Ristiisa. Mario Puzo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et näidata välja oma rõõmu.

      Ja nii voorisid don Corleone sõbrad tolle laupäeva hommikul välja New Yorgist, et väljendada talle oma lugupidamist. Neil olid kaasas kreemikad ümbrikud, mis olid pruudikingiks täis topitud sularaha – tšekid siia ei sobinud. Iga ümbrik sisaldas nimekaardi, mis andis teada kinkija isiku ja selle, mil määral ta ristiisast lugu pidas. Too lugupidamine oli igati ära teenitud.

      Don Vito Corleone oli mees, kelle juurde igaüks tuli abi saama ja kellelgi ei tulnud pettuda. Ta ei jaganud tühje lubadusi ega otsinud äraütlemiseks arglikke ettekäändeid, nagu oleksid tema käed seotud võimsamate jõudude poolt kui ta ise. Polnud vaja olla tema sõber, isegi see polnud tähtis, kas sa suudad abi eest tasuda. Nõuti vaid üht: et sa, sina ise, tõotaksid oma sõprust. Ja siis, olgu abipaluja kui vaene ja jõuetu tahes, võttis don Corleone tema mure oma südameasjaks. Vastutasu? Sõprus, aupaklik tiitel „don“ ja vahel suuremat kiindumust väljendav nimetamine ristiisaks. Ja võib-olla – näitamaks üksnes austust, iialgi mitte majanduslikku kasu – mõni tagasihoidlik kingitus, näiteks gallon koduveini või korvitäis pipardatud tarelle’sid, mis on spetsiaalselt küpsetatud kaunistama tema jõululauda. Peeti lihtsalt heaks käitumistavaks kuulutada, et oled talle võlgu ja et tal on õigus ükskõik millal paluda sult selle lunastamiseks mõnda väikest teenet.

      Tänasel tähtsal päeval, tütre pulmapäeval, seisis don Vito Corleone oma Long Beachi maja lävel ja võttis vastu külalisi, kõiki ühtmoodi tuntud ja usaldusväärseid. Paljud neist olid oma hea käekäigu eest võlgu donile ja pidasid nii intiimse sündmuse puhul sobivaks teda näost näkku ristiisaks kutsuda. Isegi pidustusi teenindavad inimesed olid tema sõbrad. Baarimees oli tema vana semu, kelle pulmakingiks olid kõik pulmaviinad ja tema enda ametioskused. Kelneriteks olid don Corleone poegade sõbrad. Aias lauale paigutatud toidu oli küpsetanud doni naine koos oma sõbrannadega ja kirevalt kaunistatud aakrise aia enda olid dekoreerinud pruudi noored sõbratarid.

      Don Corleone võttis igaühe – rikka või vaese, mõjuvõimsa või tähtsusetu – vastu võrdse armastusväärsusega. Ta ei halvustanud kedagi. Selline oli tema loomus. Ja külalised muudkui avaldasid imetlust, kui hea ta oma smokingis välja nägi, nii et asjassepühendamatu vaatleja võinuks hõlpsasti doni ennast õnnelikuks peiuks pidada.

      Koos doniga seisid lävel tema kaks poega. Vanemat, kes oli ristitud Santinoks, kuid keda kõik peale isa Sonnyks kutsusid, silmitsesid vanemad itaallased ebalevalt, nooremad aga vaimustusega. Sonny Corleone oli Itaalia päritoluga esimese põlve ameeriklase kohta pikka kasvu, peaaegu kuus jalga, ja tema lokkis juuksepahmakas laskis tal paista isegi pikemana. Tal oli ülemõõdulise Cupido nägu, korrapärased näojooned, kuid silmatorkavalt meelad huuled ja kummaliselt nilbe mulje jättev lohukesega lõug. Torkas silma ka tema härjalikult tugev kehaehitus ja oli üldiselt teada, et looduse poolt tema suhtes ülesnäidatud erakordse helduse tõttu pelgas tema märterlik naine abieluvoodit, nagu ketserid olid omal ajal kartnud piinapinki. Ringi käis jutt, et kui ta noorest peast kahtlase kuulsusega maju külastas, oli ka kõige meelekindlam ja kartmatum putain pärast hämmeldunud pilku tema massiivsele organile topelttasu nõudnud.

      Tänasel pulmapeol mõõtsid mõned laiapuusalised apla suuga noored matroonid Sonny Corleonet lootusrikka pilguga. Kuid sel päeval raiskasid nad küll asjatult aega. Vaatamata oma naise ja kolme väikese lapse kohalolekule pidas Sonny Corleone plaane oma õe pruutneitsi Lucy Mancini suhtes. See noor tüdruk, ise asjast täiesti teadlik, istus aialaua ääres oma roosas peokleidis, lillepärg läikivatel mustadel juustel. Möödunud nädala harjutuste ajal oli ta Sonnyga flirtinud ja täna hommikul altari ees tema kätt pigistanud. Midagi rohkemat ei olnud enam neiu võimuses.

      Ta ei hoolinud sellest, et Sonnyst ei saa kunagi suurmeest, kelleks oli osutunud tema isa. Ent Sonny Corleone oli tugev, ta oli julge. Ta oli helde ja kõik möönsid, et tema hing on niisama suur kui tema riist. Ometi ei olnud tal isa kannatlikku meelt, vaid selle asemel keevaline, kergestisüttiv loomus, mis sundis teda langetama ekslikke otsuseid. Ehkki temast oli isa äris palju abi, kahtlesid paljud, kas ta selle pärib.

      Teine poeg Frederico, keda kutsuti Frediks või Fredoks, oli laps, millist iga itaallane pühakutelt palub. Kohusetundlik, lojaalne, alati isa teenistuses – nii elas ta veel kolmekümneaastaseltki koos vanematega. Ta oli lühikest kasvu ja töntsakas, mitte eriti nägus, kuid sellesama Corleone perekonna Cupido-peaga, kähar juuksepahmakas ümara näo ja lopsakate huulte kohal. Ainult et Fredil polnud need kuigi meelad, vaid kiviselt karmid. Kaldudes üldiselt kibestunud olekusse, oli ta ometi isale varmalt abiks, ei vaielnud talle iialgi vastu ega tekitanud piinlikkust skandaalsete naistelugudega. Nendest voorustest hoolimata puudus tal isiklik külgetõmbejõud, too animaalne jõud, mis on nii vajalik juhile, ja ka teda ei usutud pärima perekonnaäri.

      Kolmas poeg, Michael Corleone, ei seisnud isa ja kahe venna kõrval, vaid istus laua taga aia kõige kõrvalisemas nurgas. Kuid isegi siin köitis ta perekonnasõprade tähelepanu.

      Michael Corleone oli doni noorim poeg ja ainus laps, kes ei lasknud end sellel suurmehel juhtida. Tal puudus teiste vendade Cupido-nägu ja tema pigimustad juuksed, olid pigem sirged kui lokkis. Ta nahk oli oliivpruuni jumega, mida tüdruku puhul oleks peetud kauniks. Ta oli nägus ja pisut uje. Omal ajal oli don tundnud isegi muret oma noorima poja maskuliinsuse suhtes. Mure oli kadunud, kui Michael Corleone sai seitsmeteistkümneseks.

      Nüüd istus see noorim poeg kaugeimas aianurgas ning demonstreeris oma väljavalitule võõrandumist isast ja perekonnast. Tema kõrval istus ameerika tüdruk, kellest kõik olid juba kuulnud, kuid keda keegi tänase päevani polnud näinud. Michael oli muidugi ilmutanud piisavat aupaklikkust ja tutvustanud tüdrukut kõigile pulmapeolistele, kaasa arvatud perekond. Tüdruk ei jätnud neile mingit muljet. Ta oli liiga kõhn, liiga blond, tema nägu oli naise jaoks liiga intelligentne, tema käitumine neiu jaoks liiga vaba. Ka tema nimi oli nende kõrvade jaoks liiga välismaine; ta kutsus end Kay Adamsiks. Kui ta oleks teatanud neile, et tema perekond oli asunud Ameerikasse kakssada aastat tagasi ja et tal on üpris levinud nimi, oleksid nad õlgu kehitanud.

      Kõik külalised märkasid, et don ei pööranud oma kolmandale pojale erilist tähelepanu. Enne sõda oli Michael olnud tema lemmik, kelle ta ilmselt oli valinud üle võtma perekonnaäri juhtimist, kui aeg käes. Ta oli pärinud oma suure isa vaikse sisemise jõu ja terava mõistuse, tal oli kaasasündinud instinkt toimida nii, et inimestele ei jäänud üle muud kui teda austada. Ent kui puhkes teine maailmasõda, astus Michael Corleone vabatahtlikuna merejalaväkke. Nii toimides astus ta üle isa selgesõnalisest keelust.

      Don Corleonel ei olnud soovi ega kavatsust lasta oma noorim poeg tappa riigi teenistuses, mida ta pidas endale võõraks. Arstid osteti ära, sõlmiti salakokkuleppeid. Vajalike ettevaatusabinõude peale kulutati hulk raha. Kuid Michael oli kahekümne ühe aastane ja tema jonni vastu ei saanud miski. Ta astus teenistusse ja läks sõdima Vaiksele ookeanile. Temast sai kapten ja ta pälvis medaleid. 1944. aastal avaldati ajakirjas Life tema pilt ja sangaritegude kirjeldus. Keegi sõber oli näidanud don Corleonele seda ajakirja (perekond polnud seda söandanud), don oli mühatanud halvakspanevalt ja öelnud: „Ta teeb neid imetegusid võõraste jaoks.“

      Kui Michael Corleone 1945. aasta algul raske haava parandamiseks teenistusest vabastati, polnud tal aimugi, et demobiliseerimise oli korraldanud tema isa. Ta viibis paar nädalat kodus ja astus siis kellegagi nõu pidamata Dartmouthi kolledžisse Hanoveris (New Hampshire’i osariik). Nii oli ta lahkunud isamajast – et tulla tagasi õe pulmadeks ja näidata neile oma tulevast naist, seda läbiuhutud ameerika tüdrukuniru.

      Michael Corleone lõbustas Kay Adamsit pisilugudega värvikamate pulmakülaliste kohta. Talle endale tegi omakorda lõbu see, et neiu pidas neid inimesi nii eksootilisteks; nagu alati, oli ta võlutud Kay elavast huvist kõige uue ja senikogematu vastu. Lõpuks köitis neiu tähelepanu väike meesterühm, kes oli kogunenud puust koduveiniankru ümber. Need olid Amerigo Bonasera, pagar Nazorine, СКАЧАТЬ