Kuutõus. Sarah Crossan
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Kuutõus - Sarah Crossan страница 3

Название: Kuutõus

Автор: Sarah Crossan

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Книги для детей: прочее

Серия:

isbn: 9789985348956

isbn:

СКАЧАТЬ ma Texasesse

      viimasteks päevadeks enne

      mu venna hukkamist

      ning üritada mu tuju selles asjas paremaks teha

      oli mõttetu.

      TEINE TELEFONIKÕNE

      Mulle meeldisid ketšupiga üle ujutatud juustuleivad

      ja nende taldrik oli mul parajasti süles.

      Vaatasin telerist „Ämblikmeest”,

       istudes ristisjalu vaibal,

       kulunud tossud jalas,

      paelad lahti ning jalad nende sees higist ligased.

      Siis olin ma juba kaheksane,

      kõik

       pea peale pööranud

       esimesest telefonikõnest oli aasta möödas.

      Ema karjus mulle nagu alati:

      „Keera see kuradi telekas vaiksemaks!”

      Tal oli mobiiltelefon kõrva ääres,

      ta vidutas silmi, nagu püüaks näha seda,

      mida iganes talle räägiti.

      Ja siis

       ta kukkus

       nagu kaljurahn jõkke

       ning hakkas ulguma.

      See polnud üldsegi nagu filmides,

      kus inimesed vajuvad kaunilt

       ja

       traagiliselt kokku.

      Ta oli kui kurjast vaimust vaevatud,

      peksis end vastu põrandat

      ja ma kartsin liiga lähedale sattuda.

      „Ei!” karjus ta.

      Ma taipasin silmapilk, mida talle öeldi.

      Iga inimene oleks kohe aru saanud.

      Me mingil määral olime selleks valmis.

      Ja samas tabas see meid täiesti ootamatult.

      Tädi Karen käis ühel lühikesel istungil,

      tuli koju ja

      rääkis meile, et Edi seis pole hea –

      kas või tunnistuse pärast,

      mille ta andis järgmisel päeval pärast vahistamist.

      Tädi ütles, et kui tema oleks vandemeeste seas

       istunud,

      oleks ta poisi kongi pistnud ja

      võtme oma käega minema visanud.

      „Ed ei teinud seda,” ütles Angela tädile.

      „Mina enam ei tea,” vastas tädi Karen.

      „Mulle paistis ta täitsa süüdi.”

      Ja sel päeval, kui teist korda helistati,

      olin ma jälle ainus kõrvaline inimene kodus,

      ainus koos emaga ega osanud midagi ette võtta.

      See tähendab,

      et ema läks küll pidevalt endast välja, kuid mitte

       niiviisi,

       nagu oleks ta okastraati takerdunud loom.

      Läksin tema juurde,

       püüdsin teda püsti aidata,

       kuid

       ta ei tõusnud.

       Ta ei suutnud.

       Ema jäi

       põrandale

       väga,

       väga

       kauaks.

      TÄDI KAREN

      Kolm tundi pärast halva uudise saabumist

      kolis tädi Karen meie juurde.

      „Mina olen kõik, mis teil on,” teatas ta meile.

      Ta silmitses ketšupiplekke mu valgel T-särgil,

      nagu tõestaks see, et me pere

      ei suuda enda eest hoolitseda.

      Pühkisin nina käeselja vastu puhtaks

      ja ta võpatas seepeale.

      „Meil pole ruumi,” selgitas Angela.

      Tädi Karen sügas pöidlaga

      nina.

      „Ma võtan sinu toa. Sa võid Joe juurde kolida

      mõneks ajaks.

      Edi voodi on ju ikka veel seal.”

      Angela ajas selja nii sirgeks, kui sai.

      „Ma vajan privaatsust,” vaidles ta.

      „Nohjah,” pomises ema, džinnipudel peos.

      „Aga mul tulevad eksamid,” katsetas Angela uuesti.

      „Ma tean, et tulevad,” kinnitas tädi Karen.

      „Ja sa teed need ära. Ma ei lase sul niiviisi põhja

       minna,

      nagu Ed läks.”

      Kui kõvasti me ka jalgu ei trampinud,

      tädi Karen oli otsuse vastu võtnud

      ja ema polnud võimeline vaidlema.

      Tädi Karen jäi meile ja

      meie pidime hakkama kirikus käima

      mitte СКАЧАТЬ