Название: Kreeka müüdid
Автор: Stephen Fry
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Контркультура
isbn: 9789985349014
isbn:
„Oma magusate soojade huultega! Oma magusate soojade reitega! Oma magusa sooja…”
„Need omal ajal, kärsitu isand! Kuid esmalt – ma tõin sulle kingituse. Imekauni poisi sulle peekritäitjaks.”
Orvast astus välja Zeus, särav naeratus kena nägu valgustamas. Ta kummardas ja pakkus Kronosele kalliskividega kaunistatud peekrit, mille titaan ahnelt enda kätte kahmas.
„Ilus, väga ilus. Võib-olla proovin ma hiljem ka teda,” lausus ta, laskis imetleval pilgul üle Zeusi käia ja kummutas peekri sisu üheainsa apla sõõmuga kurku. „Kuid Rhea, ma armastan sind!”
Oli nii pime, et ta ei näinud, kuidas Rhea põlgliku uskumatusega kulmu kergitab.
„Sa armastad mind?” sisistas Rhea. „Sina? Armastad? Mind? Sina, kes sa sõid ära kõik minu kallid lapsed peale ühe? Sina julged rääkida mulle armastusest?”
Kronos luksatas õnnetult. Teda olid haaranud kõige kummalisemad tunded. Ta kortsutas kulmu ja püüdis keskenduda. Mis juttu Rhea ajab? On ju võimatu, et Rhea ei armastagi teda enam. Kronose mõistus oli veel udusem ja kõht veel tormilisem kui tavaliselt. Mis temaga ometi lahti on? Õigus, ja Rhea jutus oli veel midagi. Midagi, mis oli täiesti arusaamatu.
„Mida sa sellega mõtlesid,” küsis ta hämmeldusest ja iiveldusest pudiseva keelega, „kui ütlesid, et ma sõin ära kõik sinu lapsed „peale ühe”? Ma sõin ju ära nad kõik. Ma mäletan täiesti selgesti.”
Tugev noor hääl laksatas läbi öise õhu nagu piits. „Mitte päris kõiki, isa!”
Kronos, keda oli vallanud rahutukstegev iivelduslaine, pöördus jahmunult ja nägi, kuidas noor peekrikandja varjust välja astub.
„Kes… kes… keeeeeeeeeee!” Kronose küsimus muutus korraga kontrollimatuks oksendamishooks. Üheainsa võimsa krambiga paiskus tema kõhust suur kivi. Linane kangas, mille sisse kivi oli olnud mähitud, oli ammu maohappes lahustunud. Kronos tunnistas kivi juhmilt, pilt silme ees ujumas ja nägu valge. Aga enne, kui ta suutis mõista, mida näeb, ründas teda see kohutav tunne, mis ütleb oksendajale täiesti kindlalt, et tulemas on veel midagi. Palju.
Zeus hüppas kärmelt ligi, haaras väljutatud kivimüraka ja virutas selle kaugele-kaugele, täpselt samamoodi, nagu Kronos oli kunagi visanud täpselt samast kohast kaugele-kaugele Uranose suguelundid. Hiljem saame teada, kuhu kivi maandus ja mis edasi sai.
Kronose kõhus jätkas soola, sinepi ja oksejuure segu oma emeetilist tööd.21 Üksteise järel sülgas ta välja kõik allaneelatud viis last. Esimesena tuli Hera.22 Seejärel tulid Poseidon, Demeter, Hades ja viimaks Hestia, siis varises vaevatud titaan kramplikult hingeldades kokku.
Kui te mäletate, siis oli Metise joogis mingi osa ka magunamahla. See hakkas otsekohe uinutavat mõju avaldama. Kronos tõi kuuldavale veel viimase müriseva oige, keeras end külili ja vajus sügavasse unne.
Juubeldushüüdega kummardus Zeus oma norskava isa kohale, et haarata tema võimas sirp ja anda sellega surmahoop, millega tema piinad lõpetada. Tal oli kavas Kronosel pea maha lüüa ja see võidurõõmsalt maailmale näitamiseks kõrgele tõsta, luues sellega võiduka elava pildi, mida kunagi ei unustata ja mida kunstnikud aegade lõpuni kujutama jäävad. Kuid sirpi, mille Gaia oli sepistanud Kronose jaoks, ei saanud kasutada tema vastu. Kuigi Zeus oli võimas, ei suutnud ta seda isegi üles tõsta. Ta tegi proovi, kuid see oleks olnud justkui maa külge kinnitatud.
„Gaia andis talle selle ja ainult Gaia saab selle temalt ära võtta,” ütles Rhea. „Jäta see.”
„Aga ma pean ta tapma!” ütles Zeus. „Meie eest tuleb kätte maksta!”
„Tema ema Maa kaitseb teda. Ära pahanda teda. Sul läheb teda tulevatel aegadel vaja. Sa saad oma kättemaksu.”
Zeus jättis katsed sirpi liigutada. Tegi tuska, et ta ei saanud lüüa pead maha oma vihatud isal, kes lamas ja norskas nagu orikas, kuid emal oli õigus. See võib oodata. Liiga palju oli seda, mida tähistada.
Othryse mäel tähevalguse all naersid tema ja tema viis õdevenda, trampisid jalgu, hõiskasid ja huilgasid joovastusest. Naeris ka nende ema ja plaksutas rõõmust käsi, nähes, et tema säravad pojad ja tütred on nii terved ja rõõmsad, viimaks ometi välja maailma pääsenud ja valmis oma pärandit endale nõudma. Üksteise järel embasid kõik viis päästetut Zeusi, oma noorimat, kuid nüüd juba vanimat venda, oma päästjat ja juhti. Nad vandusid talle igavest truudust. Koos tõukavad nad Kronose ja kogu tema koleda rahva võimult ning seavad sisse uue korra…
Hoolimata oma päritolust ei hakka nemad end titaanideks nimetama. Nendest saavad jumalad. Ja mitte lihtsalt mingid jumalad, vaid ainsad ja õiged jumalad.
ALGUS
TEINE OSA
TITAANIDE KOKKUPÕRGE
Othryse mäe tipus lebas Kronos siruli maas. Teised titaanid ei olnud veel kuulnud, et Zeus päästis oma vennad ja õed, kuid tundus tõenäoline, et nad vastavad metsiku vägivallaga. Öö varjus lipsasid Rhea ja tema kuus last minema ning jätsid titaanide maa nii kaugele selja taha kui võimalik.
Sõda, nagu oli Zeusile täiesti selge, oli vältimatu. Kronos ei puhka, kuni ta lapsed on elus, Zeus aga oli täpselt sama kindlalt otsustanud isa troonilt tõugata. Valjemini kui kunagi varem kuulis ta häält, mida oli kuulnud oma peas juba lapsepõlvest saadik – Morose vaikset tungivat sosinat, et tema saatuseks on valitseda.
Järgnenud verist, metsikut ja hävitavat kokkupõrget tunnevad ajaloolased TITANOMAHHIA nime all.23 Kuigi suurem osa selle kümneaastase sõja üksikasjadest on meie jaoks ilmselt kadunud, on teada, et lahingut pidavate titaanide, jumalate ja koletiste sõjas vallandunud kuumus ja raev, plahvatuslik jõud ja kolossaalne energia pani mäed tuld sülgama ja maapinna enda värisema ja mõranema. Need lahingud andsid kuju paljudele saartele ja maadele. Terved mandrid nihkusid paigast ja vormusid ümber ning suur osa meile tänapäeval tuntud maailmast võlgneb oma geograafia just neile seismilistele häiretele, sellele sõna otseses mõttes maad raputavale konfliktile.
Ausas võitluses oleks titaanide ühendatud jõud peaaegu kindlasti nende noortele vastastele liig olnud. Titaanid olid tugevamad ja halastamatult metsikumad. Kõik peale Klymene poegade Prometheuse ja Epimetheuse asusid Kronose poolele, niisiis oli neid palju rohkem kui väikese isehakanud jumalate grupi liikmeid, kes olid end Zeusi väejuhtimise alla seadnud. Kuid täpselt nii, nagu Uranos maksis kallilt oma kuriteo eest, kui kükloobid ja hekatonheirid Gaia sisemusse vangistas, nii pidi oma vääratuse eest maksma ka Kronos, kes vangistas nad Tartarose koobastesse.
See oli tark ja kaval Metis, kes soovitas Zeusil minna allmaailma ja vabastada oma kolm ühesilmset ja kolm sajakäelist venda. Ta pakkus neile igaveseks ajaks vabadust, kui nad aitavad tal Kronose ja titaanid alistada. Rohkem tagantõhutamist polnud neile vaja. Gigandid valisid samuti Zeusi poole ning näitasid end vaprate ja väsimatute võitlejatena.24
Viimases otsustavas lahingus pandi suurepäraselt kokku hekatonheiride halastamatu raevukus – rääkimata nende peade-ja kätevarust – ning kükloopide СКАЧАТЬ