Külm maa. Ann Cleeves

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ehk küsida, kas Vicki Hewittil oleks võimalik sinuga kaasa tulla? See sündmuskoht on üks õudusunenägu. Maalihe sõitis otse läbi maja ja siis tuli kohale tuua rasketehnika, et kaevata maja juurde teerada ning tühjendada suurem osa siseruumidest. Ja sajab siiani. Aga ma tahaksin, et tema koha üle vaataks. Maja seestpoolt ja siis selle rämpsu, mille pidas kinni kiviaed seal, kust me laiba leidsime.”

      „Jimmy, kas sa saad e-kirjaga mulle fotod saata?” Nüüd oli ta juba töörežiimil. Tõhus. Energiast pakatav. „Ja kõik, mis sul veel on.”

      „Pane omale homseks esimese Sumburghi lennuki peale koht kinni,” ütles Perez. „Ma tulen sulle lennujaama vastu.”

      „Ma võtan kaasa ühe Uisti linnaseviski, mis sulle maitseb.” Ta vaikis hetke. „Kas on veel midagi, mis ma sulle tsiviliseeritud maailmast tuua võin?”

      Perez oleks peaaegu midagi nõretavat öelnud. Too ennast – sellest on mulle küll. Kuid sai viimasel hetkel sõnasabast kinni. „Neh,” ütles ta, „paluks ilmamuutust. Enne kui ta terve saare minema uhub.”

      7. peatükk

      Perez helistas parajasti siis, kui Sandy oma autot Brae Coopi kõrvale parkis. Üle tee asus kool ja lastel oli keskhommikune vahetund; hõredast vihmast hoolimata olid nad kooliõuel, ajasid üksteist taga ja kisasid. Hullem vihm oli üle ja Sandyle meenutasid nad pika talve järel valla pääsenud vasikaid – lustakaid ja pisut peast segi.

      „See naine ei surnud õnnetusjuhtumi läbi,” ütles Perez. „Maalihke ajaks oli ta juba surnud. James Grieve tegi kindlaks, et see oli mõrv.”

      Sandyl kulus natuke aega uudise seedimiseks. „Aga tapja ei võinud maalihkest ju teada.”

      „Muidugi mitte.” Sandy sai aru, et Perez kasutab oma kannatlikku häält. Tähtsamad isikud, kes Sandyt hästi tundsid, olid tema puhul kasutanud sama hääletooni sestpeale, kui ta poisike oli. Mitte et ta oleks rumal olnud, kuid nad mõistsid, et talle tuleb jätta aega asjad läbi mõelda. „Võib-olla kavatses mõrvar laibast vabaneda, kuid maalihe segas vahele. Või siis jäeti tapetu Taini – paistab, et seal ei käinud regulaarselt külastajaid ja mõrvar võinuks surnukeha avastamise ajaks Shetlandist kaugel olla. Me ei tea kindlalt sedagi, kas ta tapeti majas.” Perez pidas vahet. „Aga nüüd on tegemist mõrvajuurdlusega, Sandy. Ohvri identifitseerimisega on seega veel suurem rutt. Nii et tegutse põhjalikult ja ära lepi iga prahiga, mida ärijuht sulle pakub. Tule tagasi ja too mulle nimi.”

      Nii et ei mingit survet.

      Koolikell helises, kui Sandy autost välja astus, ja lapsed jooksid sisse tagasi. Pood oli suur ja kaupa täis. See teenindas tervet peasaare põhjaosa. Tee äärde oli ehitatud uus suur hotell naftameeste jaoks ja Sandy oletas, et seegi tuleb ärile kasuks. Riiulite vahel kõndis paar naist ja kassas seisis noor mees, selja taga riiul kallimate veinide ning kangete jookidega. Ta luges leti varjus ajakirja ja nägi välja nagu inimene, kes loendab minuteid oodates, millal töökaaslane ta lõunaks välja vahetab. Sandyle ta tuttav ei olnud.

      „Kus on ärijuht?”

      Poiss tõstis pilgu. Ta nina oli ohtratest vistrikest moonutatud. Korraga näis ta maailma vastu rohkem huvi tundvat. „Kas sa oled politseist? Colin ütles, et sealt tullakse.”

      „Colin?”

      „Ärijuht. Colin Sandford.”

      Seda nime Sandy teadis. Ta oli koos Coliniga mõne hooaja viiemehe-jalgpalli mänginud, kuni töö seda segama hakkas või siis hakkas õhtune väljaminek üle jõu käima.

      „Saan ma temaga rääkida?”

      Poiss vajutas nuppu ja ütles mikrofoni: „Personali teade. Härra Stanfordi palutakse kassade juurde.” Sõnum kajas läbi kaupluse ja kassiiriabi lõi näost särama. Oma hääle kuulmine oli talle suurim elamus terve tööpäeva jooksul.

      Sandy juhatati kappi, mis oli ülendatud Colini kabinetiks. Selle uksel oli tema nimi ja laua all hunnikute viisi tualettpaberit.

      „Kas sa leidsid 12. veebruarist selle kaardimakse? Meie teada pidi see olema keskpäeval, kuid mu ülemus tahtis, et sa vaataksid kindluse mõttes läbi ka tund aega enne ja pärast seda.” Colin polnud Sandyle kunagi meeldinud. Ta kuulus nende inglaste hulka, kes pidasid end saarerahvast ülemaks ja rääkisid pikalt-laialt, millest kõigest nad Shetlandil viibides ilma jäävad. Ta elukaaslane oli tulnud Sullom Voesse tööle ja Colin tuli koos temaga. Lõunas oli ta töötanud kiiskavas autode müügisalongis ja tal õnnestus tavaliselt sokutada vestlusse fakt, et ta valiti kolm aastat järjest aasta müügimeheks. Ja et tal on firma Beamer.

      „Ma vaatasin,” naeratas Colin tehtult. Tal oli samasugune ilme kui Clickimini vabaajakeskuses pärast iga värava löömist, kui ta ennast ringi keerutas, nagu ootaks olematult publikult aplausi. „Ainus kaardimakse nende kahe tunni jooksul oli liittellimuse eest.” Ta vaikis ja kui Sandy pidi juba uue küsimuse esitama, lisas: „Ükski kunde šampanjat ei ostnud. See pidi olema sularahamakse.”

      „Kas sa olid sel päeval tööl?”

      „Jah, aga ma ei olnud kogu aeg müügisaalis.”

      Vaid redutasid siin, sellal kui su juntsud kogu töö ära tegid.

      „Kas sa nägid seda naist?”

      Perez oli lasknud ühel Frani kunstnikust sõbral foto põhjal surnud naise portree joonistada. Ilma haavade ja marrastusteta. Kui nad olid selle skaneerinud ja koopiad välja printinud, oli originaaljoonistus jäänud Perezi lauale. Sandy märkas, kuidas inspektor seda vaadates mõtiskles.

      Colin põrnitses pilti. „Kas ta on välismaalane?”

      „Me ei tea! Me pole ta isikut veel kindlaks teinud.”

      „Meil on siin mõned võõrtöölised. Töötavad uues hotellis toatüdrukute või ettekandjatena.” Ta mühatas. „Neil on raske vahet teha.”

      „Me usume, et ta elas Ravenswickis,” ütles Sandy. „Maalihe pühkis ta majast minema.”

      „Mina teda ei tunne,” oli Colin nüüd endas juba kindel.

      „Kas teisipäeval oli kassas seesama noormees?”

      „Peter. Jah, aga sul ei ole temast suuremat tolku. Ta on täielik puupea.”

      „Kas sa võiksid kassa üle võtta, et ma saaks temaga rahulikult rääkida?” Sandy lootis, et niipea kui Colin leti taha läheb, tabab poodi nõudlike kundede äkiline uputus.

      „Ma olen kassas ainult häda korral. Carolynn täiendab laos varusid. Ma saadan ta ette. Võid Peteriga rääkida personaliruumis.”

      Personaliruum kujutas endast pisut suuremat kappi, kus oli laminaatplaadiga laud, veekeetja, kiviaegne ja väga määrdunud mikrolaineahi ja väike külmkapp. Ka siin kõrgusid nende ümber tualettpaberirullide ja supipurkide tornid. Peteris segunes ärevus õhinaga. Küllap on ta vaadanud liiga palju Ameerika krimiseriaale, mõtles Sandy.

      „Mis ma paha olen teinud?”

      „Mitte midagi.” Sandy osutas peaga veekeetja poole. „Kas kohvi saaks? Vean kihla, et sullegi kuluks üks ära.”

      „Mul tuleb vaheaeg alles neljakümne minuti pärast. Boss ootab mind tagasi.”

      „Noh, СКАЧАТЬ