Ristiisa. Mario Puzo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kes piilus aeda. Esmakordselt kogu õhtu jooksul pidas don end ülal jahedalt. Ta ei emmanud külalist ega surunud tal kätt. Kahkja näoga matusetalitaja võlgnes oma pulmakutse tõsiasjale, et tema ja doni naine olid lähedased sõbrannad. Amerigo Bonasera ise oli don Corleone juures ülimas ebasoosingus.

      Bonasera alustas oma palvet kavalalt ja kaudsi: „Te peate vabandama mu tütart, teie naise ristilast, et ta ei ole täna austanud teie perekonda siiatulekuga. Ta viibib ikka veel haiglas.“ Ta heitis pilgu Sonny Corleonele ja Tom Hagenile, andmaks mõista, et ta ei taha rääkida nende juuresolekul. Kuid don oli armutu.

      „Me kõik teame teie tütre õnnetusest,“ ütles don Corleone. „Kui ma saan teda kuidagi aidata, tarvitseb teil vaid öelda. Lõppude lõpuks on mu naine tema ristiema. Ma pole seda au kunagi unustanud.“ See oli etteheide: matusetalitaja ei nimetanud don Corleonet kunagi ristiisaks, nagu nõudis komme.

      Bonasera, nüüd juba näost tuhakarva, küsis otsesõnu: „Kas ma tohiksin rääkida teiega omakeskis?“

      Don Corleone raputas pead. „Ma usaldan neid kaht meest nagu iseennast. Nad on mu kaks paremat kätt. Ma ei saa neid solvata ärasaatmisega.“

      Matusetalitaja sulges hetkeks silmad ja hakkas siis rääkima. Ta hääl oli vaikne – selline, mida ta kasutas leinajate lohutamiseks. „Ma kasvatasin oma tütart Ameerika kombe kohaselt. Ma usun Ameerikasse. Ameerikale võlgnen ma oma varanduse. Ma andsin oma tütrele vabaduse, kuid ometi õpetasin teda mitte kunagi häbistama oma perekonda. Ta leidis kavaleri, kes polnud itaallane. Ta käis sellega kinos. Ta jäi õhtuti hilja peale. Kuid see poiss ei tulnud kunagi tutvuma tüdruku vanematega. Ma leppisin kõige sellega nurisemata, see on minu viga. Kahe kuu eest võttis poiss mu tütre autosõidule. Tal oli sõber kaasas. Nad sundisid teda jooma viskit ja üritasid seejärel teda ära kasutada. Tüdruk pani vastu. Ta kaitses oma au. Nad peksid teda. Nagu looma. Kui ma haiglasse läksin, olid tal mõlemad silmad sinised. Ta ninaluu oli murtud, lõualuu kildudeks. See tuli traadiga kokku panna. Ta nuuksus läbi valu: „Isa, isa, miks nad minuga nii tegid? Miks nad minuga nii tegid?“ Ma puhkesin nutma.“ Bonasera ei suutnud edasi rääkida, ta hakkas nuuksuma, kuigi hääl polnud reetnud tema tundeid.

      Justkui vastu tahtmist tegi don Corleone kaastundežesti ja Bonasera jätkas, hääl kannatusest sisendav: „Miks ma nutma puhkesin? Ta oli mu elu valgus, armastav tütar. Kaunis tüdruk. Ta oli usaldanud inimesi ja nüüd ei usalda ta neid enam kunagi. Tast ei saa enam kunagi ilusat tüdrukut.“ Bonasera värises üle keha, tema kahkjas nägu oli värvunud inetult tumepunaseks.

      „Ma läksin politseisse nagu hea ameeriklane. Need kaks poissi arreteeriti. Nad anti kohtu alla. Tõendid olid piisavad ja nad tunnistasid end süüdi. Kohtunik mõistis neile kolmeaastase vanglakaristuse ja lükkas selle siis edasi. Nad said vabaks selsamal päeval. Ma seisin kohtusaalis nagu tola ja need lurjused naersid mulle näkku, ja siis ütlesin ma oma naisele: „Me peame minema õigust nõudma don Corleone juurest.“

      Don oli langetanud pea, et näidata austust mehe mure ees. Ent kui ta rääkima hakkas, olid sõnad jäised solvatud väärikusest. „Miks te läksite politseisse? Miks te ei tulnud minu juurde kohe selle loo alguses?“

      Bonasera pomises peaaegu kuuldamatult: „Mida te minult tahate? Öelge, mida te soovite. Kuid tehke, mida ma palun teid teha.“ Tema sõnades oli peaaegu midagi jultunut.

      Don Corleone päris süngelt: „Ja mis asi see on?“

      Bonasera heitis pilgu Hagenile ja Sonny Corleonele ja raputas pead. Ikka veel Hageni laua taga istuv don kallutas end ette, matusetalitajale lähemale. Bonasera kõhkles, kummardus siis madalamale ja lähendas oma huuled doni karvasele kõrvale, nii et need seda puudutama ulatusid. Don Corleone kuulas kui pihitoolis istuv preester, kiretu ja eemalolev pilk suunatud kaugusse. Nad püsisid nii hulk aega, kuni Bonasera sosistamise lõpetas ja end taas sirgu ajas. Don vaatas Bonaserale tõsise näoga otsa. Bonasera, nägu punetav, vahtis silmi pilgutamata vastu.

      Lõpuks ütles don: „Seda ei saa ma teha. Te nõuate liiga palju.“

      Bonasera lausus selge ja valju häälega: „Ma maksan teile ükskõik, mida te nõuate.“ Seda kuuldes võpatas Hagen närviliselt. Sonny Corleone pani käed rinnal risti, muigas sardooniliselt; ta pöördus aknast ära ja silmitses esmakordselt toas toimuvat.

      Don Corleone tõusis laua tagant püsti. Ta ilme oli endiselt läbitungimatu, kuid hääl helises kui külm surm. „Me oleme tundnud teineteist palju aastaid,“ ütles ta matusetalitajale, „kuid tänase päevani pole te kunagi tulnud minu juurde nõuande või abi järele. Ma ei suuda meenutada, millal te viimati mind oma majja kohvile kutsusite, kuigi mu naine on teie ainsa lapse ristiema. Olgem avameelsed. Te olete mu sõpruse ära põlanud. Te olete kartnud olla mulle tänu võlgu.“

      Bonasera pomises: „Ma ei ole tahtnud sekeldusi.“

      Don tõstis oma käe: „Ei, ärge öelge nii. Te pidasite Ameerikat paradiisiks. Teie äri läks hästi, te teenisite kenasti, teile tundus, et see maailm on ohutu paik, kus te võite elada, nagu süda lustib. Te ei muretsenud endale kunagi tõelisi sõpru. Lõppude lõpuks kaitses ju teid politsei, olid olemas kohtud, teiega ja teie omastega ei saanud juhtuda midagi halba. Te ei vajanud don Corleonet. Väga hea. Mu tundeid on haavatud, kuid ma ei ole seda liiki isik, kes jagab oma sõprust nendega, kes seda hinnata ei oska – kes peavad mind ebaoluliseks.“ Don tegi pausi ja läkitas matusetalitajale viisakalt iroonilise naeratuse. „Nüüd te tulete minu juurde ja ütlete: „Don Corleone, jagage mulle õigust.“ Ja te ei palu seda lugupidavalt. Te ei paku mulle oma sõprust. Te tulete mu koju minu tütre pulmapäeval ja palute mul korda saata mõrv ning ütlete – siinkohal matkis don matusetalitaja häält – „Ma maksan teile ükskõik mida.“ Ei, ma pole solvunud, kuid mida olen ma teinud, et te kohtlete mind nii lugupidamatult?“

      Hingehäda ja hirm panid Bonasera hüüdma: „Ameerika on olnud minu vastu hea! Ma tahtsin olla hea kodanik. Ma tahtsin, et mu lapsest kasvaks ameeriklane.“

      Kõhklematu heakskiidu märgiks plaksutas don käsi. „Hästi öeldud. Väga kaunilt. Siis ei ole teil millegi üle kaevata. Kohtunik on otsuse langetanud. Ameerika on kohtuotsuse langetanud. Viige oma tütrele lilled ja kommikarp, kui lähete teda haiglasse külastama. Need lohutavad teda. Olge kõigega rahul. Lõppude lõpuks pole see kuigi tõsine lugu, poisid olid noored, kõrgendatud meeleolus, ja üks neist on mõjuka poliitiku poeg. Ei, mu kallis Amerigo, te olete alati olnud aus. Kuigi te olete mu sõpruse ära põlanud, pean ma möönma, et ma usaldan Amerigo Bonasera antud sõna rohkem kui kellegi teise oma. Nii et andke sõna, et te heidate peast selle hullumeelse idee. See ei ole Ameerika moodi. Andke andeks. Unustage. Elu on juba kord täis õnnetusi.“

      Õel ja põlglik iroonia, millega see kõik oli öeldud, ja doni talitsetud raev muutis vaese matusetalitaja võbisevaks süldiks, kuid vaprust kogudes kordas ta:

      „Ma palun teilt õiglust.“

      Don Corleone ütles järsult: „Kohus mõistis teile õigust.“

      Bonasera raputas jonnakalt pead: „Ei mõistnud. Õigus anti poistele. Nad ei mõistnud mulle õigust.“

      Selle peene eristamisega soostus don heakskiitva peanoogutusega, seejärel ta päris: „Mis on teie õigus?“

      „Silm silma vastu,“ ütles Bonasera.

      „Te nõudsite rohkem,“ sõnas don. „Teie tütar on elus.“

      Bonasera andis vastumeelselt järele: „Las nad siis kannatavad nagu tema.“ Don ootas, et ta edasi СКАЧАТЬ