Kuutõus. Sarah Crossan

Чтение книги онлайн.

      Ma ei suutnud seda puudutada.

       Neid sõnu.

       Nende tähendust.

       Seda, mida need minu meelest tähendasid, sest isegi Ed ei paistnud nende tähendust kindlalt teadvat. Seisin oma toas ja kui pilgu tõstsin, seisis Angela lävel, käekott kaenla all. Ta osutas vaibale, kus kiri lebas, aadressiga ülespoole, nii et Edi varesejalad olid näha. „Kuidas tal läheb?” küsis õde. Tahtsin talle kõik ära rääkida, kuid ei teadnud ka ise, mida ma täpselt tean. „Tal on tegemist,” vastasin, mis kõlas lollilt, sest vend on ju vanglas – mis tegemist tal saab seal olla? „Kas talle meeldis mu kaart?” Õde naeratas ja kratsis oma kõhtu. „Ta ei maininud seda.” Kuid ta mainis oma hukkamise kuupäeva. Ta ütles, et mina ei peaks muretsema, kuid esimest korda kümne aasta jooksul palus Ed, et ma teda vaatama läheksin, mis vihjab, et tal on mind vaja – seda pole ta kunagi varem teinud, sest ta on arvestanud Kareniga tehtud lepingut ega ole tahtnud Angelale ega mulle Arlingtonis probleeme tekitada. „Teie elage oma elu edasi,” kirjutas ta ükskord. Eks me proovisimegi. Me tõesti proovisime teeselda, et Ediga on kõik okei, et tema surmamõistmine on muinasjutt, mitte midagi päriselt juhtuda võivat. Sulgesin silmad. Hõõrusin nägu. „Mis kell sa eile magama läksid?” küsis Angela. „Kella ühe paiku,” nähvas ta selja taha ilmunud Karen. „Joe, kui sa tahad järgmisel aastal kooli lõpetada, siis pead sa õppima. Kus sa kolasid?” „Karen, õppeaasta on peaaegu läbi,” vastasin. Ma ei tahtnud öelda, et olin koos Reediga ja tõmbasin savu, nuputades, kuidas homset hispaania keele testi spikerdada selle asemel, et tööks õppida. Lükkasin ukse nende mõlema nina ees kinni ja tõstsin kirja üles. Lugesin veel kord, lihtsalt et kindel olla. Ja ma olin kindel. See oli tõde: mu ainus vend sureb lähema kahe kuu jooksul ja ma ei saa mitte midagi öelda ega teha selle takistamiseks.

      OTSUS

      Kui ma asjast lõpuks Angelale rääkisin,