Inimkeha. Kasutusjuhend asukale. Bill Bryson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sündmuste ahelale – Fleming polnud enne puhkusele minekut vaevunud oma Petri tasse ära koristama, ilm oli tol suvel ebaharilikult jahe (ja seega spooride arengut soodustav), Fleming oli ära piisavalt kaua, et aeglaselt arenev hallitus toimida saaks – avastas mees naastes, et Petri tassis kasvanud bakterikultuur oli ilmselgelt hukka saanud.

      Kirjutistes väidetakse sageli, et Petri tassile sattunud seen oli haruldast tüüpi ja avastus kuulus seega imede kilda, kuid see näib olevat ajakirjanduslik liialdus. Hallitusseeneks oli tegelikult Penicillium notatum (praegu tuntakse seda nime all Penicillium chrysogenum), mis on Londonis väga levinud ja niisiis pole selles midagi imelikku, et paar spoori tema laborisse heljusid ja end agar­söötmel sisse seadsid. Samuti on väga levinud väide, et Fleming ei pööranud oma avastusele vajalikku tähelepanu ja enne, kui ta oma tähelepanekuid meditsiinis ära kasutama hakkas, möödus mitu aastat. Selline tõlgendus on nüüd küll üsna ebaõiglane. Esiteks on Fleming tunnustamist väärt kasvõi selle eest, et ta hallituse tähtsust taipas – mõni vähem ärksa meelega teadlane oleks kogu kupatuse lihtsalt minema visanud. Lisaks andis ta oma avastusest kohusetundlikult teada ning isegi mainis tuntud ja tunnustatud meditsiiniajakirjas selle antibiootilist tähtsust. Ühtlasi proovis ta oma avastust meditsiinis rakendamiseks kõlblikuks muuta, kuid tehnilises mõttes oli see väga keeruline – nagu teisedki hiljem avastasid –, lisaks oli mehel olulisemaid teaduslikke huvisid, millega tegeleda, niisiis ei olnud ta hallituse osas piisavalt järjekindel. Tihtipeale vaadatakse üle tõsiasjast, et Fleming oli selleks ajaks juba välja­paistev ja hõivatud teadlane. Ta avastas 1923. aastal lüsosüümi, antibakteriaalse toimega ensüümi, mida leidub süljes, limaskestades ja pisarates ning mis kujutab endast keha esmast kaitseliini sissetungivate haigustekitajate tõrjel, ja oli endiselt ametis selle omaduste uurimisega. Mees polnud sugugi rumal või lohakas, nagu mõnikord mõista antakse.

      1930ndate aastate alguses töötasid Saksamaa teadlased välja sulfoon­amiidide nime all tuntuks saanud antibakteriaalsete ravimite rühma, aga nendegi töö ei sujunud alati tõrgeteta ja neil ravimeil oli mitmeid tõsiseid kõrval­toimeid. Oxfordis asus rühm biokeemikuid, keda juhtis Austraalias sündinud Howard Florey, otsima tõhusamat alternatiivi ja selle protsessi käigus tuli taas päevavalgele Flemingi ülevaade penitsilliinist. Oxfordis oli peamiseks uurijaks ekstsentriline Saksa emigrant Ernst Chain, kes sarnanes täiesti uskumatul kombel Albert Einsteiniga (kuni lopsakate vuntsideni välja), kuid oli oluliselt keerulisema iseloomuga. Chaini lapsepõlv möödus Berliinis jõukas juudi perekonnas, kuid Adolf Hitleri võimuletuleku järel koliti Inglismaale. Chain oli mitmes vald­konnas väga andekas ja kaalus enne teaduse kasuks otsustamist kontsertpianisti karjääri. Aga ühtlasi oli ta keeruline inimene. Mees oli väga ägeda iseloomuga ja kergelt paranoiline pealekauba – kuigi ilmselt on ainult õiglane siinkohal öelda, et kui otsida aega, mil juutidele paranoia andeks võiks anda, siis just nimelt 1930ndatel aastatel. Chain oli igasuguste avastuste tegemise seisu­kohast väga ebatõenäoline kandidaat, kuna tundis patoloogilist hirmu saada laboris mürgitatud. Hirmule vaatamata ei andnud ta alla ja avastas oma hämmastuseks, et penitsilliin mitte üksnes ei tapnud hiirtel haigus­tekitajaid, vaid sel näisid puuduvat ka kõrvaltoimed. Nad olid avastanud täiusliku ravimi: sellise, mis suutis oma sihtmärgi hävitada ilma kaasuvaid kahjusid tekitamata. Flemingi silmade läbi vaadatuna seisnes probleem selles, et penitsilliini tootmine kliiniliselt kasulikes kogustes oli väga raske.

      Oxford eraldas Florey taktikepi all hallituse kasvatamiseks ja sellest kannatlikult tibatillukeste penitsilliinikoguste eraldamiseks olulisel määral vahendeid ja uurimisvõimalusi. 1941. aastaks oli ainet täpselt nii palju, et katsetada seda Albert Alexanderi nimelise politseiniku peal; mees oli kurval kombel ideaalne näide selle kohta, kuivõrd haavatavad olid inimesed enne antibiootikumide avastamist igasugu infektsioonide poolt. Alexander oli aias roose kärpides nägu okkaga kriimustanud. Kriimustatud koht nakatus ja infektsioon levis. Alexander oli ilma jäänud ühest silmast, deliiriumis ja surma lävel. Penitsilliini toime oli imeväärne. Vaid kahe päeva möödudes suutis mees juba istuda ja nägi võrdlemisi terve välja. Aga ravimivaru sai kiiresti otsa. Meeleheitel teadlased filtreerisid ravimit Alexanderi uriinist ja süstisid selle taas mehe organismi, kuid nelja päeva pärast oli kõik otsas. Haigusnähud tulid tagasi ja vaene Alexander suri.

      Kuna Briti teadlased olid hõivatud teise maailmasõjaga ja Ameerika Ühendriigid polnud sellesse veel kaasatud, jätkusid püüdlused penitsilliini tootmiseks suurtes kogustes USA valitsuse hallatavas teadusasutuses Peorias Illinoisis. Teadlastel ja teistel asjast huvitatutel kogu liitlaste mõjusfääris paluti saladuskatte all laborisse pinnase- ja hallituseproove saata. Palvele reageerisid sajad inimesed, kuid miski nende saadetust ei osutunud eriti paljutõotavaks. Siis, kaks aastat pärast katsetuste algust, tõi Peoria laboriassistent Mary Hunt laborisse kohalikust toidupoest ostetud kantaluupmeloni. Naise meenutuste kohaselt kattis seda „kena kuldne hallitus“. See hallitus osutus seni analüüsitutest kakssada korda tõhusamaks. Tänaseks on selle poe nimi ja asukoht unustusehõlma vajunud ja ka ajaloolist melonit ennast pole säilinud: pärast hallituse eemaldamist lõikasid töötajad selle tükkideks ja pistsid nahka. Aga hallitus elas edasi. Viimane kui üks sellest päevast alates toodetud penitsilliini­kübe on selle üksiku juhusliku meloni hallituse järglane.

      Juba aasta pärast tootsid Ameerika farmaatsiaettevõtted sada miljardit penitsilliiniühikut kuus. Brittidest penitsilliini avastajad said oma meelehärmiks teada, et ameeriklased olid tootmismeetodid patenteerinud ja nüüd pidid nad omaenese avastuse kasutamise eest maksma.

      Alexander Fleming sai penitsilliini isana kuulsaks alles sõja lõpu­päevadel, umbes kakskümmend aastat pärast oma pooljuhuslikult tehtud avastust, aga siis oli see kuulsus ka tõepoolest suur. Mehele anti kogu maailmast 189 eri sorti aumärki ja isegi üks Kuu kraater on tema järgi oma nime saanud. 1945. aastal jagas ta koos Ernst Chaini ja Howard Floreyga Nobeli auhinda füsioloogia- või meditsiinisaavutuste eest. Floreyl ja Chainil ei avanenud kunagi võimalust teenitud tunnustust nautida, osalt seetõttu, et nad olid Flemingiga võrreldes oluliselt vähem ühiskondlikult aktiivsed, ja osalt ka seepärast, et juhusliku avastamise lugu müüs paremini kui legend nende järjekindlast ja jonnakast katsetamisest. Vaatamata jagatud Nobeli auhinnale oli Chain veendunud, et Florey ei tunnustanud teda piisavalt, ja meeste sõprus, nii palju kui seda üldse oli, hääbus.

      Juba 1945. aastal, Nobeli auhinna vastuvõtmisel peetud kõnes, hoiatas Fleming, et mikroobid võivad antibiootikumide kergekäelisel kasutamisel kergesti nende suhtes resistentseks muutuda. Teist nii ettenägelikku kõnet esimese hooga ei meenugi.

      IV

      Penitsilliini suur pluss – see niidab kõiksugu baktereid nagu loogu – on ühtlasi selle peamine nõrk koht. Mida enam mikroobid antibiootikumidega kokku puutuvad, seda suuremad on nende võimalused resistentsuse tekkeks. Antibiootikumikuuri lõppedes jäävad ju ellu üksnes kõige suurema vastupanuvõimega mikroobid. Suure toimespektriga antibiootikume kasutades kutsume esile üksjagu vastutegevust. Samal ajal käivad nende kasutamisega kaasas ka tarbetud kaasnevad kahjud. Antibiootikumid on umbes sama valivad kui käsi­granaat. Need saadavad hukka nii head kui ka halvad mikroobid. Üha rohkem on tõendeid, mis kinnitavad, et mõned headest ei pruugigi enam taastuda, ja see läheb meile kalliks maksma.

      Suurem osa läänemaailma elanikest on täisealiseks saamise hetkeks läbi teinud viis kuni kakskümmend antibiootikumikuuri. Tänaseks kardetakse, et nende toime võib olla kumulatiivne ja iga põlvkond annab järgmisele edasi eelmisest vähem mikroorganisme. Vähe on inimesi, kes tajuksid seda teravamalt kui Ameerika teadlane Michael Kinch. 2012. aastal, kui ta Connecticutis Yale’i ülikooli molekulaarteaduste keskuse direktori ametit pidas, tabasid ta kaheteistkümneaastast poega Granti tõsised kõhuvalud. „Ta oli esimest päeva suvelaagris ja oli söönud mõned minikeeksid,“ meenutab Kinch, „niisiis arvasime esialgu, et tegu on erutuse ja magusaga liialdamise kombinatsiooniga, kuid ta sümptomid muutusid hullemaks.“ Viimaks sattus Grant Yale’i New Haveni haiglasse, kus leidis kiiresti aset rida ehmatavaid asju. Avastati, et poisi pimesool oli lõhkenud ja tema soolestikumikroobid sattunud kõhtu, põhjustades seal kõhukelmepõletiku. Seejärel arenes СКАЧАТЬ