli raske. Koerapatrull oli ilmselt korteris omadega valmis saanud ja kavatses nüüd asuda otsima hoovis ja tänaval midagi, mil oleks inimese lõhna ja mis võiks neid juhtida kurjategija poole.

      Esikust pääses tuppa, mis näis täitvat mitut funktsiooni. Toas oli raske puust söögilaud, ümberringi klapptoolid, diivan, vanaaegne reisikohver, mida kasutati diivanilauana, ja kirjutuslauanurk lahtise sülearvutiga. Soojast suvehommikust hoolimata olid kolm aknaruutu Klosterstræde pool hermeetiliselt suletud. Õhk oli raske ja verelehast paks.

      Daktüloskoopiatehnik, nagu sõrmejäljeeksperdid end tungivalt palusid nimetada, oli valges paberrüüs põlvili ja pintseldas siledaid paneele. Anette noogutas pintsli poole.

      „Kas näkkab?“

      Daktüloskoopiatehnik nihkus põlvili mööda seinaäärt tahapoole, midagi vastamata. See oli üks tsiviilisikuist sõrmejälje­eksperte, kes töötasid kriminaaltehnikakeskuse juures. Anette ei tundnud teda eriti hästi. Tsiviliste tavaliselt tapmisjuhtude juurde ei määratud, aga suvepuhkuste ajal olid mängureeglid teised kui muidu.

      Ta tõstis häält. „No mis, meister, kas on millestki kinni hakata?“

      Daktüloskoopiatehnik vaatas üles, katkestamisest silmanähtavalt ärritatud.

      „Jäljed pudelitel ja klaasidel, mõnel paberil ja arvutiklahvistikul. Mitu päris head laiba ümber. Aga siin pole kaua aega koristatud, nii et võivad ka vanad olla.“

      Ta kummardus uuesti paneeli kohale, vajutas paneelile ettevaatlikult mingi selge kleebise moodi asja ja tõstis selle siis väiksele läbipaistvale plaadile. Tempo oli tigujas, peaaegu meditatiivne.

      Anette tõmbus eemale ja läks tuppa. Kulunud kaltsuvaibal kükitas Clausen, esmaklassiline kriminalist, ja pihustas vaibale läbipaistvat vedelikku. Selgesti tuli nähtavale käputäis vere­plekke, peaaegu lillasid, ning ta hakkas plekkidest võtma vatipulgaga proove, millest igaühe pani hoolikalt eraldi pruuni paberkotti.

      Clausen oli väike vilgas kuuekümnele lähenev mees, kes oli ligi kümme aastat olnud politsei kriminalistikakeskuse ülemus. Ta oli osalenud Blekingegade bande juhtumi lahendamisel, kogunud tõendeid Kosovo massihaudadest ja olnud tsunami järel Tais. Clausenil oli tema pentsikust välimusest hoolimata käsil abielu number neli, juttude järgi Taani Kuningliku Kapelli jumalikult kauni viiuldajaga, ja kui teda tegutsemas nähti, siis saadi aru, miks. Harilikult valgustasid ta nägu elavaloomulised СКАЧАТЬ