Inimkeha. Kasutusjuhend asukale. Bill Bryson

Чтение книги онлайн.

      Lisaks bakteritele koosneb inimese isiklik mikroobide repertuaar seentest, viirustest, ainuraksetest (amööbid, vetikad, algloomad ja nii edasi) ning arhe- ehk ürgbakteritest, mida peeti pikka aega lihtsalt bakteriteks, kuid mis esindavad tegelikult hoopis omaette eluvormi. Arhebakterid on üsna bakterite moodi, nad on lihtsad ja neil pole tuuma, kuid meie seisukohast on nende suureks väärtuseks tõsiasi, et need ei põhjusta inimestele mingeid teadaolevaid haigusi. Me saame nendelt metaani kujul vaid pisut gaasi.

      Oluline on meeles pidada, et mitte ühelgi neist mikroobidest pole ei ajaloo ega geneetika mõttes sama hästi kui midagi ühist. Neid ühendab vaid väiksus. Me pole neist ühegi jaoks mitte isik, vaid maailm – tohutu suur ja liikuv imeliselt rikaste ökosüsteemide kogum, mis pakub mugavaid liikumisvõimalusi; ühtlasi on inimesel mikroobide jaoks igati soodsaid harjumusi: aevastamine, loomade patsutamine ja tihtipeale käte vajalikust palju lohakam pesemine.

      II

      Viirus on Briti päritolu Nobeli auhinna laureaadi Peter Medawari sõnul „valkudesse pakendatud halb uudis“. Tegelikult pole paljud viirused sugugi nii halb uudis, vähemalt inimese jaoks mitte. Viirused on pisut veidravõitu, nad pole justkui päris elus, kuid samas ka mitte surnud. Väljaspool elavaid rakke on nad täiesti inertsed. Nad ei söö ega hinga ega tee üldse suurt midagi. Neil puuduvad võimalused liikumiseks. Nad ei liigu edasi omal jõul, vaid pöidlaküüdiga. Me peame nad ise üles korjama: ukselinkidelt või kellegi kätt surudes, ka õhust sisse hingates. Enamasti on nad elutud nagu tolmukübemed, aga sokuta nad elavasse rakku, ja kohe algab suur sagimine ja niisama pöörane paljunemine nagu iga teise elusorganismi puhul.

      Nagu bakterid on ka viirused erakordselt edukad. Herpeseviirus on vastu pidanud sadu miljoneid aastaid ja nakatanud kõikvõimalikke loomi – isegi austreid. Ühtlasi on viirused pööraselt pisikesed, oluliselt väiksemad kui bakterid; liiga väiksed, et neid tavalise mikroskoobi all näha. Kui neid tennise­palli mõõtmeteni suurendada, peaks inimene samas mõõtkavas olema umbes 500 miili ehk 804 kilomeetri kõrgune. Bakter oleks sel juhul umbes rannapalli mõõtu.

      Väga väikeste mikroorganismide kaasaegses kontekstis sündis määratlus „viirus“ alles 1900ndatel aastatel, mil Hollandi botaanik Martinus Beijerinck avastas, et tema uuritavad tubakataimed olid vastuvõtlikud salapärasele, isegi bakterist väiksemale nakkuskandjale. Esialgu ristis ta salapärase tegelase contagium vivum fluidum’iks, kuid asendas selle peagi nimetusega virus, mis tähendab ladina keeles toksiini. See teadlane oli küll viroloogia isa, kuid mehe avastuse tähtsust ei tunnustatud tema eluajal, niisiis ei antud talle kunagi Nobeli auhinda, mille ta oli tegelikult ära teeninud.

      Kunagi arvati, et kõik viirused põhjustavad haigusi – sellest oli tingitud ka Peter Medawari tsitaat –, aga nüüdseks on teada, et suurem osa viirustest nakatab üksnes bakterirakke ja need ei avalda meile mingit mõju. Neist sadadest tuhandetest viirustest, mida arvatakse olemas olevat, nakatavad imetajaid teadaolevalt üksnes 586 liiki ja neist inimesi omakorda üksnes 263.

      Peaaegu kõigist ülejäänud, mittepatogeensetest viirustest teame väga vähe, kuna uuritakse enamasti ikka haigusetekitajaid. 1986. aastal otsustas New Yorgi ülikooli tudeng Lita Proctor uurida Stony Brookis merevees elavaid viiruseid, ja seda loeti ülimalt veidraks tembuks, kuna toona oldi üldiselt arvamusel, et ookeanides pole viiruseid, kui välja arvata mõned sinna reoveetorude ja muude sarnaste reostusallikate vahendusel sattunud üksikud siirdeviirused. Niisiis oldi võrdlemisi üllatunud, kui Proctor avastas, et ühes liitris tavalises merevees võib keskmiselt olla kuni sada miljardit viirust. San Diego ülikooli bioloog Dana Willner keskendus ühe hiljutise uuringu käigus terve inimese kopsudes leiduvatele viirustele – taas koht, mida viiruste varitsus­paigaks ei peetud. Willner avastas, et ühe keskmise inimese kopsus on end sisse seadnud 174 viiruste liiki, kusjuures üheksakümmend protsenti neist olid täiesti tundmatud. Nüüdseks teame, et Maa lausa kubiseb viirustest, kuigi veel hiljaaegu ei osanud keegi seda isegi kahtlustada. Viroloog Dorothy H. Crawfordi andmetel võiksid üksnes ookeaniviirused ritta seatuna ulatuda kümne miljoni valgusaasta kaugusele; see on tava­kujutlusvõime jaoks sama hästi kui hoomamatu.

      Viirustele on omane valmidus kannatlikult oma aega oodata. Üheks era­­kordseks näiteks on 2014. aastal prantslaste uurimisrühma poolt Siberis avastatud senitundmatu viirus, mis sai nimeks Pithovirus siberi­cum. Vaatamata sellele, et viirus oli kolmkümmend tuhat aastat igi­­keltsas kinni istunud, asus see amööbi sisestamise järel noorusliku innuga tegutsema. Õnneks selgus, et P. sibericum ei ole inimestele nakkav, aga kes teab, mis võib veel kuskil avastamist oodata? Viiruse kannatlikkuse tavalisema väljendusviisi hea näide on tuule­rõugete-vöötohatise viirus. Just see viirus põhjustab lastel tuulerõugeid, kuid võib seejärel pool sajandit või kauemgi varjatuna närvirakkudes passida, kuni lööb vanuigi taas välja, põhjustades oma ohvrile jubeda ja piinarikka vöötohatise-nimelise vaevuse. Reeglina kirjeldatakse seda kui valulikku löövet rindkerel, aga tegelikult võib vöötohatis välja lüüa ükskõik millisel kehaosal. Ühel mu sõbral avaldus see vasakus silmas ja ta kirjeldas seda kui kõige jubedamat kogemust oma elus. (Vöötohatise ingliskeelne nimetus shingles on tuletatud ladinakeelsest sõnast cingulus, mis tähendab „vöö“.)

      Kõige tavalisemaks soovimatuks kokkupuuteks viirusega on tavaline külmetus. Kõik teavad, et külma saades on oht külmetuda (eks see ole ka põhjus, miks me seda haigust külmetuseks nimetame), kuigi teaduslikult pole veel suudetud tõestada, miks – ja kas üldse – see ikkagi nii on. Külmetust esineb kahtlemata talvel sagedamini kui suvel, aga see võib olla tingitud üksnes asjaolust, et talvel veedame rohkem aega tubastes tingimustes ja puutume rohkem kokku teiste kehavedelike ja välja hingatava õhuga. Tavaline külmetus ei ole mingi üks kindel haigus, vaid pigem paljude erinevate viiruste põhjustatud sümptomite kogum; neist kõige vastikumad on rinoviirused. Ainuüksi neid on sadu erinevaid variante. Lühidalt, külmetumiseks on palju võimalusi ja seetõttu ei tekigi inimesel sellist immuunsust, mis välistaks külmetushaigustesse jäämise.

      Suurbritannias Wiltshire’is tegutses aastaid uurimisasutus, mida nimetati Külmetushaiguste Üksuseks, kuid see suleti ravi leidmata 1989. aastal. Ometi viidi seal läbi igasugu huvitavaid eksperimente. Ühe puhul varustati vabatahtlik seadmega, millest nõrgus ta ninna nohu korral tekkiva tatiga samas tempos vesist vedelikku. Seejärel suhtles vabatahtlik teiste vabatahtlikega niimoodi nagu mõnel kokteili­peol. Mitte ükski vabatahtlik ei teadnud, et vedelik sisaldas üksnes ultraviolettkiirguse all nähtavat värvainet. Pärast seda, kui inimesed olid mõnda aega ringi liikunud, lülitati valgus sisse ja eksperimendis osalejad avastasid oma hämminguks, et värvainet leidus kõikjal: kõigi osalejate kätel, peal ja ülakehal, lisaks klaasidel, ukselinkidel, diivanipatjadel, pähklikaussidel, millel iganes. Keskmine täiskasvanu puudutab oma nägu kuusteist korda tunnis ja iga puudutuse käigus kandusid „mängubatsillid“ ninast üle suupistekausile, sealt edasi asjasse­puutumatule kolmandale isikule, siis ukselingile, asjasse­puutumatule neljandale isikule ja nii edasi, kuni sisuliselt kõik elusad ja eluta asjad lõid näilise tatiga kaetuna kumama. Arizona ülikooli teadlased nakatasid sarnase uuringu raames büroohoone metallist ukselingi ja said teada, et „viiruse“ levimiseks läbi terve hoone, poolte töötajate nakatamiseks ja ilmumiseks sisuliselt kõigile ühiskasutuses olevatele seadmetele, näiteks koopia- ja kohvimasinatele, kulus aega vaid neli tundi. Päris maa­­ilmas võivad sellised nakkustekitajad olla aktiivsed kuni kolm päeva. Üllatavalt kombel on suudlemine kõige ebatõhusam pisikute levitamise viis (järjekordse uuringu andmetel). Edukalt külmetus­viirusega nakatunud Wisconsini ülikooli vabatahtlike seas osutus see sama hästi kui tulemusetuks. Ka aevastamine ja köhimine ei andnud oluliselt paremaid tulemusi. Külmetushaigusi põhjustavate nakkustekitajate edasi andmise ainsaks tõeliselt toimivaks viisiks on suudlemisest erinev füüsiline kokkupuude.

      Bostoni metroos korraldatud uuringu kohaselt on metall­postid mikroobide jaoks võrdlemisi vaenulik keskkond. Küll tunnevad mikroobid end hästi istmekangas ja plastkäepidemetel. Tundub, et kõige tõhusamaks pisikute edasikandumise СКАЧАТЬ