Kuu kroonikad 3: Cress. Марисса Мейер

Чтение книги онлайн.

      peatükk

      Scarlet surus pead vangutades vatipadja vastu Hundi suunurka. „Ta ei pruugi küll kuigi sageli pihta saada, aga kui saab, siis korralikult.”

      Vargsi lõuale tekkivast sinikast hoolimata säras Hunt uhkusest, silmad meditsiiniruumi tuledes sillerdamas. „Nägid, kuidas ta enne virutamist mulle jala ette pani? Seda ma küll oodata ei osanud.” Mees hõõrus elevusest kiheledes käsi vastu reisi ja tema jalad toksisid vastu läbivaatuslauda. „Arvan, et hakkame lõpuks ometi kuhugi jõudma.”

      „Noh, tore, et ta üle uhke oled. Järgmine kord aga oleks temast kena sulle virutada tavalise, mitte metallist käega.” Scarlet võttis vatitupsu ära. Kohast, kus Hundi ülemine silmahammas huule rebestas, immitses endiselt verd, kuid mitte enam nii hullusti. Tüdruk sirutas käe ravisalvi järele. „Võisid oma kogusse uue armi saada, aga see sobib täitsa hästi kokku selle teisega siinpool suunurgas, nii et vähemalt on asi sümmeetriline.”

      „Mul on armidest ükskõik.” Hunt kehitas õlgu ja tema silmi tekkis riuklik säde. „Praegusel ajal seonduvad nendega paremad mälestused kui varasemalt.”

      Scarlet peatus, raasuke salvi sõrme otsas. Hundi tähele­panu koondus omaenda pahklikele kätele, põskedel kerge õhetus. Ainsa hetkega haaras ka Scarleti südame eriliselt soe tunne, kui tüdrukule meenus öö, mille nad kord jänestena magnethõljukrongi pardal veetsid. Kuidas ta sõrmedega üle mehe käsivarrel jooksva kahvatu armi libistas, riivas huultega tuhmunud jälgi ta näol, tundis ta käsi enda ümber...

      Scarlet nügis Hundi õlga. „Ära naerata nii kõvasti,” kamandas ta salvi haavale tupsutades. „Teed asja veel hullemaks.”

      Hunt kutsus näoilme kärmesti korrale, kuid taas tüdruku poole vaadates ei kadunud säde ta silmist kusagile.

      Too öö rongis oli ainuke kord, mil nad suudlesid. Scarlet ei saanud arvesse võtta seda korda, mil mees teda suudles, kui neiu ta eriteenistujatest karja vangistuses viibis. Hunt andis talle selle varjus edasi ID-kiibi, mis aitas tüdrukul viimaks põgeneda, kuid tollesse suudlusesse ei antud mingit õrnust ja toona põlgas ta meest iga ihurakuga.

      Ent hetked magnethõljukrongis põhjustasid pärast Rampioni pardale jõudmist rohkem kui ühe unetu öö. Öö, mil ta ärkvel lebas ja kujutles end voodist välja lipsamas. Üle koridori Hundi tuppa hiilimas. Ei lausu ukse avanedes sõnakestki, vaid lihtsalt surub end mehe vastu. Käed ta juustesse libistamas. Heidab end sedasorti turvalisusse, mida oli leidnud vaid Hundi käte vahelt.

      Kuid ta ei teinud seda kordagi. Mitte hirmust, et mees ta tagasi lükkab – Hunt ei olnud just erilise hoolega varjanud oma pikki igatsevaid pilke ega seda, kuidas ta otsis iga tühiseimatki võimalust riivamisi kokku puutuda. Ja ta ei võtnud kunagi oma rünnakujärgseid sõnu tagasi. Oled ainus, Scarlet. Sa jääd alatiseks ainsaks.

      Scarlet teadis, et mees ootab temalt esimest sammu.

      Ent iga kord, kui tüdrukul see kiusatus tekkis, nägi ta Hundi käsivarrel tätoveeringut – seda, mis kuulutas ta igaveseks Kuu eriväelaseks. Ta süda oli ikka veel murtud vanaema kaotusest ja teadmisest, et Hunt oleks saanud ta päästa. Ta oleks saanud memme kaitsta. Ta oleks saanud algusest peale takistada selle kõige juhtumist.

      See ei olnud mehe suhtes õiglane. Kõik see juhtus enne Scarletiga tuttavaks saamist. Enne kui ta hoolima hakkas. Ja kui Hunt oleks üritanud vanaema päästa, tapnuksid teised eriväelased ka tema. Siis oleks Scarlet tõesti üksinda.

      Võib-olla kõhkles ta sellepärast, et enda vastu täiesti aus olles ei olnud hirm Hundi ees veel päriselt hajunud. Kui mees oli rõõmus ja flirtiv, mõnikord ka armsalt kohmakas, oli kerge unustada, et tal on ka teine pool. Kuid Scarlet oli teda liiga palju võitlemas näinud, et unustada. Mitte vaoshoitult kraageldes nagu Cinderiga, vaid olukordades, kus ta täismehel halastamatult kaela kahekorra keeras või vastasel vaid oma teravate kihvadega liha luudelt rebis.

      Need mälestused ajasid talle ikka veel judinad peale.

      „Scarlet?”

      Tüdruk hüppas õhku. Hunt jälgis teda, kulm kortsus. „Mis lahti?”

      „Ei midagi.” Tüdruk manas näole naeratuse ja oli õnnelik, et see ei tundunud sunnitud.

      Jah, mehes peitus midagi sünget, kuid koletis, keda ta varasematel aegadel nägi, ei olnud sama inimene, kes praegu ta ees istus. Mida nood Kuu teadlased temaga ka tegid, oli Hunt ikka ja jälle näidanud, et suudab ise enda eest otsustada. Et suudab olla teistsugune.

      „Mõtlesin lihtsalt armidele,” selgitas tüdruk salvituubile korki peale keerates. Hundi huul ei veritsenud enam, kuigi sinikas ei kao enne paari päeva.

      Scarlet võttis Hundil lõuast, pööras ta näo endast eemale ja surus huuled haavale. Mees hingas järsult sisse, kuid püsis paigal kui kalju – tema kohta ebatavaline saavutus.

      „Arvan, et jääd ellu,” märkis tüdruk eemale tõmbudes ja sidet prügišahti visates.

      „Scarlet? Hunt?” Iko hääl kõlas raginal läbi seina­kõlarite. „Kas saate lastiruumi tulla? Uudistes on midagi, mida ehk näha tahate.”

      „Kohe tuleme,” hõikas Scarlet ülejäänud vahendeid ära pannes. Samal ajal hüppas Hunt ülevaatuslaualt maha. Kui tüdruk pilgu tema poole heitis, hõõrus mees laialt naeratades sõrmega haavakohta.

      Lastiruumis olid Thorne ja Cinder ühel hoiukastil istet võtnud ja koogutasid paberist kaardipaki kohal. Cinderi juuksed olid hiljutisest poolvõidust Hundi üle veel sassis.

      „Aa, tore,” märkas Thorne pilku nende poole visates. „Scarlet, ütle Cinderile, et ta teeb sohki.”

      „Ei tee ma midagi.”

      „Mängisid just kaks kontrat järjest. Nii ei tohi teha.”

      Cinder ristas rinnal käed. „Thorne, tõmbasin just ametliku reeglistiku ajusse alla. Tean, mida teha tohin ja mida mitte.”

      „Ahhaa!” nipsutas poiss sõrmi. „Näed, keset mängu ei saa lihtsalt heast peast asju alla laadida. Majareeglid. Teed sohki.”

      Cinder heitis käed taeva poole, nii et kaardid läbi lastiruumi laperdasid. Scarlet napsas kolm tükki õhust näppude vahele. „Mulle õpetati ka, et järjest ei tohi kontraid mängida. Aga võib-olla mängis lihtsalt mu vanaema nii.”

      „Või teeb Cinder sohki.”

      „Ma ei tee...” urises Cinder, hambad ristis.

      „Iko kutsus meid СКАЧАТЬ