Külm maa. Ann Cleeves

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ poe uksel, lootes, et see läheb üle. Ta oli poodi tulnud üksnes parkimisplatsilt, aga kui ta nüüd auto juurde tagasi jookseks, saaks ta läbimärjaks. Kas tõmmu naine ootas sealsamas?

      „Auto ootas teda.” Ta nägi seda täiesti selgelt: auto sõitis peaaegu poe ukse ette, tõmmu daam puges viisakalt teiste ootajate vahelt läbi, jooksis läbi vihmavalingu ja istus autosse.

      „Roolis oli keegi teine?” Perez oli hakanud märkmeid tegema. Ta tõstis pilgu.

      „Jajaa, ta läks kaassõitjauksest. Me teised tundsime kadedust. Teadsime, et saame märjaks, isegi kui läheksime parklasse jooksuga.”

      „Kas sa juhti üldse nägid?”

      Jane raputas pead. „Ta jäi meist eemale. Sõitis ette nii, et kaassõitjauks jäi poe poole.”

      „Aga sa usud, et tegemist oli mehega?”

      „Ma ei ole kindel,” vastas Jane. „Võib-olla lihtsalt oletasin. Šampanja tõttu. Sest valentinipäev oli tulemas.”

      Jimmy Perez naeratas, andmaks märku, et ta mõistab, mida naine mõtles. „Kas sa auto kohta oskad midagi öelda?” Ta pani pastaka käest ja koondas kogu tähelepanu Jane’ile.

      Too sulges hetkeks silmad, proovides mälupilti kinni püüda. „Tume,” kostis ta. „Keskmise suurusega pereauto. Aga vihma sadas nii hirmsasti, Jimmy, ja valgus oli nii vilets, et kõik värvid kiskusid tuhmiks. Ja marki ma sulle öelda ei oska. Mind autod ei huvita. Ma ei jõudnud numbrimärgi peale mõtlemagi hakata.”

      „Ma ei lootnudki seda,” lausus Perez laialt naeratades, kuid Jane sai aru, et ta on pettunud.

      „Sellel oli tagumise kapoti peal Shetlandi lipp!” kargas Jane’ile korraga meelde. „Valge rist sinisel põhjal, poest langes sellele valgus peale ja see oleks nagu hämaruses helendanud. Ja mina mõtlesin, et näe kui veider, sest ma olin järeldusele jõudnud, et see naine ei ole kohalik.”

      Talle tasuti naeratusega, mis Perezi näol äkki särama lõi. Jane mäletas Jimmyt sageli niimoodi naeratavat, kui Fran veel elus oli. Justkui oleks see kunstnikuhing andnud talle loa olla veidi tohm. Viimasel ajal oli ta aga muutunud taas tõsiseks ja asjalikuks.

      „Kas sa teda siin kunagi ei näinud?” küsis Perez pilku tõstes. „Sa olid tema lähim naaber. Võib-olla märkasid sama autot maja juures?”

      „Ei,” vastas Jane. „Mitte autot. Ja ega siit Taini õieti ei näe. Ta on seal mäenõlva lohus ja puude taga.” Ta vakatas ja püüdis meenutada. „Ma nägin ükskord seal valgust. Käisin rannal jalutamas ja tagasiteel lõikasin sealtkaudu.”

      „Kunas see juhtus?”

      „Umbes kuu aega tagasi. Hogmanay1 ja Up Helly Aa vahel.” Ta kirjeldas olukorda. Kell oli olnud umbes neli ja väljas oli juba pime. Jane kiirustas koju, sest samal õhtul oli grupi kokkusaamine ja ta tahtis tee keema panna, et jõuaks veel õigeks ajaks Lerwickisse. Siis märkas ta majakese aknast tulevat valgust. Tal oli hea meel, et see talle teed valgustas, aga ühtlasi tundis ta ennast halvasti, sest ta kõndis ju läbi kellegi teise aia.

      „Kas sa aknast kedagi nägid?”

      „Jah.” Ta oli akna alt kiiruga läbi läinud, et sees toimetavale inimesele mitte silma jääda. „Üht naist.”

      „Kas see võis olla sama naine, keda sa Braes nägid?”

      Jane noogutas. „Tal olid kindlasti tumedad juuksed. Pikad ja tumedad. Ma nägin ainult ta selga, mitte nägu.” Ta tahtis nagu jätkata, kuid tegelikult ei olnud enam midagi lisada.

      „Sellest on palju abi,” ütles Perez. „Tõsiselt. Tänan. Ja tänan ainsa korraliku kohvi eest, mis ma päeva jooksul saan.”

      Jane saatis Perezi ja Cassie õue. Ta mõtiskles Taini naisterahva üle, kuid siis muutsid ta mõtted suunda ja talle torkas pähe, et Jimmy Perezist võiks kellelegi ükskord hea mees saada.

      6. peatükk

      Jaoskonda oma kabinetti jõudnud, helistas Jimmy Perez Brae Coopi ja küsis ärijuhti.

      „Mind huvitab üks paar päeva tagasi tehtud ost. 12. veebruaril. Pudel šampanjat.”

      „Moët ja Chandon oli soodushinnaga.” Paus. „Koos meie kohaliku šokolaadiga. Valentinipäevaeelne pakkumine.”

      „Jaa, ma tean.” Perezile meenus tema esimene valentinipäev koos Franiga. Ta oli kutsunud Frani enda poole Lerwicki majja ja tegi talle õhtusöögi. Ei midagi erilist, aga tal oli meeles iga suutäis. Ta oli võtnud sedasama Fairi saare lamba abaliha, mida tal sügavkülmas leidus, ja teinud seda marokopäraselt, kuivatatud aprikoosidega. Retsepti leidis ta internetist ja järgis seda punkt-punktilt. Nad rääkisid, kuidas nad võiksid ükskord Põhja-Aafrikasse sõita, unistasid vürtsiturgudest ja kõrbetest, akna taga aga sõitis Bressay praam edasi-tagasi üle väina. Sellised mälusähvatused ei olnud enam nii valusad kui varemalt, kuid nad siiski raputasid teda, lõid rööpast välja.

      „Me müüsime kenakese hulga pudeleid.” Ärijuhi inglispärane hääldus muutus unistavaks. „Ma ei ole kindel, kas mu töötajad igat ostu mäletavad.”

      „Kas te saaksite kontrollida kaardimakseid, kui ma ütlen teile umbkaudse aja? Mul oleks vaja teada kaardiomaniku nime.”

      „See peaks võimalik olema. Aga sellega võib natuke aega minna.” Ärijuht ei tundunud sellest põrmugi vaimustuses olevat, et peab ühe ostu jälitamiseks vaeva nägema. „Kas ma võin tagasi helistada?”

      „Ma saadan siit kellegi teie töötajatega rääkima,” vastas Perez. „Ta jõuab sinna tunni aja pärast. Oleks hea, kui teil oleks informatsioon selleks ajaks olemas.” Ta ei suutnud hoiduda lõikavast toonist. James Grieve on nüüdseks juba lahkamisega alustanud. Ta lubas seda teha niipea, kui surnukeha praamilt Aberdeeni tuuakse. Perezile oli äärmiselt vastumeelne mõte, et tema tumedasilmne daam lõigatakse lahti kui nimetu laip.

      Sandy pistis pea ukse vahelt sisse. „Ma püüan siiani leida Taini omaniku kontaktandmeid. Maalihe oli üleriigilistes uudistes ja võiks ju oodata, et ta võtab ühendust, et hakata kindlustusega asju ajama.”

      „Pole just lõbus?”

      „Rääkisin Stuart Hendersoniga. Tema poeg Craig üüris seda möödunud aastal kuus kuud. Craig töötab naftaäris ja tal oli leping Araabia Ühendemiraatidega, aga see sai just läbi. Ta on parajasti koduteel ja jõuab nädalavahetuseks tagasi. Siis me saame vähemalt need andmed. Kõik väljaüürimised paistavad olevat tehtud otse ja eraviisiliselt. Ma ei ole kuskil näinud, et sellele majale oleks reklaami tehtud, ei kinnisvaramaaklerite kaudu ega puhkemajana. Promote Shetland ei teadnud Tainist midagi.” Sandy tuli sisse ja maandus Perezi vastas teisel pool lauda. „Kas Jane Hayst oli abi?”

      „Jane nägi üht sellist naist Brae Coopis päev enne maalihet. Lõunaajal. Tema kirjeldus klapib meie Alisiga. Mine ja räägi poe personaliga, Sandy. Uuri, kas ta oli püsikunde. Sel juhul võis ta töötada peasaare põhjaotsas: Sullom Voes võib-olla, või mõnes sealses hotellis. Ta ei olnud üksi. Keegi korjas ta auto peale. Kohalik auto Shetlandi lipuga kapotikaanel. Jane nägi, kuidas ta ostis pudeli šampanjat. Ma palusin ärijuhil tolle päeva kaardimaksed üle vaadata, et näha, kas me saame sealt nime.”

      Sandy oli just jaoskonnast lahkunud, kui helises telefon.

СКАЧАТЬ