Kuu kroonikad 3: Cress. Марисса Мейер

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Tema Majesteedi Kuninganna usalduse ja austuse. Oled oodatud koos minuga Kuule naasma, et olla üks meist.”

      Too aeg sai ammuilma mööda, kuid Cressi sisse harjutatud naeratus ei löönud vankuma isegi emand Sybili külmuse ees. „Head päeva, emand.”

      Sybil krimpsutas nina. Naise valge jaki tikanditega kaetud varrukad laperdasid ümber ta käes oleva suure kohv-ri, mis oli täis tavapäraseid varusid: toitu ja värsket vett Cressi vangipõlveks ja loomulikult meditsiinitarbeid. „Oled ta loomulikult leidnud, kas pole?”

      Cress võpatas tardunud naeratuse varjus. „Leidnud, emand?”

      „Kui täna on tõepoolest hea päev, oled järelikult viimaks ometi täitnud lihtsa ülesande, mille sulle andsin. On nii, Crescent? Kas oled küborgi leidnud?”

      Cress langetas pilgu ja surus küüned peopessa. „Ei, emand. Ma ei ole teda leidnud.”

      „Ah soo. Seega ei ole see ikkagi hea päev, või mis?”

      „Mõtlesin vaid... Teie seltskond on alati...” Cressi jutt vaibus. Ta sundis käed rusikast lahti ja kogus piisavalt julgust, et emand Sybili pilgule vastata. „Lugesin just uudiseid, emand. Arvasin, et tunneme ehk Tema Majesteedi kihlusest heameelt.”

      Sybil laskis kohvril laitmatult ülestehtud voodile langeda. „Oleme rahul siis, kui Maa on kuulaste kontrolli all. Senikaua on meil töö teha ja sa ei peaks oma aega uudiste ja keelepeksu lugemisele raiskama.”

      Sybil lähenes monitorile, mis peitis salaakent O-KOMMi voo ja tõenditega, et Cress on Kuu valitseja reetnud, ning tüdruk tõmbus krampi. Ent emand sirutas käe sellest mööda ekraani juurde, millel jooksis video Ida Ühendriikide lipu ees kõnelevast keiser Kaitost. Ainsa puudutusega see kadus ja nähtavale ilmus metallsein ning selle taga asuv küttetorude pundar.

      Cress laskis õhu aeglaselt kopsudest välja.

      „Loodan väga, et oled midagigi leidnud.”

      Tüdruk ajas selja sirgemaks. „Linh Cinderit märgati Euroopa Föderatsioonis ühes Lõuna-Prantsusmaa väikelinnas umbes kell 18.00 kohaliku a...”

      „Seda ma tean. Ja siis läks ta Pariisi, kus tappis sortsi ja peotäie kasutuid eriväelasi. Veel midagi, Crescent?”

      Cress neelatas ja hakkas juukseid kaheksakujuliselt ümber mõlema randme mähkima. „Kell 17.48 uuendas Prantsusmaal Rieux’s õhusõidukite ja nende varuosade kaupluse müüja inventari ja eemaldas sealt ühe aku, mis sobib 11.3 klassi 214 Rampionile, kuid ei seostanud seda ainsagi maksega. Mõtlesin, et äkki Linh Cinder varastas... või võib-olla lummas...” Tüdruk kõhkles. Sybilile meeldis teha nägu, nagu oleks küborg koor, kuigi nad mõlemad teadsid, et see ei ole tõsi. Erinevalt Cressist, kes tõesti oligi koor, oli Linh Cinderil anne. See võis olla kuidagi maetud või peidus, kuid andis endast Ühendriikide aastaballil kahtlemata märku.

      „Aku?” kordas Sybil Cressi kõhklusest üle libisedes.

      „See muundab kokkusurutud vesiniku energiaks, et anda toidet...”

      „Tean, mis see on,” nähvas Sybil. „Ütled mulle, et ainus tehtud edusamm on tõend selle kohta, et ta oma õhulaeva remondib? Et talle jälile saamine muutub veelgi keerulisemaks – ülesanne, millega sa ei saanud hakkama isegi siis, kui nad veel Maal olid?”

      „Palun vabandust, emand. Ma püüan. Lihtsalt...”

      „Su ettekäänded mind ei huvita. Kõik need aastad olen Tema Majesteeti veennud sind elus hoidma eeldusel, et sul on pakkuda midagi väärtuslikku. Midagi veelgi väärtuslikumat kui veri. Oli minust vale sind kaitsta, Crescent?”

      Tüdruk hammustas huulde, et mitte meelde tuletada kõike, mida oli Tema Majesteedi heaks oma vangistuse jooksul teinud. Välja töötanud loendamatuid luuresüsteeme, et Maa juhtidel silma peal hoida. Häkkinud diplomaatide omavahelistesse suhtluskanalitesse ja seganud satelliidisignaale, et kuninganna sõdurid saaksid märkamatult Maa vallutada, nii et nüüd kattis tema käsi kuueteistkümne tuhande maalase veri. Mingit vahet ei olnud. Sybilit huvitasid vaid Cressi ebaõnnestumised ja suutmatus leida Linh Cinderit oli seniajani Cressi suurim läbikukkumine.

      „Palun vabandust, emand. Püüan paremini.”

      Sybili silmad tõmbusid vidukile. „Olen väga rahulolematu, kui sa mulle seda plikat ei leia – ja kärmelt.”

      Sybili pilgu all tundis Cress end kui nõelaga vaatluslauale löödud koiliblikas. „Jah, emand.”

      „Tore.” Sybil sirutas käe välja ja silitas ta põske. See tundus peaaegu emaliku heakskiiduna, kuid mitte päris. Siis pöördus naine ära ja avas kohvri luku. „Niisiis,” teatas ta arstikohvrist süstalt võttes. „Käsivars.”

      Teine

      peatükk

      Hunt tõukas end kastilt püsti ja sööstis tüdruku poole. Cinder valmistus peatselt paratamatult tekkivaks paanikaks. Järjekordse hoobi ootuses tõmbusid kõik ta lihased pingule, hoolimata sellest, et mees oli temaga ikka veel üpris leebe.

      Ta pigistas paar sekundit enne kokkupõrget silmad kinni ja keskendus.

      Valu sähvatas läbi pea nagu ajusse löödud peitel. Tüdruk surus seda tundes hambad risti, et paratamatult järgnevaid iiveldushooge paremini taluda.

      Kokkupõrget ei tulnudki.

      „Ära. Pane. Silmi. Kinni.”

      Lõuapärad endiselt kokku pigistatud, sundis tüdruk kõigepealt ühe ja siis ka teise silma lahti. Hunt seisis tema ees, parem käsi Cinderi kõrva pihta sihitud hoobi pealt paigale tardunud. Mehe keha oli otsekui kivikuju – tüdruku sunnil. Hundi energia oli tuline ja käegakatsutav ning napilt käeulatusest väljas, Cinderi enda kuulaseväe kontrolli all.

      „Lihtsam on nad kinni panna,” sisistas tüdruk vastu. Isegi need paar sõna panid ta meeltele tohutu koorma ja Hundi sõrmed jõnksatasid. Mees sõdis tüdruku vangistavale jõule vastu.

      Siis libises Hundi pilk Cinderist mööda, samal ajal kui mütsatus abaluude vahele neiu komberdades ettepoole lennutas. Ta laup põrkas vastu mehe rinda. Hunt jõudis tardumusest vabaneda just õigeks ajaks, et aidata tal jalule jääda.

      Thorne Cinderi selja taga kõkutas naerda. „Nõnda on lihtsam ka teistel sulle ligi hiilida.”

      Cinder keeras end kannapealt ringi ja tõukas Thorne’i eemale. „See ei ole mäng!”

      „Thorne’il on õigus,” märkis Hunt. Tüdruk kuulis ta hääles kurnatust, kuigi ei olnud kindel, kas see tuli lakkamatust lähivõitlusest või – pisut tõenäolisemalt – ärritusest, et pidi sellist amatööri treenima. „Silmade sulgemine muudab su haavatavaks. Pead õppima oma väge kasutama nii, et endiselt ümbritsevat tajud, oled selle keskel endiselt aktiivne.”

      „Aktiivne?”

      Hunt käänas kaela ragina saatel kummalegi poole ja raputas end siis lõdvaks. „Jah, aktiivne. Võib juhtuda, et peame korraga vastakuti olema tosinate sõduritega. Kui veab, СКАЧАТЬ