Maski varjus. Nicola Cornick

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vastas Nick. „Mitte mu sõber. Kuid ta oli minu nõbu.”

      Majaomanik heitis talle uudishimuliku pilgu, enne kui baariteenijale märku andis, et too öövahi järele läheks. Nick teadis, et ta peaks minema otse lord Hawkesbury juurde ja talle juhtunust rääkima, kuid ta jäi veel natukeseks paigale, silmad uurimas tänavate rägastikku, mis pimedusse looklesid. Tal oli veider tunne, nagu hõljuks õhus endiselt lillede nõrk hõng. Korraks arvas ta lisaks pea kohal kriiksuvale kõrtsisildile kuulvat ka naise kontsade klõbinat ning nägi üht kogu pimedusse kaduvat. Ta teadis, et nüüd ei leia ta tüdrukut enam kunagi.

      Uudis mõrvast levis rahva hulgas kulutulena. Inimesed kogunesid omavahel sosinal rääkides tänava otsa, et rentslis lamava kurikuulsa lord Rashleigh’ surnukeha lähemalt näha. Ning neid sosinaid läbisid sõnad „See oli Püha Neitsi. Ta oli siin. Tema tegi seda, see oli tema...”

      Lord Hawkesbury ei olnud rahul.

      Kui Nick ja Dexter Anstruther järgmisel hommikul tema juurde kiirustasid, oli ta silmanähtavalt halvas tujus.

      „See on üks kohutav tohuvabohu, Falconer,” röögatas Hawkesbury toolil tahapoole nõjatudes ja sõrmeotsi kokku pannes. „Mõrv ja mässule õhutamine Londoni tänavatel, kogu pealinn selle hulkurist kurjategija tegude tõttu üles ärritatud! Sellest kirjutatakse kõigis hommikustes ajalehtedes. Nad kohtlevad teda nagu kangelannat, kes vabastas terve riigi sellisest saastast nagu Rashleigh. Sellepärast ma teid Rashleigh’iga rääkima saatsingi, et sellist intsidenti ennetada. Selle asemel veedate teie koos Püha Neitsiga kõrtsis lõbusa pooltunni ning lasete tal siis minema kõndida ja oma nõo surnuks pussitada!”

      „Enam-vähem nii see oli, milord,” vastas Nick nägu krimpsutades. Ta mõtles endamisi, et Hawkesbury leebe ilme ei sobinud üldse kokku tema koleerilise meelelaadiga. „Kuid kuna seal oli päris kindlasti terve rida inimesi, kes mu nõbu mõrvata tahtsid, ei oleks me osanud ette näha seda, et üks nende hulgast võiks kuulus maanteeröövel olla.”

      „Te ei tundnud seda kuulsat maanteeröövlit isegi siis ära, kui ta teil nina all oli,” torises Hawkesbury, tõmmates enda poole Nicki eelmisel ööl kirjutatud aruannet. „Kuigi ta oli libu, nagu ma aru saan.” Ta tõstis pilgu. „Kui vana te olete, Falconer? Kolmkümmend kaks? Te tundute olevat naiivne nagu titt!”

      Anstruther heitis Nickile kaastundliku pilgu. „See on kahtlemata Püha Neitsi visiitkaart,” sõnas ta, võttis kaardi, mida Hawkesbury ärritatult käes hoidis ning pööras selle sõrmede vahel ümber. „Ma loen penniseid ajalehti. Mõned mu parimad infoallikad pärinevad sealt. Ja see...” ta nipsutas sõrmega vastu kaarti „...on märk, mille ta alati pärast kallaletungi endast maha jätab.”

      „Kuid ta ei ole ju varem Londonis rünnanud, või kuidas?” küsis Nick. „Minu teada tegutseb ta ainult põhjapool.”

      Sügav korts Hawkesbury laubal süvenes veelgi. „Ma arvasin, et ta ei ole muud kui üks tühine pätt ja agitaator,” pomises ta, samal ajal sõrmedega sulge ribadeks tõmmates. „Nüüd tundub, et ta on segatud ka reetmisesse ning teie nõbu... ” ta osutas oma töntsaka sõrmega Nickile „...oli osaline vandenõus!”

      „Püha Neitsi on populaarne kangelanna, milord,” sõnas Anstruther innukalt. „Räägitakse, et ta röövib rikkaid, et vaeseid toita.”

      Hawkesbury uratas. „Te olete liiga palju muinasjutte lugenud, Anstruther! See naine ei ole midagi muud kui üks tavaline kurjategija.” Ta viskas rikutud sule lauale ning nõjatus ettepoole, põrnitsedes tigedalt Nicki. „Mul ei ole teie üle mingit ametlikku võimu, Falconer, kuid ma tahaksin teile soovitada, mida edasi teha. Teil on sõjaväest natuke puhkust saada, kas pole? Väga hea!” lisas ta, kui Nick süngelt noogutas. „See tähendab, et te lähete Yorkshire’i ja otsite selle Püha Neitsi üles. Te ju tunnete natuke hertsog Cole’i, või kuidas?”

      „Me käisime koos Etonis,” kinnitas Nick.

      „Suurepärane. Ta korraldab järgmisel kuul oma Yorkshire’ mõisas peo, nagu ma kuulnud olen. Teie olete üks külalistest. Cole’i ja selle pätiplika vahel peab mingi seos olema, kuna tema mõisa nimi oli naise visiitkaardi taha kirjutatud!”

      Nick noogutas. Puhkuse veetmiseks oli palju hullemaid viise kui heldekäelisuse poolest tuntud Cole’i hertsogi ja hertsoginna külaline olla ning lord Hawkesbury soovitus oli samahästi kui käsk.

      „Kas te tahate öelda, et Charles Cole võib olla seotud kuritegeliku vandenõuga, söör?” uuris ta.

      „Kindlasti mitte!” Hawkesbury köhatas hääle puhtaks. „Te võite teda usaldada. See naissoost teisitimõtleja irvitab meie üle kõikide nende paabulindude ja visiitkaartide ning aadressidega... Häh!” Sulg tema sõrmede vahel prõksatas katki. „Mida varem te ta leiate, Falconer, seda parem. Otsige ta üles ja andke mulle teada. Ma panen ta rääkima ning poon siis üles.”

      Nick kergitas kulmu. „Teda ootab kindlasti aus kohtumõistmine, milord...”

      „Võimalik!” katkestas Hawkesbury teda. „Ma laseks ta parem maha. Praegu on sõjaaeg. Riik tuleb sellistest mässule õhutavatest mõjutustest vabastada, Falconer.” Ta põrnitses oma liivakarva kulmude alt Anstrutherit. „Populaarne kangelanna, no tõepoolest. Häh! Millise paari te moodustate. See on teie segadus, Falconer. Teie peate selle lahendama. Anstruther võib teiega kaasa tulla. Ta võib kasulikuks osutuda, kui ta oma sõgedast armumisest sellesse... sellesse naissoost Robin Hoodi üle saab!”

      „Mida me siis teeme, söör?” küsis Anstruther Nicki käest, kui nad lord Hawkesbury juurest lahkusid ning jahedasse Londoni hommikusse astusid.

      Nick naeris. „Sa kuulsid siseministrit, Anstruther. Me läheme Yorkshire’i, otsime Püha Neitsi üles ja anname lord Hawkesburyle teada. „Ta sunnib tüdruku rääkima ning poob ta seejärel üles,” ütles Nick kuivalt.

      Anstruther vaatas talle otsa. „Teie kohtusite selle naisega, söör. Mida te temast arvate?”

      Nick mõtles tollele tüdrukule Kanas ja Raisakotkas. Ta oli temale peaaegu kogu öö mõelnud, meenutades naise võrgutavat suudlust ning vihates seda, kuidas, vaatamata sellele, et kõik tõendid naise reeturlikkusele viitasid, põles ta keha endiselt ihast tema järele.

      Ta surus hambad kokku. „Ma arvan, et ta peab olema kogu kuningriigi kõige kavalam šarlatan, Anstruther,” vastas ta, „ja ta on mind lollitanud. Nüüd on siis minu kord. Mulle pakub suurt naudingut Pühale Neitsile jahti pidada.”

      Esimene peatükk

      Yorkshire, juuni 1805

      Sinine käoking – oht on lähedal

      Mõnikord tabas luupainaja naist keset sügavaimat pimedust ning ta ärkas üles külma ja värisevana, otsides lohutust küünlavalgusest. Siis aga – nagu praegu – tabas see teda ootamatult, üllatades tunnil enne päikesetõusu, kui suvevalgus oli mööda kardinaääri juba sisse hiilima hakanud.

      Ta hakkas surema. Ta ei saanud hingata. Köis, millega ta vankri külge oli seotud, oli ta randmed valusalt ära hõõrunud ning ta jalad valutasid väljakannatamatult peale neid pikki, konarlikke miile. Ta kuulis, kuidas vankrirataste kolin tema peas vastu kajas. Tema seelik oli räbalateks rebenenud ning vorbid katsid risti-rästi tema reisi, millel Rashleigh kaarikult tema poole kummardudes oma piitsal kiiresti käia oli lasknud, naerdes, kui naine mudas taarus. Mees oli vandunud, et karistab СКАЧАТЬ