Kreeka müüdid. Stephen Fry

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Ühel hommikul Rhea ärkas ja tundis tuttavat iiveldust. Ta oli rase. Tema jumalik vaist ütles talle, et kuues laps tuleb poiss.

      Ta lahkus Othryse mäelt ja asus oma ema ja isa otsima. Kuigi ta oli nende langusele kaasa aidanud, polnud ta kaotanud tütrelikku usku nende tarkusesse ja heasse tahtesse. Ta teadis ka, et nende raev tema rolli pärast nende hävingus pole midagi nende kustumatu vihkamise kõrval Kronose vastu.

      Kolm päeva kajasid tema hõiked maailma küngaste vahel ja koobastes, kui ta Gaiat ja Uranost hüüdis.

      „Ema Maa, Isa Taevas, kuulge oma tütart ja tulge talle appi! Poeg, kes teid lõikus ja troonilt tõukas, on muutunud kõige jäledamaks õgardist kolliks, kogu maailma kõige rikutumaks ja ebaloomulikumaks olendiks! Viis teie lapselast on ta juba ära söönud! Minu sees on kuues laps, kes on valmis maailma tulema. Andke mulle nõu, kuidas ta päästa. Andke mulle nõu, ma anun, ja ma kasvatan teda teid alati austama!”

      Kaugelt altpoolt kostis kume ja kohutav mürin. Maapind Rhea jalge all vappus. Rhea kõrvu kostis Uranose möirgamine, kuid selles oli kuulda ka tema ema rahulikumat tooni.

      Kolmekesi sepitsesid nad valmis imepärase plaani.

      Vahetus

      Et see imepärane plaan käima lükata, läks Rhea Kreetale, et pidada aru AMALTHEIA-nimelise kitsega. Saarel elasid ka meliaadid, mannat andva saarepuu nümfid. Kui te mäletate, siis võrsusid nad Uranose verega immutatud maapinnast nagu ka fuuriad ja gigandid. Pärast julgustavat jutuajamist Amaltheiaga pidas Rhea nõu nende leebete ja armsa loomuga nümfidega. Olles veendunud, et kõik, mida ta pidi Kreetal saavutama, on võimalik saavutada, läks ta tagasi Othryse mäele, et õigeks ajaks valmistuda.

      Kronos oli juba märganud, et tema naine on lapseootel, ja ta seadis end valmis selleks toredaks päevaks, mil saab nahka pista oma kuuenda lapse. Ta ei kavatsenud riskida. Uranose ettekuulutus kaikus endiselt tema kõrvus ning ebausklikud paranoiahood, mis vaevavad kõiki despootlikke võimuhaarajaid, painasid seda ürg-Stalinit iga päevaga aina ägedamalt.

      Gaia oli rääkinud Rheale ühest teatud kivist – täiuslikust magnetiidist, see oli nende eesmärkide saavutamiseks ideaalne, sile ja oakujuline –, mille võis leida küngastelt üsna Othryse mäe lähedalt.¹⁷

      Hommikuti meeldis Kronosele sammuda Kreeka ühest otsast teise ning käia kõigi oma titaanidest vendade ja õdede juures, pealtnäha justkui selleks, et neilt nõu küsida, tegelikult aga veendumaks, et nad tema vastu mingit vandenõu ei sepitse. Sel ajal, kui Kronos oli mererannal, külas Okeanosel ja Tethysel, nagu Rhea teadis, läks Rhea paika, mida Gaia oli kirjeldanud, leidis õige kivi ja tõi selle koju Othryse mäele, kus mähkis selle linase riide sisse. Plaan hakkas teoks saama.

      Üsna varsti ühel pärastlõunal, kui Kronos oli piisavalt lähedal, et Rhead kuulda, kuid piisavalt kaugel, et tema kohalejõudmine omajagu aega võtaks, hakkas Rhea karjuma, nagu oleks sünnitamas. Tema piinatud kriisked muutusid aina valjemaks ja valjemaks ning rebisid õhku, kuni pärast äkilist vaikust tulid nende asemele lapse esimesed õhkuahmivad karjed, mida Rhea matkis nii hästi, kui suutis.

      Kronos ilmuski välja. Tema vari langes Rhea peale.

      „Anna laps siia!” ütles ta.

      „Hirmuäratav isand ja abikaasa…” Rhea heitis Kronosele härdalt paluva pilgu. „Kas sa ei jätaks seda last mulle? Vaata teda, ta on nii armas, nii süütu. Nii kahjutu.”

      Rämedalt naerdes kahmas Kronos Rhea sülest tihedalt kinni-mässitud lapse ning kugistas üheainsa tohutu lõnksatusega alla mähkimiskangaga tükkis. Laps läks lupsti kõhtu nagu teisedki. Kronos virutas endale vastu rindu, virutas veel korra, röhatas valjusti ja jättis oma vaevatud naise kurvalt nuuksuma.

      Selsamal hetkel, kui Kronos oli läinud, muutusid nuuksed hüsteeriliseks läkastamiseks ja kriiskamiseks, mida Rhea suutis vaevu alla suruda. Naeruläkastamiseks ja -kriiskamiseks.

      Rhea kogus ennast, tõusis voodist, lipsas mäenõlvast alla ja suundus Kreetale, rännates nii kiiresti, kui nii raskejalgsel naisel võimalik.

      Kreeta tita

      Rhea sünnitus Kreetal läks üsna kergesti. Kitse ja meliaadide hoolitseva abiga valmistus ta Ida mäe koopas, ohutus ja mugavas paigas last ilmale tooma. Õige varsti sündiski tal lausa üleloomulikult ilus poisslaps. Rhea pani talle nimeks ZEUS.

      Täpselt nii, nagu Gaia oli värvanud oma noorima lapse Kronose, et oma pojale ja mehele Uranosele kätte maksta, vandus Rhea nüüd, et kasvatab selle, oma noorima lapse, oma abikaasat ja venda Kronost hävitama. Verejanu, ahnuse ja tapmise kohutav tsükkel, mis tähistas eelajaloolise maailma sünnivalusid, ulatus ka järgmisesse põlvkonda.

      Rhea teadis, et peab minema tagasi Othryse mäele, enne kui Kronos märkab tema äraolekut ja hakkab kahtlustama, et midagi on viltu. Nagu oli kokku lepitud, andis kits Amaltheia lapsele oma rammusat ja toitvat piima, meliaadid aga söötsid teda magusa ja kosutava mannaga, mis immitses mahlana nende valvatud saarepuudest. Nii sai Zeus kasvada Kreetal tugevaks ja priskeks. Rhea käis teda vaatamas nii tihti kui võimalik ning õpetas talle kättemaksukunsti.

      See on kõige tuntum versioon, kuid sellest, kuidas Zeus pääses suure Kronose, maa-, taeva- ja merejumala käest, on palju eri lugusid. Ühes neist on talletatud, et ADAMANTHEA-nimeline nümf riputas väikese Zeusi nööriga puu otsa. Maa, mere ja taeva vahel kõlkudes jäi ta oma isale nähtamatuks. Kujutluspilt on meeldivalt dalilik – laps, kes saab võimsaimaks kõigist olenditest, kudrutab, laliseb ja kihistab naerda, rippudes õhus, looduse algosade vahel, mille üle ta on määratud valitsema.

      Ustavusvanne

      Samal ajal kui Zeus kasvas oma isa teadmata Kreetal kitsepiima ja manna peal tugevaks ning õppis kõndima, kõnelema ja ümbritsevast maailmast aru saama, kutsus Kronos oma titaanidest õed-vennad Othryse mäele, et nad uuendaksid oma ustavus- ja kuulekusvannet.

      „Maailm kuulub nüüd meile,” ütles ta neile. „Saatus on määranud, et minul ei saa lapsi olema, seda parem on mul valitseda. Kuid teie peate täitma oma kohust. Sigige! Täitke maailm meie titaanide rahvaga. Tooge nad minu juurde, et nad kõiges minule alluksid, ja ma annan teile maid ja piirkondi, mille üle te saate ise valitseda. Nüüd kummardage minu ees.”

      Titaanid kummardasid sügavalt ja Kronos tõi kuuldavale rahulolumühatuse – tema puhul oli see rõõmu väljendamisele kõige lähem asi. Tema isa kättemaksuhimuline ettekuulutus oli nurja aetud, titaanide igavene ajastu võis alata.

      Kreeta poiss

      Kronos võis ju rahulolust mühatada, kuid Moros, saatuse ja hukatuse kehastus, muigas – nagu ta tegi alati, kui võimulolijad enesekindlust ilmutasid. Praegusel juhul muigas Moros sellepärast, et ta nägi, kuidas Zeus Kreetal jõudsalt kasvab. Zeus kasvas kogu loodu kõige tugevamaks ja rabavalt kaunimaks meessoost olendiks – tema sära oli lausa valus vaadata.¹⁸ Rammus kitsepiim ja manna toitev vägi olid andnud talle tugevad luud, klaari näojume, sädelevad silmad ja läikivad juuksed. Kui kasutada kreekakeelseid väljendeid, tegi ta läbi teekonna pais’ist (poisist) ja ephebos’est (teismelisest) kouros’eks (noorukiks) ja sealt edasi sai temast suurepärane näide sellest, mida me tänapäeval võiksime nimetada nooreks täiskasvanuks. Juba näitasid tema lõual ja põskedel end esimesed udemetaolised piirjooned habemest, millest pidi saama habemekunsti legendaarne ja võimas näide.¹⁹ Temas oli enesekindlust ja sundimatut üleolekut, mida võib näha nende juures, СКАЧАТЬ