Kreeka müüdid. Stephen Fry

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ haigutuseks. Haigutava lõhe või haigutava kuristiku sarnaselt.

      Kas Kaos tekitas mitte millestki elu ja mateeria või kas Kaos haigutas elu välja, mõtles selle välja või manas selle mingi muu trikiga esile, seda ma ei tea. Mind polnud kohal. Ka teid polnud kohal. Kuid mingis mõttes me ikkagi olime seal, sest kõik osad, millest me koosneme, olid seal. Piisab sellest, kui öelda, et kreeklaste meelest oli see Kaos, kes võimsa väljahingamisega või tohutu õlakehituse või luksatuse, oksendamise või köhatusega pani aluse pikale loomisjadale, mis lõppes pelikanide ja penitsilliini ja kärbseseente ja kärbeste, merilõvide, hüljeste, lõvide, inimeste ja nartsisside ja mõrvade ja kunsti ja armastuse ja segaduse ja surma ja hullumeelsuse ja küpsistega.

      Milline ka poleks tõde, on teadlased tänapäeval ühel meelel, et kõik peab Kaosesse tagasi minema. Seda nõuab paratamatu saatus nimega entroopia, osa tohutust ringkäigust Kaosest korda ja tagasi Kaosesse. Teie püksid olid alguses kaootilised aatomid, mis mingil moel ühinesid mateeriaks, mis korrastus ajastute jooksul elavaks olluseks, mis arenes aeglaselt puuvillataimeks, millest kooti see kena asi, mille sisse teie imekaunid jalad on pistetud. Mingil ajal te hülgate oma püksid – ma loodan, et mitte kohe praegu – ja need kõdunevad mulla alla maetud prügimäel või põletatakse ära. Mõlemal juhul vabastatakse lõpuks nende mateeria ja sellest saab planeedi atmosfääri osa. Ja kui päike plahvatab ja võtab kõik selle maailma osakesed endaga, muuhulgas ka teie pükste koostisosad, naasevad kõik selle moodustanud aatomid külma Kaosesse. Ja kõik, mis käib teie pükste kohta, käib muidugi ka teie enda kohta.

      Niisiis on Kaos, mis kõigele aluse pani, seesama Kaos, mis kõigele ka lõpu teeb.

      Võib-olla olete te sedalaadi inimene, kes küsib: „Aga kes või mis oli enne Kaost?” või „Kes või mis oli enne Suurt Pauku? Midagi seal pidi ju olema.”

      Aga ei olnud. Me peame leppima sellega, et mingit „enne”-t ei olnud, sest veel polnud Aega. Keegi polnud Aja stardinupule vajutanud. Keegi polnud hüüdnud: „Läks!” Ja kuna Aega polnud veel loodud, ei olnud sellistel sõnadel nagu „enne”, „ajal”, „millal”, „siis, kui”, „pärast lõunat” ja „eelmisel kolmapäeval” mitte mingit tähendust. See paneb pea ringi käima, aga nii see juba on.

      Kreeka sõna kõige jaoks, mis „on olemas”, selle kohta, mida me võiksime nimetada universumiks, on Kosmos. Ja praegusel hetkel – kuigi see viitab ajale ning on seepärast siin ja nüüd täiesti mõttetu (nagu ka sõna „nüüd”) – praegusel hetkel on Kosmos Kaos ja ainult Kaos, sest Kaos on ainus asi, mis on olemas. Käib sirutamine, orkestri häälestamine…

      Ja väga varsti see kõik muutub.

      JUMALATE ESIMENE PÕLVKOND

      Vormitust Kaosest võrsusid kaks olevust: EREBOS ja NYX. Erebos, tema oli pimedus, ja Nyx, tema oli öö. Nad heitsid korra ühte ja nende liidu säravateks viljadeks olid HEMERA, päev, ja AITHER, valgus.

      Samal ajal – sest enne seda, kui tekkis Aeg, mis sündmused üksteisest lahutas, pidi kõik toimuma ühel ajal – sünnitas Kaos veel kaks olendit: GAIA, maa, ja TARTAROSE, maa-alused sügavikud ja koopad.

      Ma aiman, mida te võite nüüd mõelda. Need äsja loodud olendid tunduvad ju üsna võluvad – Päev, Öö, Valgus, Sügavikud ja Koopad. Kuid nad ei olnud jumalad ega jumalannad, nad ei olnud isegi isikud. Ja võib-olla turgatas teile ka pähe, et kuna polnud aega, ei saanud olla ka dramaatilisi jutustusi, lugusid, sest lood sõltuvad väljenditest „vanal hallil ajal” ja „siis juhtus nõnda”.

      Nii mõelda ongi õige. Kõigepealt ilmusid Kaosest ürgsed, algsed põhimõtted, millel polnud mingit tõelist värvi, iseloomu ega huvipakkuvust. Need olid ürgsed jumalused, esimesed jumalikud olendid, kellest siginevad hiljem kõik Kreeka müütide jumalad, kangelased ja koletised. Nad mõtisklesid ja olid peidus – ja ootasid.

      Maailma vaikne tühjus täideti, kui Gaia tõi ilmale kaks poega.¹ Esimene oli PONTOS, meri, ja teine URANOS, taevas – inglise keeles tuntud rohkem Uranusena, kelle urruauku meeldetoov nimi on alati üheksa kuni üheksakümneaastastele lastele palju nalja teinud. Hemera ja Aither sigisid samuti ning nende liidust tuli THALASSA, Pontose, mere naissoost vaste.

      Uranos, kes eelistas, et tema nime hääldataks ilma kahemõttelisusteta, oli taevas ja taevakumm, nii nagu ürgsed jumalused olid – kõige alguses – alati need asjad, mida nad kehastasid ja mida valitsesid.² Võiks öelda, et Gaia oli küngaste, orgude, koobaste ja mägede maapind, kuid võis end koguda mingiks kujuks, mis suutis kõndida ja kõnelda. Tema kohal veeresid ja kobrutasid Uranose pilved, kuid ka need võisid liituda mingiks vormiks, mis võib meile tuttav ette tulla. Elu jaoks oli aeg väga varajane. Kindlaksmääratut oli väga vähe.

      JUMALATE TEINE PÕLVKOND

      Taevas Uranos oli kõikjal oma ema, maa Gaia kohal. Ta oli Gaia kohal mõlemas mõttes – ta oli tema kohal, nii nagu taevas katab tänapäevani maad, ja ta oli tema peal, nagu täkk on mära peal. Seejuures juhtus midagi tähelepanuväärset. Algas aeg.

      Alguse sai veel midagi – kuidas me peaksime seda nimetama? Isiksus? Draama? Erinäolisus? Iseloom kõigi oma vigade ja puudustega, tujude ja kirgedega, salaplaanide ja unistustega. Võiks öelda, et alguse sai tähendus. Gaia seemendamine andis meile tähenduse, mõte idanes ja sai kuju. Sinitaeva seemnest sündis semantiline semioloogia. Sellised arutelud jätan ma nende hooleks, kellel on selleks paremad eeldused, kuid see hetk oli ikkagi võimas. Uranost, oma poega ja nüüd oma meest luues ja temaga ühinedes keris Gaia lahti elupaela, mis kulgeb inimajalooni ja meie endini, teie ja minuni.

      Uranose ja Gaia liit oli kohe algusest peale rõõmustavalt viljakas. Kõigepealt tulid ilmale kaksteist tugevat, tervet last – kuus meessoost, kuus naissoost. Meessoost lapsed olid OKEANOS, KOIOS, KRIOS, HYPERION, IAPETOS ja KRONOS. Naissoost THEIA, THEMIS, MNEMOSYNE, PHOIBE, TETHYS ja RHEA. Need kaksteist olid määratud saama jumalike olendite teiseks põlvkonnaks, kes teenisid endale legendaarse nime.

      Ja kusagil, samal ajal kui Aeg tasapisi olema hakkas, läks käima kell, kosmilise ajaloo kell, mis tiksub tänase päevani. Ehk oligi selle taga mõni neist äsjasündinutest, hiljem võime seda asja uurida.

      Uranos ja Gaia ei rahuldunud nende kaheteistkümne tugeva ja ilusa venna ja õega, vaid kinkisid maailmale veel järeltulijaid – kahed ainulaadsed, kuid selgelt mitte ilusad kolmikud. Kõigepealt tulid kolm KÜKLOOPI, ühesilmset hiiglast, kes andsid oma isale taevale terve hulga uusi ilmeid ja väljendusviise. Kõige vanema kükloobi nimi oli BRONTES, kõu³, järgmisena tuli STEROPES, välk, ja seejärel ARGES, eredus. Nüüd sai Uranos täita taeva välgunoolte ja kõueraksatustega. Ta rõõmustas müra ja vaatemängu üle. Kuid teised kolmikud, kelle Gaia ilmale tõi, tekitasid temas ja kõigis teistes, kes neid nägid, veel enam kõhedusjudinaid.

      Kõige viisakam oleks ehk öelda, et need kolmikud olid mutatsioonieksperiment, mida ei tohiks kunagi korrata, geneetiline tupik. Nimelt oli igaühel neist vastsündinutest – HEKATONHEIRIDEST⁴ – viiskümmend pead ja sada kätt ning nad olid kõige inetumad, raevukamad, vägivaldsemad ja tugevamad olendid, kes eales maailma valla lastud. Nende nimed olid KOTTOS raevukas, GYGES pikajäsemeline ja merikits AIGAION, keda mõnikord kutsuti ka BRIAREOS erksaks. Gaia armastas neid. Uranoses tekitasid nad jälestust. Võib-olla tundis ta kõige enam õudust mõttest, et tema, taeva valitseja, võis sigitada sellised kummalised ja koledad olendid, kuid ma arvan, et nagu enamasti ka viha puhul, oli tema jälestuse taga hirm.

      Tulvil vastikust, needis ta СКАЧАТЬ