Ristiisa. Mario Puzo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oma varases nooruses. Kunagi polnud Nazorine palunud vastuteenet, välja arvatud võimalus osta sõja ajal mustalt turult suhkrutalonge. Nüüd oli koitnud aeg, mil pagaril oli õigus kasutada oma õigust kui lojaalne sõber, ja don Corleone ootas rõõmuga, mil saab tema soovi täita.

      Ta ulatas pagarile Di Nobili sigari ja klaasi kollast strega’t ning palus talle kätt õlale asetades edasi astuda. See oli doni inimlikkuse märk. Ta teadis omaenda kibedatest kogemustest, millist julgust nõudis teene palumine ligimeselt.

      Pagar jutustas oma tütre ja Enzo loo. Tubli itaalia poiss Sitsiiliast; sattunud Ameerika armee kätte sõjavangi; saadetud sõjavangina Ühendriikidesse; saanud loa aidata meid meie sõjapingutustes. Ausa Enzo ja tema … Katherine vahel oli puhkenud puhas ja siivas armastus, ent nüüd, kus sõda läbi, repatrieeritakse vaene noormees Itaaliasse ja Nazorine tütar sureb kindlasti murtud südame kätte. Ainult ristiisa Corleone võib aidata hätta sattunud paarikest. Ta on nende viimane lootus.

      Don kõnnitas Nazorinet edasi-tagasi mööda tuba, käsi tema õlal; aeg-ajalt noogutas ta mõistvalt, et mees säilitaks julguse. Kui pagar oma loo lõpetas, naeratas don Corleone ja ütles talle: „Mu kallis sõber, unusta kõik oma mured.“ Ja jätkates seletas ta väga hoolikalt, mida ette võtta. Ringkonna kongresmenile tuleb kirjutada palvekiri. Kongresmen esitab seepeale spetsiaalse seaduseelnõu, mis võimaldab Enzol saada Ameerika kodanikuks. Eelnõu läheb Kongressis kindlasti läbi: kõik need kelmid on seal üksteisele midagi võlgu. Don Corleone selgitas, et seaduseelnõu läheb maksma raha, parajasti on hinnaks kaks tuhat dollarit. Tema, don Corleone, tagab, et asi korda aetakse. Tema võtab ka vastu tasu. On sõber sellega nõus?

      Pagar noogutas usinasti pead. Ta polnud oodanud peaaegu mitte millegi eest nii suurt teenet. Kõik oli mõistetav. Kongressi eriseadus ei sünni odavalt. Nazorine oli tänusõnu puistates peaaegu pisarais. Don Corleone saatis ta ukse juurde, kinnitades lõpetuseks, et kompetentsed isikud saadetakse pagaritöökotta üksikasju täpsustama ja vajalikke dokumente vormistama. Enne aeda kadumist embas pagar don Corleonet.

      Hagen muigas doniga pilke vahetades. See on Nazorine jaoks hea investeering. Väimees ja odav eluaegne sell kahe tuhande dollari eest. Pärast pausi päris ta: „Kellele ma selle töö usaldan?“

      Don Corleone kortsutas mõttesse jäädes kulmu: „Mitte meie paisan’ile. Anna see naaberringkonna juudile. Las vahetavad Nazorine koduaadressi ära. Ma arvan, et nüüd, kus sõda on läbi, tuleb palju selliseid juhtumeid; meil peab Washingtonis olema piisavalt inimesi, kes suudavad ülepakkumist ohjeldada ja hinnatõusu vältida.“ Hagen tegi oma taskuraamatusse märkuse. „Mitte kongresmen Luteco. Proovi Fischerit.“

      Järgmisel mehel, kelle Hagen sisse tõi, oli väga lihtne asi. Tema nimi oli Anthony Coppola. Don Corleone oli noorpõlves töötanud koos tema isaga veduridepoos. Coppola vajas viitsadat dollarit, et avada pitsabaari: raha oli tarvis sisseseade ja eriahju hankimiseks. Põhjustel, mida ei mainitud, polnud krediiti saadaval. Don ajas käe taskusse ja tõmbas välja pataka rahatähti. Nendest jäi natuke puudu. Don krimpsutas nägu ja ütles Tom Hagenile: „Laena mulle sada dollarit, ma maksan tagasi esmaspäeval, kui panka lähen.“ Abipaluja tõttas kinnitama, et neljasajast piisaks küllaga, kuid don Corleone patsutas talle õlale ja sõnas vabandavalt: „See peenike pulm tegi mu sularahast lagedaks.“ Ta võttis Hageni ulatatud raha ja andis selle koos omaenda rahatähtede rulliga Anthony Coppolale.

      Hagen jälgis teda vaikse imetlusega. Don õpetas alati, et kui inimene on helde, peab ta näitama, et see heldus on seotud kindla isikuga. Kui meeldiv oli Anthony Coppolale teada, et don Corleone taoline mees oli valmis talle laenamiseks ise laenu tegema. Mitte et Coppola poleks teadnud, et don on miljonär, kuid öelge, kui paljud miljonärid on vaese sõbra heaks valmis tühiseimakski ebamugavuseks?

      Don tõstis küsiva pilgu. Hagen ütles: „Luca Brasi ei ole nimekirjas, kuid ta soovib sinuga kohtuda. Ta mõistab, et seda ei saa teha avalikult, kuid ta tahab sind isiklikult õnnitleda.“

      Esimest korda näis asi olevat donile vastukarva. Vastus kõlas ebalevalt: „On see vajalik?“

      Hagen kehitas õlgu: „Sa mõistad teda paremini kui mina. Ta on väga tänulik, et sa ta pulma kutsusid. Ta poleks seda iial oodanud. Ma usun, et ta tahab demonstreerida oma tänulikkust.“

      Don Corleone noogutas ja näitas žestiga, et Luca Brasi tema juurde toodaks.

      Aias istuvat Kay Adamsit hämmastas Luca Brasi näkku hangunud talitsematu viha grimass. Ta päris, kes see mees on. Michael oli toonud Kay pulma, et neiu võiks aegamööda, ilma tarbetu šokita teada saada tõe tema isa kohta. Arvatavasti pidas Kay doni kergelt ebaeetiliseks ärimeheks. Michael otsustas Kayle vähemalt osa tõest kaudselt ära rääkida. Ta seletas, et Luca Brasi oli Idaranniku allmaailma kardetumaid mehi. Räägiti, et tema suur talent seisnes võimes mõrvaga ihuüksi, ilma kaasosalisteta hakkama saada, mis automaatselt muutis mõrva avastamise ja selle eest süüdimõistmise seadusesilma poolt peaaegu võimatuks. Michael lõpetas suud kõverdades: „Ma ei tea, kas see kõik paika peab. Ent ma tean, et ta on mu isa sõber.“

      Esmakordselt hakkas Kayle midagi koitma. Ta küsis pisut uskumatult: „Ega sa ometi vihja, et niisugune mees nagu Luca Brasi töötab sinu isa heaks?“

      Kuradile kõik, mõtles Michael. Ta ütles otsekoheselt: „Ligemale viisteist aastat tagasi tahtsid mõned isikud üle lüüa isa õliimpordiäri. Nad üritasid teda tappa ja oleksid äärepealt sellega hakkamagi saanud. Luca Brasi asus neid jälitama. Liigub jutt, et ta tappis kahe nädalaga kuus meest ja et see tegi lõpu kogu kuulsale õlisõjale.“ Ta naeratas, nagu olnuks see nali.

      Kay väristas õlgu. „Sa väidad, et gangsterid tulistasid su isa?“

      „Viisteist aastat tagasi,“ ütles Michael. „Pärast seda on kõik olnud rahulik.“ Ta kartis, et oli läinud liiga kaugele.

      „Sa püüad mind hirmutada,“ sõnas Kay. „Sa lihtsalt ei taha minuga abielluda.“ Ta naeris Michaelile näkku ja müksas teda küünarnukiga ribidesse. „Kavalpea!“

      Michael naeratas vastu. „Ma tahan, et sa asja üle järele mõtleksid,“ ütles ta.

      „Kas ta tõepoolest tappis kuus meest?“ küsis Kay.

      „Ajalehed seda igatahes väitsid,“ vastas Michael. „Keegi pole seda muidugi iial tõestanud. Kuid tema kohta teatakse veel üht lugu, mida keegi ei julge isegi rääkida. Usutavasti on see nii kohutav, et isegi minu isa ei taha seda mainida. Tom Hagenile on lugu teada, kuid tema seda mulle ei räägi. Ükskord ma loopisin: „Millal olen ma küllalt vana, et Luca lugu kuulda?“ Tom vastas: „Siis, kui sa oled saja-aastane.“ Michael rüüpas lonksu oma veiniklaasist. „See peab tõesti alles lugu olema. Luca on päris kindlasti imemees.“

      Luca Brasi võis tõepoolest kuradile endale hirmu naha vahele ajada. Lühikest kasvu, massiivse kolbaga tönts mees, kelle kohalolek tekitas ohutunde. Tema nägu kandis raevumaski. Silmad olid pruunid, kuid ilma sellele värvile omase soojuseta – pigem tuletasid need meelde koolnut. Suu polnud niivõrd julm, kuivõrd elutu; huuled olid õhukesed ja vasikaliha värvi.

      Brasi kuulsus vägivallatsejana oli aukartustäratav ja tema ustavus don Corleonele legendaarne. Sisuliselt oli ta üks neid kandetalasid, millel püsis don Corleone võimustruktuur. Ta oli haruldus omas liigis.

      Luca Brasi ei kartnud politseid, ühiskonda ega jumalat, ta ei peljanud põrgut, ei kartnud ega armastanud ligimest. Kuid ta oli valinud endale karta ja armastada don Corleonet. Kutsutud nüüd doni palge ette, muutus hirmuäratav Brasi aukartusest kangeks. Ta kogeles lillelisi õnnitlusi ja СКАЧАТЬ