Maski varjus. Nicola Cornick

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et lõikasid sügavale südamesse. Teda ei olnud kohal, et oma naist kaitsta, kui too teda vajas. Ta oli naist nii mitmel moel alt vedanud.

      Nick pani pea korraks kätele, et natuke mõtteid klaarida. Ta ei tohtinud sellele praegu mõelda. Ta ei oleks tohtinud kunagi seda tüdrukut puudutada ning ellu äratada oma mälestuste ja iha sasipundart.

      Otsustava kindlameelsusega pühkis Nick mälestused peast ja kui ta end sirgu ajas, märkas ta, et miski oli Molly tähelepanu köitnud, mida ta üksisilmi üle toa vaatas. Mehe pilk järgnes naise omale ukse suunas ning ta avastas, et tema nõbu Robert Rashleigh oli just sisse astunud ning seisis seal, enesega rahulolev ilme näol nagu oma sabaga uhkustav paabulind. Oma valge paruka, hõbedase keebi, kuldsete kintspükste ja tulipunaste kingadega tõmbas ta endale kõikide tähelepanu.

      Vestlus kõrtsis muutus pominaks, kuid valjenes siis taas, kui mehed jätkasid oma jookide ja naljadega. Nick mõistis järsku, et tüdruk tema kõrval oli jäik ja tikksirge seljaga ning värises kummalisest pingest, mida ta ei mõistnud. Neiu tähelepanu oli kinnitatud krahvi uhkeldavale kujule.

      „Vabanda mind,” pomises tüdruk ning tõusis mehe kõrvalt püsti. Ta läks otse Rashleigh’ juurde, pani käe mehe käsivarrele ning andis kõrtsiteenijale märku mehele jook tuua.

      Nicki silmad tõmbusid pilukile, kui ta vaatas oma nõo ja selle libu vahelist vestlust. Ta tundis end nüüd lollina, meenutades, kui ohjeldamatult ta tüdruku suudlusele reageerinud oli. Arvatavasti oli ta liiga kaua ilma naiseta olnud, et nii kiiresti end ihal vallutada lasi. Molly, vastupidiselt temale, oli ta juba unustanud, sest ta seisis ukse juures ning viipas Rashleigh’le, et too talle õue järgneks. Polnud kahtlustki, et lähedalasuvate tubade poole. Tüdrukus ei olnud enam jälgegi tõrksusest. Varasem ebakindel olek oli olnud vaid moepärast – või kuna ta oli arvanud, et Nick ei ole tegelikult tema aega väärt. Naise haavatavus ning kaitsetus ei olnud midagi enamat kui tema enda ettekujutuse vili. Nicki lõug tõmbus pingule, nähes tüdrukut enne uksest väljumist Rashleigh’le samamoodi ahvatlevalt ja salapäraselt naeratamas nagu temalegi.

      Nick vaatas, kuidas Rashleigh ühe sõõmuga veiniklaasi tühjendas ning kohe järgmise tellis, mis sama kiiresti kadus, pilk kogu aeg uksele suunatud. Nick arvas, et tüdruk oli palunud Rashleigh’l endale mõni minut valmisseadmiseks aega anda, enne kui mees tema voodisse läheb. Ta tõusis püsti. Oli aeg oma nõo pidu ära rikkuda. Ta hakkas kindla kavatsusega Rashleigh’ poole minema.

      Rashleigh tõstis pilgu ning nende silmad kohtusid. Tükk aega vaatasid nad teineteisele otsa, siis pööras Rashleigh järsult kõrvale ning kiirustas sõnagi lausumata välja. Kõrtsi uks raksatas hingedel, kui mehe järel kinni langes. Küünlad võbisesid tuule käes ning pooled neist kustusid. Mehed vandusid, kui pimeduses oma joogid ümber ajasid. Nick läks komistades üle ruumi ning leidis tee ukse juurde. Ta ei kavatsenud lasta Rashleigh’l nüüd minema pääseda.

      Majadevaheline käik oli kottpime. Kõrtsi silt kiikus ning kriiksus tugevneva tuule käes. Nick peatus, et silmad pimedusega kohaneksid. Ta kuulatas pingsalt, kuid ei kuulnud mingisugust liikumist. Ta ei teadnud, mis suunas Rashleigh läinud oli, kuid ta oli otsustanud mehe leida ning Hawkesbury süüdistustega vastamisi seada, enne kui Rashleigh ta käest plehku paneb ja selle väikese teenistusvalmis libuga voodis püherdama hakkab.

      Siis nägi ta rentslis tänava lõpus, kus kitsas läbipääs sõiduteega ühines, mingit kuma. Tal jäi hing kinni. Ta pööras ringi, tõmbas kõrtsiukse hooga lahti ning hüüdis sisse: „Tooge valgust!”

      Majaperemees kiirustas tema käsku täites välja, lõõmav tõrvik käes. Nick nägi hõbedast keepi, mis oli nüüd rentslisodist määrdunud, tõrvikuvalguses eredalt säramas.

      Kliendid valgusid probleeme haistes õlletoast välja. Süüdati veel üks latern, mis valgustas maas lamavat Rashleigh’d. Tema näovärv oli laiali läinud ning parukas viltu peas. Üks käsi oli välja sirutatud, justkui haarates millegi järele, mis ta käest minema oli lipsanud. Nick nägi mehe ribide vahel nuga. See oli käepidemeni sisse torgatud. Tema kõrval lebas blond parukas ning must sametmask.

      Nicki vaimusilma ette kerkisid kujutlused Annast, lamamas tema nõo asemel selles rentslis, lõtv, murtud, elust tühjaks jooksnud. Ta nägi, kuidas naise siniseid silmi varjutas surm ning tundis tuttavat süü- ja iiveldustunde lainet endast üle tormavat. Kogu oma tahtejõudu kokku võttes suutis ta need mõtted endal peast peletada ning vaatas tundetult oma nõo elutut keha. Rashleigh näis surnult nii ebaväärikas. Tema nägu oli kortsus ja sisselangenud. Ta paistis nõrk, liiderlik ja haletsusväärne. Nick kuulas oma südant, kuid ei leidnud sealt kurbuse varjugi. Maailm oli ilma krahv Rashleigh’ta palju parem koht.

      Tuul liigutas Rashleigh’ hõbedast keepi ning ka paberitükki, mis mehe sõrmede vahele surutud oli. See pääses vabaks ning Nick kummardus, et see üles võtta. See oli visiitkaart, millele oli trükitud kuldne uhkeldav paabulind. Nick kortsutas kulmu. Ta oli sellist kujundit varem näinud. See sarnanes tema kunagise koolikaaslase Charlesi, Cole’i hertsogi vapiga. Ta keeras paberi ringi. Kaardi tagumisele küljele oli kirjutatud Peacock Oak, maavaldus Yorkshires, kus Charlesil oli maamaja.

      Nick nägi kõrtsiteenrit rahvahulga ees seismas, nägu võbeleva valguse käes kõhn ja hirmunud. Ta läks mehe juurde.

      „Te seisite lord Rashleigh lähedal, kui ta ühe tüdrukuga rääkis,” lausus ta. „Kas te kuulsite midagi, mis nad ütlesid?”

      „Kas te olete politseist?” küsis teener nõudlikult.

      Nick mõtles, mida lord Hawkesbury sellest segadusest arvaks. „Peaaegu,” vastas ta.

      Mees raputas pead. Tema ülahuulel pärlendas hirmuhigi, mille ta varrukaga ära pühkis. „Ta küsis, kas on mõni koht, kus nad saaksid rääkida ja naine käskis tal paar minutit oodata ning siis endale mööda seda tänavat järgneda. See oli kõik.”

      Nick sirutas välja käe kaardiga, millel oli kuldne paabulind. „Kas te olete seda varem näinud?” küsis ta nõudlikult.

      Kõrtsiteener tõstis kaardi valguse poole ning vaatas seda lähemalt. Siis tõmbus ta kohkunult eemale ning surus paberi Nicki kätte tagasi. Ta heitis hirmunud pilgu üle õla.

      „See on Pühade Neitsite visiitkaart!” Ta vaatas Nickile umbuskliku pilguga otsa. „Kas te ei ole seda varem näinud, söör? Sellest on kõikides lehtedes kirjutatud. Pühad Neitsid jätavad selle endast oma ohvreid röövides maha!”

      Sisin läbis rahvahulka, kummaline hirmu ja ärevusega segunenud häältekuma, sest oli ainult üks Püha Neitsi ning see oli kõige kurikuulsam naissoost maanteeröövel kogu riigis. Kõik teadsid tema nime. Mitte keegi ei vajanud selgitust.

      Nick ajas selja sirgu. „Noh, olgu ma neetud,” lausus ta vaikselt.

      Ta mäletas tüdruku huulte puudutust enda omade vastas. Ta oli meest suudelnud nagu ingel. Mõelda naisest kui kurjategijast ja mõrtsukast oli Nicki jaoks ühtaegu nii šokeeriv kui ka uskumatu. See tundus võimatu olevat. Ta oli teda ausaks pidanud ning isegi nüüd ütles mingi sügav ja põikpäine hääl tema sees, et naine ei saanud olla see, kes Rashleigh’ tappis, vaatamata sellele, et tõendid selle kohta otse ta silme ees olid. See parukas, mask, nuga... Ning tema nõo elutu keha, mis meenutas talle nii teravalt ja südantlõhestavalt Annat...

      Ta mõtles veidrast pingest, mida ta tüdruku juures tajunud oli, kui Rashleigh uksest sisse oli astunud. Ta oli krahvi ära tundnud. Võib-olla oli ta isegi meest tundnud. Naine oli Nickile öelnud, et ta ootab kedagi ja see keegi pidi olema Rashleigh ise. Kõik naise selleõhtused teod pidid olema ette planeeritud. Ta oli Rashleigh’d väljas СКАЧАТЬ