Külm maa. Ann Cleeves

Чтение книги онлайн.

      „Me oletame, et ta käis teisipäeval siin. Kas sa tunned ta ära?”

      „Mida ta tegi?” Peteri pilk vilas toas ringi. Ta tundus närvis olevat. Sandyl tekkis kahtlus, et ta võib laksu all olla. Või siis tahtis hirmsasti suitsu teha.

      „Ta on surnud,” ütles Sandy. „Me leidsime ta surnukeha kolmapäeva õhtul pärast maalihet, aga me ei tea, kes ta on. Meil on vaja ta sugulased üles leida.”

      Peter jäi talle otsa vahtima. „Ta käis siin neh. Ostis pudeli šampanjat.”

      „Midagi veel?”

      Poiss tõmbas näo kõveraks, mis tähendas järelemõtlemist. „Paki kuskussi.”

      „Ja sa mäletad seda? Pärast kõiki neid kundesid, keda sa teenindasid?” küsis Sandy ülima imetlusega. Ta teadis, kui vähe kiitust on vaja, et ebakindlas olukorras inimene tänulikuks teha.

      „No neh, mul on ikka hea mälu olnd. Pealekauba hakkas ta silma, tead, oma pikkade mustade juustega.” Poiss punastas. „Seda muidugi, et ta oleks võind vanuse poolest mu ema olla, aga teda oli ikkagi hea vaadata.”

      „Kas te üldse juttu ajasite?”

      „Õieti mitte. Tema selja taga oli saba. Ainult senikaua, kui ma oste läbi lõin. Küsisin, kas šampanja on valentinipäeva puhul, ja ütlesin, et ta mees peaks selle talle ostma.” Ta punastas jälle. „Paras moosimine, mis? Aga boss ütleb, et me peame ostjatega suhtlema.”

      „Mida tema selle peale kostis?” küsis Sandy ja mõtles, kuidas tal on vedanud, et tema boss ei ole nagu Colin.

      „Ütles, et tal pole šampanja joomiseks erilist põhjust vaja.”

      „Aktsent?”

      „Mitte kohalik, aga muud ma ei märganud. Tõesti.”

      „Ma näen, et sul on rohkem nägemismälu,” võttis Sandy jälle kasutusele meelitamise. „Kas sa oskad kirjeldada, mis tal seljas oli?”

      Peter kõverdas jälle nägu, kuid näis, et tal on tõesti nägemismälu. „Mantel. Pikk ja tumesinine, ulatus peaaegu pahkluudeni. Selline stiilne, nagu võiks linnas kanda. Mitte vihmakindel, nagu enamik siinseid naisi kannab. Mustad peene kontsaga saapad. Sinine siidsall.”

      „Nii et kontorirõivastus?”

      „Jah, peen. Mis tal mantli all oli, seda ma ei näinud.” Ta punastas taas.

      Sandyle meenus, et ta oli sellist mantlit näinud Taini riidekapis. Taas üks kinnitus, et tegemist oli sama naisega.

      „Kas sa olid teda ka varem näinud? See tähendab, kas ta oli püsiklient?”

      „Ei, seda mitte. Aga ma olin teda siiski näinud.”

      Peter võttis sahtlist paki küpsiseid ja pistis ühe kohvi sisse. See lagunes, enne kui ta selle suhu pista jõudis, ja nätsked küpsisetükid kukkusid kruusi tagasi. Ta vandus vaikselt.

      „Poes?”

      „Eih, Lerwickis. Mareeli baaris. Üleval. Ma ootasin filmi algust.”

      „Kunas see oli?” küsis Sandy ja rüüpas kohvi sellise moega, nagu oleks tal aega jalaga segada.

      „Nädal aega tagasi. Reede õhtul. Pidin paari sõbraga kokku saama, aga jõudsin pisut vara. Võib-olla ma sellepärast märkasingi teda, kui ta hiljem meie poodi tuli; teadsin, et olen teda varem näinud.”

      „Kas ta oli üksi?”

      „Ei, mingi kõbiga,” vastas Peter. „Viisakalt riides. Pintsaku ja lipsuga. Mitte päris ülikonnas, aga ta oli pingutanud.”

      „Ja teda sa ei tundnud?” Sandy oletas, et poiss oleks nime kohe välja purtsanud, kui ta oleks teadnud. Poisile meeldis silma paista.

      Peter raputas pead. „Vaata, ta oli vanem. Mitte mõni selline, kellega ma oleks koos koolis käind.”

      „Midagi muud ei olnud, mille abil teda üles leida?”

      „Kahjuks mitte.”