Kreeka kangelased. Stephen Fry

Чтение книги онлайн.

      Eurystheus teadis, et ei saa õunu endale jätta. Nii Hera kui Athena preestritarid nõudsid, et need tuleb tagastada. Õunad jäeti ööseks Athena templisse ja hommikul olid need läinud. Athena viis need ise hesperiidide aeda tagasi.

      Kuid ihaldusväärsed kuldsed õunad ei olnud veel inimeste ajaloos oma viimast sõna öelnud.

      Praegu aga kõverdas Eurystheuse huuli ebameeldiv naeratus – ta arutles, mis võiks olla kaheteistkümnendaks ja viimaseks ülesandeks. Kaheteistkümnendaks ja täiesti viimaseks ülesandeks.

      „Too mulle… mõtleme siis… jah. Too mulle…”

      Eurystheus venitas dramaatilist pausi ja nautis pingsat vaikust, mis saalile laskus.

      „Too mulle…” kordas ta oma sõrmeküüsi uurides, „too mulle Kerberos.”

      Õukondlaste ahhetus ületas kõik tema ootused.

      Kuid Herakles oskas hetke loomulikult ära rikkuda. „Aa, Kerberos?” heitis ta, ja isegi kui ta oleks lisanud: „Ja ongi kõik?” poleks ta saanud Eurystheuse suurest avaldusest täielikumalt õhku välja lasta. „Olgu pealegi. Lahtiselt või lõa otsas?”

      „Mõlemad sobivad!” nähvas Eurystheus. Siis aga lisas ta kiire käevibutusega: „Nüüd kao mu silmist!”

      12. KERBEROS

      Tegelikult oli Heraklese muretus olnud teeseldud uljus. Kui ta kuulis, mida Eurystheus nõuab, kargas tema süda rinnus ja hakkas vastu roideid taguma nagu puuri püütud tuhkur. Kerberos, põrgukoer, oli järjekordne groteskne jubetis, kes oli sündinud Typhoni ja Echidna liidust. Herakles oli juba tapnud Kerberose õe Hydra ning tema vennad Orthrose ja Ladoni. Võib-olla Kerberos ei teadnud seda. Võib-olla ei tunne sellised koletised oma õdede ja vendade vastu mingit kiindumust. Heraklesel polnud kahtlust, et ta saaks metsikust kolme peaga koerast jagu, kuid tema äratoomine Hadese kuningriigist on iseküsimus. Surnute Kuningas seab kindlasti tema teele ületamatud takistused.

      Eurystheuse paleest eemale vantsides võttis Heraklese mõtteis kuju ähmane plaan. Kui ta tahab Kerberosega allmaailmast elusalt ja tervelt tagasi pääseda, oleks tal targem Hadest kuidagi lepitada. Kõige otsem tee Hadese südamesse, niivõrd, kui tal seda oli, viis läbi tema naise PERSEPHONE. Kuus kuud aastas valitses Persephone Hadese kõrval kuningannana allmaailma. Ülamaailmas leinas sel ajal tema ema Demeter, viljakusejumalanna, oma armastatud tütre kaotust ning kogu kasvamine ja elu, mis olid Demeteri vastutuse all ja tema kingitus maailmale, närbusid aeglaselt sügiseseks kurvaks surmaks ja talve viljatuks kõleduseks. Kui Persephone pärast kuut allmaailmas veedetud kuud surnuteriigist tõusis, puhkesid uus elu ja kevadised pungad, sellele järgnes suur sumisev suvi, kuni Persephonel oli jälle aeg allmaailma tagasi minna ja kogu ring hakkas otsast peale.

      Aastate jooksul olid kreeklased õppinud tähistama seda iga-aastast surma ja taassünni rütmi rituaaliga, mis oli tuntud Eleusise müsteeriumitena, dramaatilise tseremoniaalse etendusega, kus kujutati Persephone röövimist ja tema laskumist surmajumala kuningriiki, Demeteri meeleheitlikke tütreotsinguid ja viimaks Persephone naasmist ülamaailma. Herakles uskus, et kui tema kaasataks sellesse rituaali, võidaks ta allmaailma kuninganna poolehoiu ja tema kaudu saaks ehk ka Hadeselt loa viia Hadese lemmikloom välja päevavalguse kätte.

      Eleusise preestrid, preestrinnad ja hierofandid Eumolpose, sekti asutaja juhtimisel täitsid Heraklese soovi ja pühendasid ta oma kasvu-, surma- ja taassünnikultuse saladustesse.77

      Nüüd rändas Herakles Tainaroni neemele Peloponnesosel, kogu Kreeka kõige lõunapoolsemasse punkti78, kus asus koobas, mis oli üheks sissepääsuks allmaailma. Siin võttis teda vastu peapsühhopomp, surnud hingede ülemjuhtija Hermes ise, kes pakkus end talle saatjaks. Keegi ei tundnud teed Hadese koobastes, läbipääsudes, käikudes ja saalides temast paremini.

      Teel Hadese ja Persephone trooniruumi sattus Herakles kokku oma nõo Theseusega, kes oli kinni Unustuse Istmel, kus ta istus oma sõbra PEIRITHOOSI kõrval. Erinevalt varjutaolistest kogudest, mis allmaailmas ringi lehvisid, ei olnud nemad mitte hinged ega kehata vaimud, vaid elavad inimesed. Persephone loitsust tummaks tehtuna ja seotuna kahe hiiglasliku maoga, kes olid end nende ümber keeranud, sirutasid nad hääletus palves käed Heraklese poole. Herakles mässis Theseuse lahti ja see hakkas tänusõnu lalisedes üles päevavalguse poole komberdama, aga kui Herakles püüdis päästa lahti Peirithoosi, hakkas maa nende jalge all värisema. Peirithoosi kuritegu, katse röövida Persephonet ennast, oli liiga ränk, et andestus võiks võimalik olla.79

      Sügavamale põrgu sisemusse liikudes nägi Herakles Medusa varju. Nähes tema jäledat välimust ja pea ümber väänlevaid madusid, haaras Heraklest vastikus ja ta tõmbas mõõga. Hermes peatas tema käe. „Ta on ainult vari, viirastus, ega saa enam kellelegi kurja teha.”

      Kaugemal nägi ta oma vana sõbra MELEAGROSE, Kalydoni jahti juhtinud kuningapoja varju. Herakles oli olnud üks vähestest kangelastest, kes sellest kuulsast seiklusest osa ei võtnud, niisiis jutustas Meleagros talle sellest – kuidas see oli saanud kurva ja piinava lõpu. Kuidas tema ema, kelle tema teod olid raevust hulluks ajanud, oli visanud tulle puuhalu, mille põlemine tähendas Meleagrosele surma.80

      „Kuid jutud sinu vägitegudest on jõudnud isegi siinsetesse kurbadesse koobastesse,” lõpetas Meleagros. „Mul on rõõm teada, et elavate maailmas on keegi sinusugune. Kui ma oleksin elus, paluksin ma sul ühendada oma vereliin minu omaga.”

      „Miks mitte?” vastas Herakles väga liigutatult. „Kas sul on õde või tütart, kellega ma võiksin abielluda?”

      „Minu õde DEIANEIRA on tuntud kaunitar.”

      „Siis võtan ma ta naiseks, kui olen vägitööde koormast vabastatud,” lubas Herakles. Meleagros naeratas tänuks viirastuslikult ja hõljus minema.

      Viimaks avas Hermes troonisaali viiva värava ning teatas allmaailma kuningale ja kuningannale, et neile on külaline.

      Persephone, kes oli meelitatud Heraklese vagast allumisest Eleusise müsteeriumite rituaalidele, tervitas oma poolvenda südamlikult. Tema abikaasa Hades oli vimmakam.

      „Miks ma peaksin oma koera sulle andma?”

      Herakles laiutas käsi. „Eurystheus saatis mu teda ära tooma, võimas Pluton.”81

      „Kas sa tood ta tagasi?”

      „Kui ma olen teenistusorjusest vabastatud, võtan ma selle ette. Sul on minu pühalik tõotus.”

      „See ei meeldi mulle! See ei meeldi mulle mitte üks raas!”

      „Ma saan täiesti aru,” ütles Herakles. „Hera on sama meelt.”

      „Mis mõttes?” küsis Hades teravalt.

      „See on Hera, kes mulle need ülesanded andis. Ta tahab, et ma läbi kukuksin.”

      „Kas sa tahad öelda, et kui ma annan sulle oma koera laenuks, СКАЧАТЬ