Inimkeha. Kasutusjuhend asukale. Bill Bryson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mitte vähem oluliseks põhjuseks on see, et juukseid on hallidest aegadest alates kasutatud võrgutusvahendina.

      Häbeme- ja kaenlaaluste karvadega on vastuse leidmine natuke keerulisem. Raske on ette kujutada, mil viisil võiksid kaenlaalused karvad inimese elu rikastada. Üheks väidetavaks võimaluseks on oletus, mille kohaselt sekundaarset karvastikku kasutatakse seksuaalselt ergutavate lõhnade ehk fero­moonide (olenevalt teooriast) ohjamiseks või eritamiseks. Selle teooria muudab problemaatiliseks tõsiasi, et inimestel ei paista feromoone olevat. Austraalia Kuningliku Avatud Teadusseltsi poolt 2017. aastal avaldatud uuringu kohaselt ei ole mingeid inim­feromoone tõenäoliselt olemas ja päris kindlasti ei mängi need külgetõmbe seisukohast olulist rolli. Teise hüpoteesi kohaselt kaitseb sekundaarne karvastik nahka mingil moel hõõrdumise eest, kuigi teatavasti on palju inimesi, kes ilma nahaärrituse olulist suurenemist kogemata kogu keha karvadest lagedaks teevad. Pisut usutavam tundub teooria, mille kohaselt on sekundaarne karvastik pigem demonstratiivse otstarbega, andes teada seksuaalse küpsuse saabumisest.

      Igal inimese kehal oleval karval on oma kasvutsükkel, mis koosneb aktiivsest ehk kasvu- ja sellele järgnevast puhkefaasist. Näokarvade puhul on tsükli pikkus reeglina neli nädalat, kuid juuste kasvutsükkel võib venida koguni kuue- või seitsmeaastaseks. Kaenla all kasvavad karvad peavad vastu umbes kuus, jala­karvad kaks kuud. Keskmine karv kasvab päevas umbes kolmandiku millimeetri jagu, kuid tegelik kasv sõltub inimese vanusest, tervislikust seisundist ja koguni aastaajast. Karva eemaldamine, olgu lõigates, raseerides või vahatades, ei avalda juure tasandil toimuvale mingit mõju. Me kõik kasvatame elu jooksul umbes kaheksa meetri jagu juukseid, aga kuna kõik karvad kukuvad mingil hetkel välja, ei kasva ükski juuksekarv enam kui meetri pikkuseks. Juuste kasvutsükkel on vahelduv, niisiis ei pane me karvade väljalangemist enamasti lihtsalt tähele.

      II

      1902. aasta oktoobris kutsuti politsei korterisse, mis asus aadressil rue du Faubourg Saint-Honoré 157, rikkas kandis vaid mõnesaja meetri kaugusel Triumfikaarest, kaheksandas arondissement’is. Keegi mees oli tapetud ja varastatud mõned kunstiteosed. Mõrvar polnud endast maha jätnud mingeid silmale nähtavaid jälgi, kuid õnneks oli uurijatel võimalus pöörduda abi saamiseks Alphonse Bertilloni nimelise mehe poole, kes oli osav kurjategijate tuvastaja.

      Bertillon oli välja töötanud tuvastamissüsteemi, mida ta ise nimetas antropo­meetriaks, kuid mida imetlev üldsus hakkas kutsuma bertiljonaažiks. Selles süsteemis võeti esimest korda kasutusele kurjategijast tehtud ülesvõte: igast kinni peetud isikust tehti nii otsevaates kui profiilis fotojäädvustus. Kuid ennekõike paistis bertiljonaaž silma põhjalike mõõtmiste poolest. Mõõtmiseks oli välja valitud üksteist väga spetsiifilist tunnust: pikkus istuvas asendis, vasaku käe väikese sõrme pikkus, põse laius – Bertillon valis need välja põhjusel, et need ei muutu vananedes. Bertilloni süsteem polnud mõeldud mitte kurjategijate süüdimõistmiseks, vaid korduvaid kuritegusid toime pannud isikute tabamiseks. Kuna Prantsusmaal ootas korduvate õigusrikkumiste toimepanijaid karmim karistus (ja sageli väljasaatmine kaugetesse ja kuumadesse paikadesse, näiteks Kuradisaarele), tegid paljud kurjategijad kõik mis võimalik, et jätta mulje, otsekui oleks tegu nende esimese õigusrikkumisega. Bertilloni süsteem oli ette nähtud just nende tuvastamiseks ja täitis seda otstarvet väga hästi. Mehel õnnestus juba esimesel tegevusaastal paljastada 241 sullerit.

      Sõrmejälgede võtmine oli tegelikult Bertilloni süsteemi kõrvalise tähtsusega osa, aga kui mees avastas rue du Faubourg Saint-Honoré 157 korteri aknaraamilt sõrmejälje ja tuvastas selle põhjal mõrtsukana Henri-Léon Schefferi nimelise mehe, põhjustas see sensatsiooni mitte üksnes Prantsusmaal, vaid kogu maailmas. Sõrmejäljed kujunesid kiiresti kõikjal politseitöö üheks kõige olulisemaks osaks.

      Sõrmejälgede ainulaadsuse esmaavastaja läänemaailmas oli üheksateist­kümnenda sajandi Tšehhi anatoom Jan Purkyně, kuigi tegelikult olid hiinlased sama avastuseni jõudnud juba tuhat aastat varem ja Jaapani keraamikud olid aastasadu enda valmistatud esemete märgistamiseks enne nende põletamist savisse oma sõrmejälge vajutanud. Charles Darwini nõbu Francis Galton ja Jaapanis tegutsenud šotlasest misjonär nimega Henry Faulds olid sõrmejälgi kurja­tegijate tabamiseks kasutada soovitanud juba aastaid enne Bertilloni. Bertillon polnud isegi esimene, kes kasutas sõrmejälge mõrtsuka kinni­püüdmiseks, seda oli tehtud kümme aastat varem Argentinas, kuid kogu au ja kuulsus läks Bertillonile.

      Millise evolutsiooni aje tagajärjel tekkis inimese sõrmeotstesse muster? Vastust sellele küsimusele ei tea keegi. Inimkeha on salapärane universum. Väga suur osa nii selle pinnal kui ka sees aset leidvatest protsessidest on tingitud põhjustest, mis on meile teadmata – ja tihtipeale kahtlemata polegi mingeid põhjuseid. Evolutsioon on olemuselt ikkagi juhuslik protsess. Sõrmejälgede ainulaadsus on ju tegelikult lihtsalt oletuslik. Mitte keegi ei saa täieliku kindlus­tundega öelda, et mitte kellegi teise sõrmejäljed ei sarnane tema omadega. Öelda saab üksnes seda, et mitte keegi pole veel leidnud kahte komplekti täiesti sarnaseid sõrmejälgi.

      Sõrmejälgi võib tegelikult nimetada nahamustriks. Vaokesed, millest sõrmejäljed koosnevad, on papillaarkurrustik. Oletatakse, et need abistavad haaramisel, täpselt nagu rehvimuster parandab haarduvust teedel, kuid kellelgi pole seda tegelikult tõestada õnnestunud. On neidki, kes oletavad, et kurrustik sõrmedel hõlbustab vee paremat tõrjumist või muudab sõrmede naha elastsemaks ja annab sellele parema venivuse või suurendab tundlikkust, kuid needki on üksnes oletused. Samamoodi pole mitte keegi suutnud ära seletada, miks sõrmeotsad pika vannis viibimise järel kipra tõmbuvad. Ka seda põhjendatakse kõige sagedamini vee parema äravoolu tagamise ja haarde parandamisega. Aga tegelikult pole neis selgitustes erilist loogikat. Eks vaja inimesed head haardevõimet just kohe pärast vette kukkumist, mitte pärast seda, kui on seal juba mõnda aega olla jõudnud.

      Väga-väga harva juhtub sedagi, et inimene sünnib täiesti siledate sõrmeotstega; seda seisundit nimetatakse adermatoglüügiaks. Sellistel inimestel on ühtlasi tavalisest vähem higinäärmeid. Seda võiks ju lugeda geneetiliseks seoseks higinäärmete ja sõrmejälgede vahel, aga mida see seos endast kujutada võiks, tuleb alles selgitada.

      Naha omaduste seisukohast on sõrmejäljed tegelikult võrdlemisi tühised. Higinäärmed on neist palju olulisemad. Me ju ei pruugi niimoodi arvata, kuid higistamine on inimeseks olemise seisukohast elutähtis. Nagu ütleb Nina Jablonski: „Just vana hea ilu ja võluta higi on teinud inimesest selle, kes ta täna on.“ Šimpansidel on higinäärmeid meist umbes poole vähem ja niisiis ei suuda nad keha nii kiiresti jahutada kui inimene. Neljajalgsed jahutavad end enamasti lõõtsutades, mis pika­ajalise jooksmise ja sellega kaasneva raske hingamise puhul kohe kuidagi tulemust anda ei taha, eriti kuumas kliimas ja karvaste loomade korral. Palju parem on teha nii nagu meie ja eritada vedelikke läbi naha pinna, kus need aurustudes keha jahutavad ja meid omalaadseteks elavateks kliimaseadmeteks muudavad. Jablonski on selle kohta kirjutanud nii: „Keha katva karvastiku suures osas kaotamine ja kehasoojuse higi­näärmete abil jahutamise võime omandamine andis meile võimaluse kõige temperatuuri­tundlikuma organi – aju – oluliseks suurendamiseks.“ Just niimoodi aitas higi meil tema sõnul targaks saada.

Me higistame ka puhkeolekus, olgugi märkamatult, aga kui sellele lisada aktiivne tegutsemine ja rasked tingimused, saab meie veevaru kiiresti otsa. Peter Stark kirjutab oma raamatus „Last Breath: Cautionary Tales from the Limits of Human Endurance“10, et 70 kg kaaluv inimene sisaldab veidi enam kui 40 liitrit vett. Kui ta midagi tegemata jõude istub ja üksnes hingab, kaotab ta keha higistades, hingates ja urineerides kokku umbes 1,5 liitrit vett päevas. Aga kui ta füüsiliselt pingutama peaks, võib veekadu kasvada 1,5 liitrini tunnis. Selline veekaotus osutub kiiresti ohtlikuks. Ränkades tingimustes, näiteks kuuma päikese käes kõndides, võib inimene vaevata välja higistada 10 kuni 12 liitrit vett päevas. Ime siis, et palava ilmaga tuleb keha vedelikuvaru pidevalt täiendada.

      Kui inimene ei saa vedelikku juurde, hakkavad teda juba kõigest kolme kuni viie liitri vedeliku kaotamise järel piinama peavalu ja СКАЧАТЬ