Kreeka kangelased. Stephen Fry

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Herakles kummardas nõusolevalt.

      „Hermes võtab sinu relvad, saadab sind ja vaatab, et sa ausalt mängid. Võid minna.”

      Kui nad juba teel olid, müksas Hermes Heraklest. „Ja räägitakse veel, et sa oled lollpea! Kuidas sa teadsid, et kui tahad Hadest midagi tegema panna, tuleb talle ainult öelda, et see vihastaks Herat?”

      „Kes ütleb, et ma olen lollpea?”

      „See selleks, anna oma relvad ja tule kaasa. „Hera saab maruvihaseks”… oota ainult, kui ma Zeusile räägin. Ta saab naerukrambid!”

      Võitlust Kerberosega oli imeline vaadata. Hermes plaksutas käsi nagu lummatud laps ja tõusis oma kandadel lehvivate tiibadega üles, sellise etenduse pakkus Herakles, kes oli Nemea lõvi naha endale kõvasti ümber mässinud ja üritas metsikult raevuka koera kolme kaela kägistushaardesse saada, samal ajal kui selle maost saba ajas end püsti, susises ja ründas, üritades leida katmata nahka, kuhu oma habemenoana teravad kihvad lüüa.

      Viimaks tasus Heraklese puhas järjekindlus ära ja tohutu koer vajus kurnatuna maha. Herakles, kes – nagu paljud Kreeka kangelased – tundis ja armastas koeri, laskus tema kõrval põlvili ja sosistas talle kõrva. „Sa tuled minuga kaasa, Kerberos. Kõik Echidna ja Typhoni lapsed peale sinu on juba läinud, sest sinul on eesmärk ja suures surma müsteeriumis oma roll mängida. Kuid kõigepealt on mul ülamaailmas sinu abi vaja.”

      Kerberos ajas keeled suust välja ning kaapas käpaga Heraklese kätt.

      „Oled siis valmis tulema? Sa oled väsinud. Ma kannan sind.”

      Hermese lõbusus muutus hämmastunud imetluseks, kui ta nägi, kuidas Herakles Kerberose üles tõstis ja ta turjale võttis.

      „Ilma mingi pingutuseta, nagu oleks ta villane sall…” pomises Hermes.

      Kui Herakles sammus troonisaali, Kerberos kergel sammul tema kõrval kõndimas, oli Eurystheusel jällegi võimalus savist pithos’esse hüpata.

      „Vii ta tagasi allmaailma, vii ta tagasi allmaailma!” kaikus kuninga kabuhirmus hääl kannu seest.

      „Tõesti?” küsis Herakles. „Sa talle tere öelda ei tahagi? Vaadata, kuidas ta trikke teeb?”

      „Mine minema!”

      „Kas ma olen sinust vaba? Kas ma olen piisavalt teinud?”

      „Jah.”

      „Valjemini, et kogu õukond kuuleks.”

      „JAH, ole sa neetud! Sa oled vaba. Sa tegid kõik, mida paluti. Ma lasen su vabaks.”

      Kinkinud kannule jalahoobi, mis pidi Eurystheuse kõrvad küll nädalaks ajaks kumisema panema, lahkus Herakles koos Kerberosega. Põrgu väravate juures jätsid nad hüvasti.82

      „Head aega, sa kohutav jõhkard,” ütles Herakles armastusega. „Jumalad üksi teavad, mida ma nüüd peale pean hakkama.” „Ei tea nad midagi,” pistis Hermes ja astus varjust välja, Heraklese relvad käes. „See on sinu otsustada. Meie isa Zeus teab ainult seda, et sa saadad korda palju suuri tegusid, võib-olla päästad isegi Olümpose.”

      PÄRAST VÄGITÖID: KURITEOD JA VIMM

      Esimene asi, mida Herakles tegi, kui oli Eurystheuse teenimisest vabastatud, oli naise otsimine.83 Tema kõrvu oli jõudnud sõna, et Oichalia kuningas Eurytos korraldab vibulaskmisvõistluse ja võitja saab endale tema kauni tütre IOLE käe. Herakles poleks saanudki rõõmsam olla. Eurytos oli seesama mees, kes oli õpetanud talle, kuidas vibule nööri panna ja lasta, kui Herakles oli väike, ja temast saaks suurepärane äi.

      Herakles osales võistlusel ja (seekord ei kasutanud ta Hydra mürgi sisse kastetud nooli) sai kerge vaevaga parimad punktid. Kui Eurytos seda nägi, eemaldas ta Heraklese võistluselt.

      „Aga miks?” Herakles oli löödud. „Ma mõtlesin, et sa oled oma õpilase üle uhke ja võtad mu hea meelega väimeheks.”

      „Pärast seda, mida sa Megara ja oma lastega tegid?” küsis Eurytos. „Minu armastatud tütar Iole peaks abielluma naisetapjaga? Lapsemõrvariga? Mitte iialgi!”

      Eurytose poeg IPHITOS imetles Heraklest ja palus isa tema eest, kuid kuningas ei tahtnud sellest kuuldagi. Herakles tormas minema ja tõotas hirmsat kättemaksu. Võib-olla võttis ta kaasa mõned Eurytose hinnalistest veistest, võib-olla mitte. Igatahes läksid kaksteist looma selle aja paiku karjast kaduma. Iphitos tuli Tirynsi Heraklese juurde, et loomade tagasiandmise üle läbi rääkida, kuid Herakles, kes oli järjekordse kohutava vihahoo mõju all, heitis noormehe linnamüürilt alla ja tappis ta.84

      Jumalad karistasid seda kuritegu xenia ehk „külalistesõpruse” vastu sellega, et saatsid Heraklesele tõve.85 Jälle süüst puhastamist ja lunastust otsides külastas Herakles Pylose kuningat NELEUST ja palus tal viia läbi vajalikud riitused, mis olid võitud kuninga võimuses.86 Kuid Neleus oli Eurytose vana sõber. Iphitos oli olnud talle nagu teine poeg ning ta keeldus järsult Heraklest mõrvasüüst puhastamast. Meie kangelane lahkus Pylosest, vandudes kättemaksu ka Neleusele.

      Herakles oli saanud juurde kaks uut vihavaenlast. Need lisati tema vanale vimmale Augeiase vastu, kes oli keeldunud andmast kariloomi, mida oli Heraklesele oma räpaste tallide puhtaks uhtumise eest lubanud; Herakles polnud ka unustanud, kuidas Trooja kuningas Laomedon oli talle maksmata jätnud, kui ta päästis kuninga tütre Hesione Poseidoni saadetud merekoletise käest.

      „Eurytos, Neleus, Augeias ja Laomedon,” pomises Delfisse suunduv Herakles endamisi. „Nad kõik maksavad!”

      Ta põlvitas oraakli ette. „Mul on vaja patupuhastust. Ütle mulle, mida ma pean tegema.”

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

      1

      Üks tähtsamaid Kreeka linnriike. Selle elanikele antud nime „argiivid” kasutas Homeros sageli lihtsalt tähenduses „kreeklased”. Philippos II ja tema poeg Aleksander Suur, kes olid küll makedoonlased, olevat samuti olnud pärit СКАЧАТЬ