Krokodillilind. Katrina Engberg

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ korda vanem, oli poisist saanud ajapikku lähedane sõber. Poeg, keda Estheril ei olnud, ehkki see sõnastus oleks mõlemas ebamugavust tekitanud.

      „Kristoffer, kullake, kas sa teed kohvi?“

      Ester läks elutuppa, kus Kristoffer juba kerge naeratuse saatel presskannust kohvi kallas. Ester saatis naeratuse vastu ja tundis, nagu alati, rõõmu teise kaunist näost, mis andis tunnistust asiaatlike mõjutustega perekonnaloost. Kitsad pruunid silmad, mis meelekohtade poole viltu, süsimustad juuksed ja kiitsakas keha. Ta kandis musti rõivaid: kapuutsiga pusa, mille alt särk välja paistis, teksaseid, jalgevahe põlvede kohal, kootud mütsi ja nahkjakki. Neis riideis paistis ta veelgi noorem. Nagu kodutu teismeline.

      Kristoffer oli loobunud paljutõotavast lauljakarjäärist, selle asemel tegeles ta juhutööde ja õpetamisega. Esther ei teadnud, miks õieti. Aga praegune põhiamet Taani Kuningliku Teatri riieturina paistis talle päris hästi meeldivat, see lubas tal öösiti üleval istuda ja töötada oma kummalise elektroonlise muusika kallal ning lisaks koolitada väheseid valituid lauluõpilasi.

      Esther vajus sügavasse virsikukarva tugitooli ja tõstis jalad samasugusele tumbale. Ta sai Kristofferist väga hästi aru. Nüüd, kus ta oli pensionile jäänud, kavatses ta teha ainult neid asju, mis talle tõesti meeldisid, kogu oma ülejäänud elu. Laulda, kirjutada ja süüa teha. Ei kunagi enam mingeid eksameid ega teaduskonna koosolekuid. Esther oli kaua oodanud, et saaks lõpuks ometi üles soojendada oma noorusea armastuse selle akadeemilistes ringkondades nii põlatud krimižanri vastu. Kui ta tahtis tõusta oma põlvkonna Dorothy L. Sayersiks, siis oli kiire käes. Ta silmitses äsja välja prinditud käsikirjalehekülge, mis õigupoolest oleks pidanud olema läbi loetud, ja ohkas. Täna küll mitte.

      Kristoffer tuli tuppa ja istus tema vastu Maroko põrandapadjale. Epistéme ja Dóxa ronisid kohe talle sülle ja lubasid end patsutada.

      „Mis seal all juhtunud on?“ Kristoffer küsis seda süütul häälel, mis kuulus hoopis teise maailma kui need kohutavad uudised. Sellepärast oli Estheril raske vastata.

      „Alakorruselt … leiti laip. Noor tüdruk, nad ei tea, kes. Aga asi tundub tõsine. Ilmselt kuritegu.“ Kurgus nööris ‒ ta rüüpas sõõmu kohvi. „Ja Gregers on rabandusega haiglas, või mis tal õieti viga on. Nagu variseks kogu maailm täna kokku.“

      Kristoffer hellitas Dóxa valget vatsa üles vaatamata. Teised inimesed oleksid hakanud küsimusi esitama ja päästnud oma šokeeritud tunded valla. Kristoffer mitte. Minuti pärast küsis ta: „Mida ma teha võiksin?“

      Tänulikkus voogas Estherist läbi ja muutis kõik veidi kergemini talutavaks.

      „Koeri tuleb jalutada. Ja kui sa täna õhtuks mingit sööki muretseksid?“

      Kristoffer noogutas, ikka veel pilku tõstmata. „Hästi. Ma teen koertega pika tiiru ja ostan poest midagi õhtusöögiks. Võibolla kala. Ma vaatan, mis neil Frederiksborggadel on.“

      „Tänan, kullake, võta lihtsalt koridorist mu rahakoti seest raha. Sa tead, kus see on.“ Esther nõjatas pea tahapoole, sulges silmad ja püüdis hingamisharjutuste abil lõõgastuda.

      Ta kuulis, kuidas Kristoffer kilistas koridoris kaelarihmade ja võtmetega. Siis keeras Kristoffer välisukse lahti ja karjatas koerad hellalt trepikotta.

      Koerad hakkasid haukuma ja kostis võõras hääl.

      „Kas majaomanik elab siin?“

      Esther ajas end sirgu ja kiikas esikusse. Kristoffer seisis, haukuvad mopsid jalge ümber, ja vaatas valgeis rõivais meest ukseavas.

      „Jah, see olen mina.“

      Ta tõusis vaevaliselt sügavast toolist ja läks esikusse külalist vastu võtma. Uksel seisis üks neid kriminaliste, keda ta oli kogu hommiku näinud majas edasi-tagasi saalimas. Mees oli valge kaitserüü eest lahti teinud ja punane triip laubal paljastas, et hetk tagasi oli tal müts peas olnud.

      „Ma pean võtma teie sõrmejäljed.“ Mees libistas end Kris­tofferist mööda ja astus väiksesse esikusse.

      „Jah, väga kena, mulle öeldi, et keegi tuleb. Esther de Laurenti, tere päevast.“

      Esther sirutas käe.

      Mees pani raske moega diplomaadikohvri põrandale, ent käepigistust vastu ei võtnud. Küllap oli selline kuriteopaigal tõendite kogumine raske töö. Estheri kõht tõmbus krampi, kui ta mõtles, mis oli seal tema maja alakorrusel.

      „Kuidas me teeme? Mida teil vaja on?“

      „Lauda ja teie käsi, muud midagi. See võtab ainult ühe minuti.“ Esther kääris käised üles ja juhatas mehe kirjutuslaua juurde. Oma üllatuseks nägi ta, et Kristoffer seisab ikka veel ukselävel. Ta seisatas ja naeratas talle soojalt. Ilmselgelt oli Kristoffer niisama vapustatud kui ta isegi.

      Lõpuks ometi sumiseb herilane moosiriismetest väikesel taldrikul eemale ja jääb raamatukuhja otsa tukastama. Kindlakäeline hoop teibihoidjaga, ja lömastatud putuka­kere saadetakse läbi lahtise akna viimasele lennule.

      Ta hingab sisse linna suveõhku ja otsustab minna välja päikese kätte. Jookseb viltustest astmetest alla, tõuseb hooga jalgrattale ja tuhiseb läbi südalinna. Sõidab kitsastel tänavatel vales suunas ja naudib tuult, mis paneb silmad vett jooksma. Ostab tassi kohvi, mida tegelikult endale lubada ei saa, ja istub kohviku ette päikese kätte.

      Linnas, kus ta üles kasvas, ei olnud kohvikuid. Rõhuva tundega rinnas meenuvad talle lapsepõlve külmad õhtud õhukeses teksajakis ning rahutu pendeldamine bensiinijaama ja jalgpalliväljaku vahel. Kõik nad sõitsid pimeduses ringi, keegi ei tahtnud koju jääda. Nagu oleksid võinud nende sammud neid kuhugi viia. Nagu oleks Poola viin, mida nad koolapurkidesse valasid ja kõrrega jõid, suutnud tühjust täita. Kui nad lonkimisest tüdisid, jõlkusid nad peatuses ja vaatasid möödasõitvaid busse.

      Ta tõstab näo päikese poole ja naudib oma uut elu. Elu. Ta ei hooma seda meest, kes silmitseb teda veidi kaugemalt. Ei tea, et elu, mida ta just on nautima hakanud, on kohe varsti möödas.

      Neljas peatükk

      Tagasi kontoris, istusid Jeppe ja Anette oma praktilise reguleeritava kõrgusega kirjutuslaua taha, et taktika paika panna. Jeppe tõi köögist kaks kruusi kohvi, endale koorega, Anettele musta ja suhkruga. Neil oli sama auaste, aga kui nad töötasid ühes meeskonnas, tõi Jeppe alati kohvi ja Anette juhtis alati autot. See oli enam-vähem nende vahel ainus asi, mille üle iialgi ei vaieldud: pisike vanapaarilik pelgupaik nende ebavõrdses partnerluses.

      „Kas identifitseerimises võime kindlad olla?“ alustas Anette. Nüüd vastastikku istudes nägi Jeppe oma ärrituseks, kui hoolitsetud nägi Anette temaga võrreldes välja. Silmalaud olid saanud värske sinkja varjundi, ja ta nägi välja nagu inimene, kes on saanud niihästi seksi, hüva rooga kui ka kaheksa katkestamatut unetundi viimase ööpäeva jooksul. Jeppe oleks tahtnud ümber laua minna ja ta toolilt maha tõugata.

      Ta teadis, et partneri küsimus on retooriline. Nad mõlemad olid kõrvutanud surnukeha üldist väljanägemist ja tätoveeringuid – sulg abaluul ning kaks tähte ja kaldus kiri paremal randmel – hulga piltidega, mis nad arvutist olid leidnud. Ohver oli Julie Stender, üks Esther de Laurenti noortest üürilisest. Kui nad oleksid pidanud surnukeha identifitseerima ainult moonutatud näo järgi, siis nad nii kindlad ei oleks olnud.

      „See СКАЧАТЬ