Maski varjus. Nicola Cornick

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Nad pidasid kinni härra Arkwrighti pankuri, kes oli teel Harrogate’i ning võtsid Arkwrighti raha.”

      Mari kergitas kulmu. „Kogu raha?”

      „Kümnendiku kasumist, proua.” Jane’i silmad särasid erutusest. „See kümnendik oli raha, mille Arkwright oli oma kangakudujatele lubanud ning siis selle maksmisest keeldunud. Räägitakse, et tüdrukud andsid raha nendele tagasi, kellel see saamata oli jäänud. Nad on kangelased, proua!”

      „Nad on kurjategijad,” sõnas Mari. „Nad rikuvad seadust.”

      Jane’i nägu venis pikaks. Tema eelistas röövliromantikat, kus rikastelt võeti ja vaestele anti, mitte karistusseadustiku karmi reaalsust.

      „Jah, proua,” ütles ta. „Loomulikult.” Tema häält soojendas uhkus. „Kuid palun vabandust, proua, aga ma tõepoolest arvan, et meie tüdrukud on tõelised kangelased! Ma tean, et te ei kiida maanteerööve heaks, aga nad ju aitavad sellega neid, kes on nõrgad ja puudust kannatavad.”

      „Seda küll,” lausus Mari. „Ära arva, et ma Pühade Neitsite põhimõtteid heaks ei kiida, Jane. Ma lihtsalt meenutan sulle, et maanteerööv on siiski surmanuhtlusega karistatav kuritegu.”

      „Jah, proua.” Jane tegi aupakliku kniksu. „Kas ma tulen natukese aja pärast tagasi ja aitan teil riietuda, proua?”

      „Tänan, Jane,” vastas Mari. „Ma loen umbes kakskümmend minutit ajalehte ning olen siis valmis.”

      Jane läks välja ning Mari kuulas, kuidas ta sammud trepi suunas kaugenesid. Ta ei võtnud ajalehte uuesti kätte. Selle asemel sirutas ta käe kirja järele, mis oli kogu aeg puutumatult kapi peal seisnud. Hester tegi alati selle üle nalja, kuidas Mari oma kirju mitu tundi ei avanud, samas kui tema enda omadele kohe saabumise hetkel põnevusega kallale sööstis. Kuid Hester elas ka oma elu innukamalt kui Mari, kes oli alati kõigesse palju hoolikamalt suhtunud.

      Ta voltis kirja lahti. Seal oli vaid üks rida, mis oli kirjutatud trükitähtedega.

      Ma tean sinust kõike. Ma tean, mida sa tegid.

      Nime ei olnud.

      Mari ei reageerinud kirjale nii, nagu seda oleks teinud üheksa inimest kümnest. Ta ei muutunud näost kahvatuks ega hakanud karjuma. Selle asemel tõmbas ta silmad vidukile ning koputas kirjaga vastu teise käe sõrmi.

      Ma tean sinust kõike. Ma tean, mida sa tegid.

      Probleem oli selles, et ta oli teinud nii palju asju. Ta oli krahv Rashleigh’ tagant varastanud. Ta oli tema juurest minema jooksnud. Ta oli valetanud, et endale uus elu luua. Ta oli Rashleigh’ mõrvapaigal olnud. Ta oli osaline salaliidus, mis röövis rikkaid, et aidata vaeseid...

      Tal ei olnud aimugi, millele kirja kirjutaja viitas.

      Ta lasi kirjal voodile kukkuda ja libistas end linade vahelt välja. Siis läks ta üle toa akna juurde, tõmbas kardina eest ning seisis avatud akna kõrvale. Kerge tuuleõhk hellitas ta nägu ja surus öösärgi vastu keha. Tuul oli soe ning lõhnas heina ja suve järele. Jane’il oli õigus olnud, ilm oli aiapeo jaoks ideaalne ning Mari sõber Laura, Cole’i hertsoginna, juba teadis, kuidas lõbutseda. See sündmus pakub krahvkonnas mitmeks kuuks kõneainet.

      Oma toa aknast nägi Mari teiselpool muruplatsi kasvuhooneid, kus ta oma haruldasi eksootilisi taimi kasvatas. Frank juba tegutses seal, avades katuseluuke ning liigutades kastekannu seemikute peenra kohal. Kasvuhoone tagune lõunamüür eraldas Mari maad Cole Courti hirvepargist. Müüris oli võluv valgeksvärvitud uks, mida ta tihti kasutas, kui Laurale külla läks. Pargis laiuvate tammede all sõid rahulikult lambad ning natuke eemal lookles madal ja aeglane jõgi. Ümberringi oli kõik väga rahulik. Rohust kerkis juba nõrk kuumusest tingitud uduvine.

      Vaade oli rahulik, kuid soojale ilmale vaatamata mässis Mari justkui lohutust otsides endale käed ümber. Ta tunnetas õhus midagi pahatahtlikku. Keegi jälgis – ja ootas.

      Kiri oli teda rahutuks teinud. Muidugi, see oli ju loomulik. Kui ta nüüd selle üle järele mõtles, sai ta aru, et selle ajastus ei saanud juhuslik olla, saabudes nii vahetult peale Rashleigh’ surma. Mees pidi olema veel kellelegi tema asukohast rääkinud. Luupainaja ei olnud siiski veel möödas. Ta oleks pidanud seda teadma. Ta oleks pidanud teadma, et põgenenud ori peab pidevalt edasi liikuma.

      Ta aimas, mis järgmise asjana juhtub. Saabub järgmine kiri, milles nõutakse vaikimise eest raha, ning tal tuli otsustada, mida sel juhul ette võtta. Väljapressijatele ja jõhkarditele järele anda ei olnud kunagi tema stiil olnud, kuigi ta kahtles, kas tal üldse kunagi oma minevikust vabaneda õnnestub. Loomulikult ei saa ta seda kunagi unustada, kuid ta võiks proovida sellega elada, kanda oma minevikutaaka, hoida saladust. Kui vaid ei oleks teisi, kes seda talle nii agaralt meelde tuletavad...

      Ta raputas end kergelt. Sellised meeleheitehood ei olnud üldse tema moodi. Ta tundis end enne eesootavat uue aia avamist ning muidugi ka kohustuslikku seltsimist hertsoginna külalistega natuke rahutult. Talle ei meeldinud suured seltskondlikud üritused. Ning siis veel see Jane’i jutt nendest Pühadest Neitsitest. Ei olnud midagi kuulda sellest, et võimuorganid oleks selle kamba naissoost desperaadode identifitseerimisele lähemale jõudnud, kes vahetevahel terroriseerisid rikkaid ja ihneid, et vaeste ja puudustkannatavate elu natuke paremaks muuta.

      Ja see kiri... Noh, tal tuleb lihtsalt oodata ja vaadata, mis edasi saab. Hester aitab teda. Nad aitasid alati teineteist. Hester ja Laura olid ainukesed, kes kõiki tema saladusi teadsid.

      Otsusekindla sammuga läks Mari üle toa ning helistas kella, et Jane tuleks ja tal riietuda aitaks. Ees oli ootamas ilus päev. Uut aeda saadab tohutu menu, hertsoginna külalised on sobivalt lugupidavad ning pärast seda läheb elu Peacock Oakis samasuguse rahuliku rutiiniga edasi, nagu see juba paar viimast aastat kestnud oli. Sellele vaatamata tundis Mari kõhedust.

      Keegi oli tulemas. Ta tajus seda. Keegi ohtlik.

      Teine peatükk

      Jänesekapsas – salajane arm

      „Minu meelest on kõik suurepäraselt korda läinud,” lausus Laura Cole hiljem samal päeval. Ta võttis Mari käe alt kinni ning nad jalutasid mööda metsaga kaetud mäenõlva edasi, möödusid samblaste varjatud soppidega kaskaadist ja leinapajudega ümbritsetud purskkaevust ning suundusid maja taga asuvate sümmeetriliste aedade poole. Cole Court hõõgus kahvatult õhtuse päikese paistel.

      „Ma olen nii väsinud,” ütles Laura nägu krimpsutades. „Ja mu jalad valutavad. Need kuldsed kingad olid tänase ürituse jaoks täiesti vale valik! Aga,” ta pigistas Mari kätt, „ma tänan sind, mu kallis Mari, sest kogu üritus on olnud võrratu!”

      „Mul on hea meel, et sa seda nautisid,” vastas Mari ja heitis pilgu sõbrannale. „Mis sellesse puutub, Laura, siis sa oled ise ka üsna palju vaeva näinud, kõiki oma külalisi lõbustades. Ma ei kadesta sind selles suhtes. Vahetaks selle iga kell taimede vastu.”

      „Oh, mõned meie külalised on olnud kohutavad,” nõustus Laura. „Nii ebaviisakad! Ma kuulsin, kuidas leedi Faye sind väikeseks käsitööliseks nimetas, Mari. Milline mürgine ja üleolev kärnkonn see naine on. Ning siis lükkas ta vaest Lydiat terve päev John Teague’i käte vahele, kuigi mees ei tahtnud teha muud, kui Hesteriga rääkida.” Laura vaatas ringi. „Kus Hester on? Kas ta on juba koju läinud?”

      „Sa СКАЧАТЬ