Külm maa. Ann Cleeves

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ raputades ja saapaid jalast tõmmates. See oli tema lemmiktuba, kuid enamiku ajast veetsid nad köögis. Kevin istus televiisori ees, aga naist tervitama tõustes klõpsas ta selle välja. Jane’i meelest oli ta tukastanud. Tal oli selline sasipäise poisikese nägu nagu ikka, kui ta ärkas.

      „Täna on valentinipäev. Mõtlesin, et pean seda ükskord ka meeles.”

      Naine läks tema juurde, olles teadlik lihvitud põrandalaudade ja lambanahast vaipade kontrastist oma paljaste jalgadega.

      „Ja ma palun vabandust selle pärast, mis ennist juhtus,” jätkas mees. „See oli minust lihtsalt jäme. Ma ei tea, miks ma nii ütlesin. Võib-olla masendas mind ilm ja mul oli vaja kedagi süüdistada.” Ta tahtis jätkata. Jane teadis, mis sealt tuleb: kuidas ta ilma temata hakkama ei saa. Sedasorti kraam, mida võiks öelda majahoidjale või emale, ehkki vähem tundeliselt. Jane pani sõrme mehe huulile, et ta vaikiks, ja võttis tal ümbert kinni.

*

      Jane oli järgmisel hommikul just poisid bussi peale saatnud, kui Jimmy Perez kohale jõudis. Naine lehvitas poistele ukselt järele täpselt nagu siis, kui nad veel väikesed olid. Andy oli möödunud aastal kooli lõpetanud, kuid sõitis endiselt igal hommikul linna. Ta oli Glasgow’ ülikooli inglise keelt õppima läinud. Jane arvas, et poisile istub see üliväga; tema oli tulesäde, alati valmis seiklusteks, ja rääkis emale ikka loetud raamatuist ning nähtud filmidest. Aga kui ta jõuluvaheajale tuli, siis ta teatas, et enam tagasi ei lähe. Põhjust ei öelnud, ennast ümber veenda ei lasknud. Poiss sai tööd Lerwickis Mareeli kunstikeskuse baaris ja see paistis talle istuvat; ta töötas koos endasuguste kunstihuviliste noortega ja õhtune vahetus teda ei häirinud, kui vaid oli muusika.

      Noorem poeg Michael polnud kunagi mõelnud Shetlandilt lahkumisele. Tegi koolis oma kõrgtaset, aga kõik nad eeldasid, et ta asub pärast kooli tööle perefirmas. Vanemad olid alati teadnud, et Michael on pigem praktik kui teoreetik, ja lisaks oli veel Gemma, kes teda kinni hoidis. Noored hakkasid käima viieteistkümneselt ja meenutasid juba abielupaari. Jane mõtles, et võib-olla ei lähegi kaua, kui ta vanaemaks saab.

      Niisiis valitses Jimmy Perezi saabumisel majas vaikus. Kevin oli juba mõne aja eest lahkunud, et vastavalt volikoguga sõlmitud lepingule teed puhastada. Kevini meel oli rõõmus, sest ta tundis, et on asjad enda ja Jane’i vahel ära klaarinud: ta ei sallinud rusuvat õhkkonda. Köögiaknast välja vaadates nägi Jane, et inspektor on oma väikese tütre kaasa võtnud.

      „Vabandust selle pärast,” ütles Perez peaga lapse poole noogates. „Kool on tuleva nädala alguseni kinni. Kathryn Rogerson lubas tema järele vaadata, aga ma mõtlesin, et tulen enne Lerwickisse minekut siit läbi.”

      „On sul aega kohvi juua?” Jane’il oli hea meel, et hommikusööginõud olid juba nõudepesumasinas. Jane vihkas segadust. Ta oli selle maja üle uhke. Kui nad varsti pärast pulmi Keviniga siia kolisid, olid Kevini vanemad alles äsja linna moodsasse bangalosse asunud. Kevini isa oli selle taluhoone kaasajastanud seitsmekümnendate alguses ja seejärel polnud siin kuni Jane’i ning Kevini sissekolimiseni remonti tehtud; seintel oli ereoranž tapeet ja maas sellega sobimatud vaibad, mõlemad suures osas igasugu kilakola kuhjade alla mattunud. Nad olid Keviniga maja laiendanud ja Jane kujundas selle oma maitse järgi ümber.

      „Miks mitte.” Perez vaatas talle naeratades otsa ja Jane mõtles – kui kena ta on, selline tõmmu, nagu mereröövel lasteraamatust.

      Jane otsis Cassiele värvikriidid ja paberi ning pani ta laua taha istuma. „Kuidas ma sind aidata saan, Jimmy?”

      „Me püüame kindlaks teha selle naise isikut, kes elas Taini majas ja sai maalihkes surma. Sa helistasid ja teatasid, et oled teda võib-olla näinud.”

      „Jah.” Jane oli enne oma rühmatundi minekut Shetlandi Raadiost isikukirjeldust kuulnud ja impulsiivselt politseijaoskonda helistanud. Kõne ajal tuli Kevin kööki ja kui Jane kohatud naist kirjeldas, kortsutas mees kulmu.

      „Ma olin Jimmyga eile Tainis,” ütles ta.

      „Sa ei öelnud mulle midagi!” See tundus nii erakordse asjana – näha surnud naist, kelle mudavoog on maha jätnud nagu randa uhutud puunoti. Jane’ile tundus uskumatu, et Kevin talle ei rääkinud.

      „Ma läksin enne minema, kui Jimmy ta leidis,” jätkas Kevin. „Ma ei teadnud temast midagi, enne kui kiirabi kohale jõudis. Ma aitasin neile teed teha. Ja muide, see ei ole midagi, mida tahaks mäletada.” Tagasi mõeldes tundus Jane’ile, et nende eileõhtune tüli oli alanudki sellest, et Kevini peas keerles surnud naise pilt, mida ta hoidis enda teada, nagu oleks see midagi sellist, mida ta ei suuda jagada.

      Nüüd nägi ta, et Jimmy Perez ootab, et ta kirjeldaks oma kohtumist võõra naisega, ning Jane püüdis seda üksikasjaliselt meelde tuletada. „See juhtus Braes,” ütles ta. „Ma olin seal ja ajasin Ingirid Eunsoniga juttu. Mul on lootus, et ta saab mind sel aastal äriasjus aidata. Neil on ka paar kasvuhoonet. Võib-olla on tal võimalik mulle midagi kasvatada. Mul hakkab pind otsa saama.”

      Jimmy noogutas. „Kuidas äri läheb?”

      „Väga hästi!” Kui poisid koolis hakkasid käima, rajas Jane talusse omaenda ettevõtte. Ta kasvatas kilehooneis maitsetaimi, köögivilja ja salateid ning vaevalise alguse järel äri õitses. Ta varustas enamikku Shetlandi hotelle ja restorane ning talle oli tehtud ettepanekuid vedada oma tooteid ka Šotimaale ja kaugemalegi. Nüüd seisis tal majale kõige lähemal maatükil kolm hiiglaslikku kaarkatusega kasvuhoonet. Ta oli otsinud neile võimalikult tuulevarjulise koha, kuid sellegipoolest tuli Kevinil praegusel aastaajal aidata tal need katta maasse kinnitatud kalavõrkudega, et tuul kasvuhooneid minema ei puhuks.

      Jane jätkas oma juttu. „Pidasin Coopi poe juures kinni, et lõuna söögiks paar asja osta, kui nägin seda surnud naist. Ma olen kindel, et see oli tema. Ta ostis šampanjat.” Ta märkas ikka veel, millist alkoholi inimesed ostavad. See ei kadunud temast. Ta pidas vahet, sest talle torkas midagi pähe. „Kui ta elas Tainis, miks ta pidi sõitma siis põhja Braesse, et poes käia? Lerwickis on valik suurem ja see oleks talle palju lähemal olnud.”

      „Kas sa oskad teda kirjeldada?” küsis Perez vaikselt. Cassie teises lauaotsas ei paistnud tema sõnu kuulvat.

      „Väga tõmmu ja eksootiline,” vastas Jane, „ilusate mustade juustega.”

      „Kui vana?” küsis Perez kohvilt pilku tõstes.

      „Mitte noor. Võib-olla hilistes kolmekümnendates. Hästi säilinud neljakümnene? Juustes halli ei olnud, aga tänapäeval ei tähenda see midagi, tänapäeval saab värvi pudelist.”

      „Kas sa teda rääkimas kuulsid? Oleks väga hea, kui meil oleks aimu tema aktsendist.”

      Taas püüdis Jane ennast kujutleda tagasi Brae poodi. Seal oli palju rahvast, töötas kaks kassat. Ta seisis järjekorras ühe naise taga ja kiikas silmanurgast teist järjekorda, sest naine tekitas temas uudishimu. „Mitte Shetlandilt,” ütles ta lõpuks. Naine ei suhelnud kassas istunud noormehega pikalt, kuid šampanja kohta midagi räägiti. Poiss küsis, kas ta tähistab midagi.

      „Inglanna siis?”

      „Võib-olla. Ta murrak ei olnud tugev, aga ma ütleks, et lõunast.” Jane tegi pausi. „Aga ma ei saa siin midagi vanduda. Ta ütles vaid mõne sõna ja seal oli ümberringi palju lärmi. Ta võis pärineda mistahes maailma otsast.” Korrates peaaegu sõna-sõnalt Sandy eelmise õhtu kommentaarifoto kohta.

      „Kas ta maksis sularahas või kaardiga?” küsis Perez vaoshoitud häälel, kuid Jane sai aru, et küsimus on oluline.

      Ta СКАЧАТЬ