Kuutõus. Sarah Crossan

Чтение книги онлайн.

      BOBI EINELAUD

      Einelaud on väljast tõeline urgas,

      värv koorub maha, pool neoonsildist pime,

      ja ega seeski asi parem ole –

      katkised põrandaplaadid,

      pleekinud ja kärisenud postrid.

      Keskealine teenindaja naeratab

      roosas keeglipluusis.

      Tema nimi – Sue – on taskule tikitud, must niit aga hargneb ja roomab pluusi mööda alla nagu väike viinapuuväät. „On sul kõik hästi, kullake?” küsib naine kätt suu juurde tõstes, suitsetades sealsamas leti taga, nagu oleks see igati normaalne, kui ettekandja söögikohas suitsetab. Võib-olla ongi. Vähemalt siin. Näitan talle oma järelejäänud raha. „Mida ma nelja taala eest saaksin?” küsin. „Ilmselt peekonisaia ja kohvi. Kas see sobiks, kullake?” „Tore,” vastan sisse hingates tema sigareti suitsuvinet. Ta hõikab mu tellimuse köögi pöörduksest sisse, keerab mulle selja, et kohv sorinal räpasesse tassi kallata ja lükkab tassi üle leti. Kohv on purune ja mõru, sellist sa juba New Yorgis ei saa, kuid ma ei kurda. Rebin suhkruasendaja paki lahti ja poetan selle tassi, maitset peitma. „Mingit tööd liigub?” küsin. „Oota siin, kullake.” Sue kaob köögi pöördukse taha. Napsan leti pealt korvist kilekotis muffini ja topin taskusse, enne kui välja ilmub üks mees, kelle suud varjavad tihedad vuntsid ja vats kummub üle püksivärvli. Ta kummardub üle leti, surub mu kätt. „Olen Bob. Sa vist otsid tööd.” Ta venitab sõnu nagu läbi ja lõhki texaslane. „Joe Moon,” vastan. Ta noogutab. „Mul on kullerit vaja. Kedagi autoga, sest see majatagune romu ei sõida. Või inimest, kes ülikiiresti rattaga sõita suudab. Sel kiirel inimesel peaks oma ratas olema.” „Ma remondin autosid,” vastan kähku. „Kui ma romu korda teen, kas siis saan tööle?” Sue on tagasi ilmunud, uus sigaret rippumas kondiste sõrmede vahel. Ta sülitab tubakaläraka põrandale. „Et sa teaksid, kullake, mu peika Lenny on mootoritega sina peal. Isegi tema ei saanud seda rüsa käima.” Ta pühib niiske kaltsuga kohviplekid kapi pealt ära. „Ma võin ju proovida,” pakun, püüdes mitte liiga meeleheitel paista. „Okei. Sa võid proovida,” nõustub Bob. Ta pistab käe korvi ja ulatab mulle mustikamuffini. „Magustoit minu poolt, pojuke,” lausub ta.

      EI MINGIT RANDA

      Kogu eelmise nädala

      proovis Reed mu tuju tõsta.

      Oma autos istudes ja sooja õlut kulistades

      püüdis ta mind veenda, et Ed pääseb minema,

      et ma jõuan Arlingtoni tagasi

      enne spordivõistluse

      algust.

      „Mina saan tõkkejooksus pronksi,

      sina viie tuhandes meetris kulla.

      Siis läheme randa oma medalitega eputama.

      Võime vedelda mu nõbu rannamajas

      nii kaua, kui tahame.

      Päevitame end pruuniks,

       tõmbame savu,

       lööme kuumadele plikadele külge.

      Rannal on nii palju kuumi plikasid.”