Kuutõus. Sarah Crossan
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Kuutõus - Sarah Crossan страница 4
Название: Kuutõus
Автор: Sarah Crossan
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Книги для детей: прочее
isbn: 9789985348956
isbn:
ja asendati
piibliõppega.
Karen teadis, kuidas me hingi päästa
vajumast pimedusse,
mis meie venna minema kandis,
ja tema plaani esimene punkt oli Edi nime mitte iial
enam suhu võtta.
KUIDAS SEE EMALE MÕJUS
Ema ei käinud enam väljas.
Majas vedeles siin-seal ta tühje rohupudeleid.
Ta vaatas tootereklaame ja
tegi ostud telepoest,
öeldes, et ootab, millal inimesed selle loo
unustavad,
et siis võtab ta end kokku ja
läheb tööle tagasi,
kui kõige hullem on möödas.
Kuid
ta ei läinud enam kunagi tööle ja
kui ta viimaks majast välja läks,
ei tulnud ta enam tagasi.
AUTOREMONDITÖÖKODA
Kui ma ütlesin eelmisel nädalal töökojas Reedi
onule,
et ma lähen kogu suveks Texasesse,
ei rõõmustanud ta selle üle.
„Joe, ma ei tea, kas saan su töökoha alles hoida,”
vastas ta.
„Mul on siin õpipoisiks tahtjatest terve järjekord
ja sina teed sääred?”
Ma polnud peale Reedi kellelegi öelnud
oma mineku tõelist põhjust.
Mul oli häbi ja küllap Reed taipas seda.
„Anna talle puhkust, onu Sammy.
Joe pistis ühe plika paksuks
ja peab Arlingtonist minema pääsema
enne, kui plika vennad ta kätte saavad,”
selgitas Reed.
Sammy pühkis õlised käed
siniste tunkede külge ja kortsutas kulmu.
„Sa valetad.”
„Valetab jah,” tunnistasin.
„Kuid ma pean minema.
Ma tulen tagasi.”
Sammy ohkas. „Okei, okei.
Sa oled kapoti all käsi määrides
nagunii
Reedist kuradima palju oskajam.
Mine siis pealegi.”
Reed turtsatas kätt mutrivõtme järele sirutades:
„Ma eelistan end muudmoodi määrida.”
Sammy silmitses mind.
„Joe, sa seisad ikka veel seal.
Mida sa tahad?”
Mulle ei meeldinud küsida.
See tundus kui kerjamine.
„Kahe nädalavahetuse palka.”
Reed irvitas.
Sammy pööritas silmi, toppis käe
taskusse ja tõmbas
kahekümneliste rulli välja.
„Kui palju?” küsis ta.
VALEL POOLEL
Motelli tagasi jõudnud, helistan Angelale.
Ta hääl kõlab kiledalt
ja miski suriseb taustal.
„Ange, ma ei kuule sind!” karjun.
Surin jääb vait.
„Ma teen baaris Mojitosid,” vastab ta. „On sinuga
okei?”
Tahan talle tõtt rääkida, öelda
„Ei, minuga pole okei. Siin on kuum. Mul pole enam söögi jaoks raha. Ma olen seda tehes täiesti üksi, ehkki nii ei peaks olema. Issand küll, ma olen vaid seitsmeteistkümnene. Miks sina siin pole? Miks tädi Karen siin pole? Ema?” „Ma leidsin korteri,” vastan hoopis, prussakaid mainimata jättes. „Kas raha peaks mu arvele laekunud olema?” Õde köhib telefoni. „Peaks olema,” kostab ta. „Aga see on ka viimane. Boss ei anna mulle avanssi, nii et ma saan raha alles järgmisel kuul.” „Aga tädi Karen?” küsin lootusrikkalt. „Ei tule kõne alla. Ta on siiani sigatige. Ta viis veel asju ära, ütles, et ei kavatse tagasi tulla. Ma ei kujuta ette, kuidas me üüri suudame maksta, kui ta ümber ei mõtle. Ja kuidas kuradi moodi sa end toita kavatsed?” „Ma otsin tööd.” „Joe, ma tahaksin rohkem raha hankida.” Peaaegu pahvatan naerma. Kuidas täpselt? Hakkad võõrastelt almust paluma? Meil ei õnnestuks iialgi isegi anudes saada laenu oma venna juures olemiseks. Vaadake, meiesuguseid inimesi ei haletse keegi. Mitte keegi ei hooli, kas me saame või mitte lõpuajal koos Ediga olla, kui vaesed või näljas me oleme. Kuidas võmmi lesel läheb? Kui ta avab annetusarve musta kleidi ja sobiva kübara ostmiseks, annetatakse talle heldelt. Selle mõrvatud mehe lesk? Kas Mastercardiga saab ülekannet teha? Kuid meie pole tema, meie pole siin ohvrid. Meie oleme valel poolel, vale meeskonna mängijad. „Kas sa Edi nägid?” sosistab Angela. Lähen vannituppa, keeran dušist külma vee jooksma. „Ei,” tunnistan. Ma ei ole isegi üritanud.
KANAPASK
Ed kirjutas mulle eelmisel kuul
ja palus abi.
Ta arvas, et saab minu peale toetuda. Küllap ta kujutles, et väikevend on juba meheks kasvanud. Kuid mina olen liiga СКАЧАТЬ