Ristiisa. Mario Puzo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ inimene, kes ei suuda kanda viha eksinud sõbra peale, pöördus don Corleone jälle matusetalitaja poole, kes nüüdseks oli kaame nagu mõni tema koolnud klient. Don Corleone rääkis õrnalt ja kannatlikult. „Miks te kardate ilmutada ustavust mulle?“ päris ta. „Te lähete kohtusse ja ootate kuid. Te kulutate raha advokaatide peale, kes teavad ülihästi, et teid tehakse lolliks. Te võtate vastu otsuse kohtunikult, kes on müüdav nagu viimane tänavalibu. Varasematel aastatel, kui te vajasite raha, läksite te panga jutule ja maksite tapvaid protsente. Te ootasite, kaabu näpus, nagu kerjus, kui nad ringi nuhkisid, toppides oma nina kas või teie tagumikku, et teha kindlaks, kas te olete võimeline laenu tagasi maksma.“

      Don tegi pausi, jätkates muutus ta hääl toredamaks: „Ent kui te oleksite tulnud minu juurde, oleks mu rahakott olnud teie käsutuses. Kui te oleksite tulnud õigust nõudma minu juurde, nutaksid need jätised, kes te tütre ruineerisid, täna juba kibedaid pisaraid. Kui niisugune aus mees nagu teie mingi õnnetuse läbi endale vaenlased hangiks, muutuksid need minu vaenlasteks.“ Don Corleone tõstis käe ja osutas sõrmega Bonasera peale: „Ja uskuge mind, nad hakkaksid teid kartma.“

      Bonasera langetas pea ja pomises lämbuval häälel: „Olge mu sõber. Ma võtan teie sõpruse vastu.“

      Don Corleone pani käe mehe õlale. „Hüva,“ ütles ta, „sa saad oma õiguse. Kunagi ühel heal päeval – aga see päev võib hoopis tulemata jääda – palun ma sult vastuteenet. Kuni selle päevani võid sa seda õiguse jagamist võtta kingitusena minu naiselt, su tütre ristiemalt.“

      Kui uks tänuliku matusetalitaja järel kinni langes, pöördus don Corleone Hageni poole ja sõnas: „Anna see asi ajada Clemenzale ja ütle, et ta kasutaks usaldusväärseid inimesi, kes vere lõhnast pead ei kaota. Lõppude lõpuks, me pole mõrvarid, unistagu see loll laibapesija mida tahes.“ Ta pani tähele, et tema esmasündinu, too eriti mehelik poeg vahib läbi akna aiapidu. Asi on üsna lootusetu, mõtles don Corleone. Kui Santino end õpetada ei lase, ei saa ta kunagi juhtida perekonnaäri – ta ei saa iial doniks. Tuleb leida keegi teine. Ja õige pea, sest don Corleone pole ju surematu.

      Aiast kostis läbitungiv kiljatus, mis ehmatas kõiki kolme meest. Sonny Corleone surus näo vastu akent. See, mis ta nägi, sundis teda ukse juurde tõttama, rõõmus naeratus näol. „See on Johnny, ta on siiski pulma tulnud – mis ma teile ütlesin?“ Hagen astus akna juurde. „See on tõepoolest sinu risti-poeg,“ ütles ta don Corleonele. „Kas ma toon ta siia?“

      „Ei,“ keelas don. „Las inimesed tunnevad tast rõõmu. Tulgu ta minu juurde siis, kui on end kõigile näidanud.“ Ta naeratas Hagenile: „Näed nüüd? Ta on hea ristipoeg.“

      Hagen tundis kiivusenäpistust. Ta sõnas kuivalt: „Sellest on möödunud kaks aastat. Ta on kindlasti jälle hädas ja vajab su abi.“

      „Aga kelle juurde peaks ta tulema, kui mitte oma ristiisa juurde?“ päris don Corleone.

      Esimene, kes märkas aeda astunud Johnny Fontane’i, oli Connie Corleone. Ta unustas oma pruudi väärikuse ja pistis kiljuma: „Johnny-y-y!“ Siis jooksis ta mehe käte vahele. Johnny kallistas teda jõuliselt ja suudles huultele, asetades käe ümber Connie piha, kui teised tervitades ligi astusid. Need olid kõik tema vanad sõbrad, inimesed, kellega koos ta oli West Side’is üles kasvanud. Seejärel tiris Connie ta oma värske kaasa juurde. Johnnyle tegi omajagu nalja, et too blond noorsand muutus pisut tõredaks, kui märkas, et ta polegi enam tähelepanu keskpunktis. Johnny manas esile kogu oma sarmi, surus peigmehel kätt ja tõstis tema terviseks veiniklaasi.

      Tuttav hääl hõikas orkestripoodiumilt: „Mis oleks, kui laulaksid meile ühe laulu, Johnny?“ Kauge külaline tõstis pilgu ja nägi naeratavat Nino Valentit. Johnny Fontane hüppas poodiumile ja heitis oma käed ümber Nino. Nad olid olnud lahutamatud, üheskoos laulnud, üheskoos tüdrukutega kohtamas käinud, kuni Johnny oli tasapisi kuulsaks saanud ja raadios laulma hakanud. Pärast lahkumist Hollywoodi oli ta paar korda helistanud Ninole – et lihtsalt lobiseda – ja lubanud hankida talle mõnesse ööklubisse laulja kohta. Kuid ta oli selle tegemata jätnud. Nähes nüüd Nino lõbusiroonilist purjus irvet, tundis ta vana sõprust jälle ärkavat.

      Nino hakkas mandoliini tinistama, Johnny Fontane asetas käe Nino õlale. „See laul on pruudile,“ ütles ta ja hakkas jalaga takti lüües lõõritama frivoolse sitsiilia armulaulu sõnu. Nino saatis Johnny laulu tähendusrikaste kehaliigutustega. Pruut punastas uhkelt, külalistesumm möirgas heakskiitvalt naerda. Enne kui laul lõpule jõudis, trampisid kõik rütmi ja karjusid kaasa rõvedalt kahemõttelist kordusrida, mis lõpetas iga salmi. Lõpule jõudes plaksutasid nad järelejätmatult seni, kuni Johnny köhatas kõri puhtaks ja alustas uut laulu.

      Nad kõik olid tema üle uhked. Ta oli üks nende hulgast, ja näe, saanud kuulsaks lauljaks, filmitäheks, kes magas maailma ihaldatuima naisega. Ent ometi oli ta ilmutanud kohast austust ristiisa vastu ja sõitnud maha kolm tuhat miili, et külastada seda pulma. Ta armastas endiselt vanu sõpru, nagu näiteks Nino Valentit. Paljud neist inimestest olid näinud Johnnyt ja Ninot koos laulmas, kui nad olid alles poisikesed, kui mitte keegi ei osanud aimatagi, et Johnny Fontane sirgub meheks, kes valitseb viiekümne miljoni naise südant.

      Johnny Fontane kummardus alla ja tõstis pruudi poodiumile, nii et Connie võis seista tema ja Nino vahel. See oli nende vana number, kahe rivaali kosjaskäigu paroodia. Johnny laskis ülima taktitundega Nino häälel summutada tema enda oma, laskis Ninol röövida pruudi oma käevangust ja kuuldavale tuua võiduka viimase salmi, sel ajal kui ta enda hääl lõplikult hääbus. Kogu pulmaseltskond tõi kuuldavale aplausitormi, kõik kolm esinejat langesid laulu lõppedes üksteisele kaela. Külalised mangusid veel üht lugu.

      Ainult maja nurgasissekäigul seisev don Corleone tajus, et midagi on viltu. Püüdlikult külaliste solvamist vältides hõikas ta heatujuliselt: „Mu ristipoeg on tulnud kolme tuhande miili takka meile austust avaldama ja keegi ei kavatse tema kõri niisutada?“ Otsekohe sirutati oma tosin täis veiniklaasi Johnny Fontane’i poole. Ta võttis lonksu igaühest ja viskus ristiisa embama. Kaelustamisel sosistas ta midagi vanamehe kõrva. Don Corleone juhatas ta majja.

      Kui Johnny tuppa astus, sirutas Tom Hagen talle käe. Johnny surus seda ja ütles: „Kuidas elad, Tom?“ Ent selles puudus see tavaline soojus, millega ta võlus inimesi. Hagen oli pisut haavunud sellest jahedusest, kuid sundis end seda unustama. See oli üks neid needusi, mida tõi fakt, et ta oli doni kirvemees.

      Johnny Fontane sõnas ristiisale: „Kui ma sain pulmakutse, ütlesin ma endale: „Mu ristiisa ei ole enam minu peale vihane.“ Pärast lahutust helistasin ma sulle viis korda ja Tom ütles alati, et sa oled kas ära või hõivatud, nii et ma mõistsin, et sa oled pahane.“

      Don Corleone valas kollasest strega-pudelist klaase täis. „See kõik on unustatud. Nüüdseks. Kas ma võin ikka veel sinu heaks midagi teha? Või oled sa selleks liiga kuulus, liiga rikas, et ma sind abistada saaksin?

      Johnny neelas kollase kõrvetava joogi alla ja ulatas oma klaasi uuesti täitmiseks. Ta üritas jätta lustakat muljet. „Ma ei ole rikas, ristiisa. Ma käin alla. Sul oli õigus. Ma poleks tohtinud oma naist ja lapsi maha jätta selle litsi pärast, kellega ma abiellusin. Ma ei pane pahaks, et sa mu peale vihastasid.“

      Don kehitas õlgu: „Ma tundsin sinu pärast muret, sa oled ikkagi mu ristipoeg – muud midagi.“

      Johnny kõndis toas edasi-tagasi. „Ma olin selle litsi järele hull. Hollywoodi suurim täht. Ta näeb välja nagu ingel. Ja kas sa tead, mis ta pärast võtteid teeb? Kui grimeerija talle hea näo ette võõpab, laseb ta sel ennast karata. Kui kaameramees laskis tal eriti hea välja näha, kutsub ta selle oma garderoobi ja laseb end läbi tõmmata. Ükskõik kellel. СКАЧАТЬ