Inimkeha. Kasutusjuhend asukale. Bill Bryson

Чтение книги онлайн.

      „Ja penitsilliini lugu pole veel sugugi lõppenud. Ehk on see alles alanud.“

      Alexander Fleming, 1945. aasta detsembris Nobeli auhinna vastuvõtmisel peetud kõnes.

      Tõmmake sügavalt hinge. Küllap oletate, et teie kopsud täituvad turgutava eluandva hapnikuga. Aga nii küll ei ole. Kaheksakümmend protsenti sissehingatavast õhust moodustab lämmastik. Seda elementi leidub atmosfääris kõige suuremas koguses ja see on olemasolu seisukohast elutähtis, kuid see ei tee koostööd teiste elementidega. Hingamisel liigub lämmastik kopsudesse ja sealt kohe jälle välja otsekui valesse poodi sisse astunud hajameelne poodleja. Selleks et meil lämmastikust kasu oleks, tuleb sellele anda seltsimisaltim vorm, näiteks muundada see ammoniaagiks, ja selle töö teevad meie eest ära bakterid. Ilma bakterite abita me sureksime. Tegelikult poleks meid kunagi isegi olemas olnud. Niisiis on aeg oma mikroobe tänada.

      Inimkeha on koduks kümnetele triljonitele tibatillukestele elusolenditele ja need teevad üllatavalt palju head. Tänu nendele saame umbes kümme protsenti kaloritest: nad lagundavad toitu, millest meil muidu kasu poleks, ning muudavad selle käigus kättesaadavaks kasulikud toitained, näiteks B2- ja B12-vitamiinid ja foolhappe. Inimkeha iseenesest toodab kahtekümmet seedeensüümi ja loomariigis on see üpriski muljetavaldav, aga bakterite puhul on Stanfordi ülikooli toitumisuuringute instituudi direktori Christopher Gardneri sõnul sama näitaja kümme tuhat ehk teisisõnu viissada korda suurem. „Toitumise seisukohast oleks meie elu nendeta oluliselt vaesem,“ ütleb mees.

      Üksikult võetuna on nad lõpmata pisikesed ja nende elu ime­­lühike – ühe keskmise bakteri kaal vastab vaid triljondikule dollarilise rahatähe omast ja tema elu ei kesta reeglina üle kahekümne minuti –, kuid kollektiivina on neil muljet avaldav mõjuvõim. Inimesel on vaid need geenid, mis ta sündides kaasa saab. Neid pole võimalik osta ega paremate vastu vahetada. Aga bakterid suudavad geene omavahel vahetada nagu Pokémoni kaarte ja oma surnud naabrite DNA-d kasutada. Selline horisontaalne geeniülekanne ehk horisontaalne geenisiire kiirendab ülivõimsalt nende võimet kohaneda kõigega, mida loodus ja teadus neile kaela saadavad. Bakterite DNA pole ka kontrolli osas nii karmi käega, seega tuleb mutatsioone sagedamini ette ja see annab neile veelgi suurema geneetilise kärmuse.

      Muutumise kiiruse osas ei ole meil võimalik nendega võistelda. E. coli näiteks suudab end päeva jooksul seitsekümmend kaks korda taastoota, mis tähendab, et nemad suudavad kolme päeva jooksul luua sama palju uusi põlvkondi kui meie kogu inimkonna ajaloo vältel. Teoreetiliselt võib üks bakterist lapsevanem vähem kui kahe päeva jooksul saada nii palju järglasi, et nende kogukaal on suurem Maa omast. Kolme päevaga ületaks tema võsukeste kaal mõõdetava universumi oma. Muidugi ei juhtu seda kunagi, aga needki arvud on sama hästi kui hoomamatud. Kui kõik Maal leiduvad mikroobid virna laduda ja tekitada kohe sinna kõrvale kuhi ülejäänud faunast, oleks mikroobikuhi fauna omast kakskümmend viis korda suurem.

      Teeme selle asja lõplikult selgeks. See siin on mikroobide planeet. Meie elame siin tänu nende heatahtlikkusele. Neil pole meid üldse tarvis. Meie ei püsiks nendeta ühtegi päeva elus.

      Me teame mikroobidest endi sees, peal ja ümber üllatavalt vähe, kuna hulluks­ajavalt suur osa neist ei kasva laboris ja niisiis on nende uurimine üle mõistuse raske. Ma võin teile öelda, et hetkel, mil te siin istute ja loete, peab umbes nelikümmend tuhat eri liiki bakterit teid oma koduks: ninasõõrmetes üheksasada, veel kaheksasada põskede sisekülgedel, 1300 kohe kõrval igemetel ja koguni 36 000 liiki soolestikus ja seedekulglas, kuigi kõik need näitajad muutuvad pidevalt vastavalt sellele, kuidas tehakse uusi avastusi. 2019. aasta alguses avastati Cambridge’i lähedal Wellcome Sangeri instituudis vaid kahekümnest inimesest koosnevat rühma uurides 105 uut soolestikubakteri liiki, mille olemasolu keegi polnud isegi kahtlustada osanud. Nende täpne arv on erinev nii inimeste lõikes kui ka samade inimeste puhul erinevatel ajahetkedel, olenevalt sellest, kas tegu on lapse või eaka inimesega, kus või kellega ta on maganud, kas ta on võtnud antibiootikume ja kas ta on kõhn või paks. (Kõhnadel inimestel on soolestiku­mikroobe rohkem kui paksudel, nende kõhnuse võib vähemalt osaliselt panna näljaste mikroobide arvele.) Ja me oleme siiani mõistagi rääkinud üksnes liikide arvust. Kui mikroobid üksikult ette võtta, siis on nende arvu raske ettegi kujutada, veel vähem kokku lugeda: see küündib triljonitesse. Kokku kaalub meie igaühe privaatne mikroobilast umbes 1,3 kilo, sisuliselt sama palju kui aju. Inimesed on koguni hakanud mikrobiootat kirjeldama ühena organitest.

      Aastaid on oldud seisukohal, et meie kõigi kehas on bakterirakke umbes kümme korda rohkem kui inimrakke. Selgub, et see kindlal toonil välja käidud arv on võetud ühest 1972. aastal kirjutatud uurimistööst ja tegelikult sama hästi kui oletuslik. Iisraeli ja Kanada teadlased viisid 2016. aastal läbi põhjalikuma hindamisprojekti ja jõudsid järeldusele, et igaühes meist on umbes kolm­kümmend triljonit inimrakku ja keskmiselt kolmkümmend kuni viis­kümmend triljo­nit (olenevalt paljudest teguritest, mille hulka kuuluvad ka tervis ja toitumine) bakterirakku, niisiis on vastavad näitajad pigem ligilähedaselt võrdsed – kuigi siinkohal tuleks mainida sedagi, et 85 protsenti meie enda rakkudest on punaverelibled, mis pole tegelikult üldsegi päris rakud, kuna neil puudub rakkude tavaline masinavärk (näiteks tuum ja mitokonder) – sisuliselt on tegemist hoopiski hemoglobiinimahutitega. Eraldi argument on seegi, et bakterirakud on tibatillukesed ja inimrakud nendega võrreldes lausa hiiglaslikud, niisiis on inimrakud suuruse poolest, nende toimimisviiside keerukusest rääkimata, kahtlemata tähtsamad. Aga kui asjale geneetilise nurga alt läheneda, on inimkehas umbes kakskümmend tuhat tema enda geeni, kuid bakterite omi suisa kahekümne miljoni jagu, niisiis selles mõttes on inimene umbes 99 protsendi osas bakteriaalne ja napilt ühe protsendi ulatuses inimene.

      Mikroobide kogukonnad võivad olla üllatavalt spetsiifilised. Kuigi nii teie kui minu kehas on mitmeid tuhandeid bakteriliike, leidub ühiseid vaid imevähe. Tundub nii, et mikroobid on karmid majasokud. Seksides vahetame partneriga palju mikroobe ja muid orgaanilisi materjale. Ühe uurimuse kohaselt piisab vaid kirglikust suudlemisest, et enam kui miljard bakterit koos 0,7 milligrammi valgu, 0,45 milligrammi soola, 0,7 mikrogrammi rasva ja 0,2 mikrogrammi „muude orgaaniliste ühenditega“ (st toiduraasukestega)11 ühest suust teise rändaks. Aga niipea kui pidu läbi saab, käärivad mõlema protsessis osalenu peremeesmikro­organismid käised üles ja teevad algust ulatusliku koristusprotsessiga; piisab enamasti vaid päevast, et mõlema asjaosalise mikrobioloogiline profiil oleks jälle enam-vähem samasugune nagu enne seda, kui nad keele teineteisele kurku ajasid. Vahel õnnestub mõnel haigustekitajal siiski sihile jõuda ja siis nakatume herpesesse või nohusse, aga selline olukord on erandlik.

      Õnneks pole enamikul mikroobidest meiega asja. Mõned elavad taltsalt meie sees ja neid tuntakse kommensaalsete bakteritena. Vaid tibatilluke osa bakteritest teeb haigeks. Üksnes 1415 mikroobi СКАЧАТЬ