Kreeka müüdid. Stephen Fry

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ selle enam kui tasa, andes väärikust, tarkust ja autoriteetsust. Tema Rooma nimi on SENECTUS – sellel sõnal on samad juured „seeniori”, „senati” ja „seniilsusega”.

      Järgmisena tulid täiesti jubedad kaksikud: OIZYS (ladina keeles MISERIA), õnnetuse, masenduse ja ärevuse vaim, ning tema julm vend MOMOS, pilkamise, põlguse ja süüdistamise õel kehastus.⁹

      Nyx ja Erebos hakkasid aga alles hoogu sisse saama. Nende järgmine laps ERIS (DISCORDIA), Riid, oli kõigi lahkhelide, lahutuste, tülide, nääkluste, kakluste, lahingute ja sõdade taga. Just tema pahatahtlik pulmakink, legendaarne Tüliõun, põhjustas Trooja sõja, kuigi see eepiline kokkupõrge pidi tulema alles kaugel-kaugel tulevikus. Riiu õde NEMESIS oli Kättemaksu kehastus, see hoolimatu kosmilise õigluse lõim, mis karistab upsakat, ülearu kõrgele küünituvat auahnust – pattu, mida kreeklased nimetasid sõnaga hubris – kõrkus. Nemesisel on ühiseid elemente idamaade karma mõistega, tänapäeval aga kasutatakse tema nime inglise keeles, et märkida saatuslikku vastast, kellega kõrgid ja õelad ühel päeval kohtuvad ja kes nad põrmu paiskab. Võiks öelda, et Holmes oli Moriarty Nemesis, Bond Blofeldi oma ja Jerry Tomi oma.¹⁰

      Erebos ja Nyx sünnitasid ka CHARONI, kelle kurikuulsus kasvab, kui ta asub täitma surnute paadimehe kohuseid. HYPNOS, une kehastus, sündis samuti nende lapsena. Nad olid vanemateks ka ONERIIDIDELE, tuhandetele olenditele, kelle ülesandeks sai magajatele unenägude valmistamine ja toomine. Oneriidide hulgas, kelle nimed on meile teada, oli PHOBETOR, õudusunenägude jumal, ja PHANTASOS, kes vastutab fantastilise viisi eest, kuidas üks asi unenägudes teiseks muutub. Nad töötasid Hypnose poja MORPHEUSE käe all, kelle nimigi viitab unenäomaailma teisenevatele, muutuvatele kujudele.¹¹ „Morfium”, „fantaasia”, „hüpnootiline”, „oneiromantia” (unenägude tõlgendamine) ja paljud teised Kreeka unede keelelised järglased on säilinud ka meie keeles. Une vend THANATOS, Surm ise, andis meile sõna „eutanaasia”, „hea surm”. Roomlased kutsuvad teda MORS’iks, kust on tulnud inglise keelde sõnad „mortal”, „mortuary” ja „mortification” – „surelik”, „surnukamber” ja „alandus”.

      Need uued olendid olid ülimalt hirmutavad ja jäledad. Nad jätsid loodule kohutava, kuid vajaliku jälje, sest paistab, et maailm ei paku kunagi midagi väärtuslikku, ilma et annaks ka selle hirmsat vastandit.

      Oli siiski kolm imekaunist erandit¹² – kolm imekaunist õde, HESPERIIDID – läänekaare nümfid ja õhtu tütred. Nemad kuulutasid oma ema ja isa igapäevast saabumist, kuid videviku maheda kullaga, mitte öö hirmsa mustaga. Nende aeg on see, mida filmioperaatorid nimetavad tänapäeval „maagiliseks tunniks”, kui valgus on kõige petlikum ja kaunim.

      Need olid niisiis Nyxi ja Erebose järeltulijad, kes katsid nüüd maa ööpimeduse looriga, samal ajal kui Gaia lebas, oodates oma abikaasat, enda lootust mööda viimast korda, ja Kronos varitses Othryse mäe lõhes, hoides võimsat sirpi kindlalt pihus.

      Uranos kastreeritakse

      Viimaks kuulsid Gaia ja Kronos läänest võimsaid samme ja maa vappumist. Puulehed värisesid. Kronos, kes seisis vaikselt oma peidupaigas, ei värisenud. Ta oli valmis.

      „Gaia!” möirgas Uranos lähenedes. „Pane ennast valmis! Täna sigitame midagi paremat kui sajakäelised mutandid ja ühesilmsed värdjad…”

      „Tule minu juurde, imeline poeg, jumalik abikaasa!” hüüdis Gaia, Kronose meelest vastiku usutavusega innukust näideldes.

      Ihara jumaluse kohutavad ilatsemishääled, laksumine ja mühatused andsid Kronosele mõista, et tema isa üritab mingit eelmängu.

      Kronos hingas oma orvas viis korda sisse ja välja. Mitte sekundikski ei kaalunud ta kavandatava teo kõlbelisust, tema mõtles ainult taktikale ja ajastusele. Hinganud sügavalt sisse, tõstis ta tohutu sirbi ja astus kärmelt küljetsi oma peidukohast välja.

      Uranos, kes oli valmistunud Gaia peale heitma, hüppas vihase ja üllatunud lõrinaga jalule. Kronos astus rahulikult tema juurde, võttis sirbiga hoogu ja langetas selle suures kaares. Läbi õhu vihisev tera lõikas Uranose suguelundid puhtalt tema keha küljest.

      Kogu kosmos kuulis Uranose hullunud valu-, ahastus- ja raevukarjet. Kunagi loodu lühikeses ajaloos polnud veel kostnud ühtki nii valju ega nii hirmsat heli. Seda kuulsid kõik elusolendid ja tundsid hirmu.

      Nilbe võiduröögatusega hüppas Kronos Uranose juurde ja haaras tilkuva trofee oma kätte, enne kui see maapinnani jõudis.

      Uranos langes surematuseagoonias vääneldes maha ja tõi ulgudes kuuldavale järgnevad sõnad:

      „Kronos, nurjatuim minu sigitatuist ja nurjatuim kõigest loodust! Halvim kõigist olenditest, jubedam kui inetud kükloobid ja jäledad hekatonheirid, nende sõnadega nean ma sind! Hävitagu sinu lapsed sinu, nii nagu sina hävitasid minu!”

      Kronos vaatas Uranost ülalt-alla. Tema mustades silmades polnud mingeid tundeid, kuid tema suu kõverdus süngeks muigeks.

      „Sul pole needmiseks võimu, issi. Sinu võim on minu käes.”

      Ta hüpitas isa silme ees oma võigast võiduvilja, mis oli verest punnis ja ligane, venivast seemnest tilkuv ja libe. Naerdes võttis Kronos hoogu ja virutas suguelundid kaugele-kaugele, nii et need silmist kadusid. Need lendasid üle Kreeka tasandike ja üle tumedaks tõmbuva mere. Kõik kolm vaatasid, kuidas Uranose soojätkamis-organid vete taha kadusid.

      Kui Kronos pöördus oma ema vaatama, nägi ta üllatusega, et see oli katnud oma suu, justkui oleks õudusest rabatud. Gaia silmist immitsesid pisarad.

      Kronos kehitas õlgu. Tal oli täiesti ükskõik.

      Erinnüsed, gigandid ja meliaadid

      Tolleaegsele loodule, mida asustasid ürgjumalused, kelle kogu energia paistis olevat suunatud paljunemisele, mis tundus olevat nende ainuke eesmärk, oli antud hämmastav viljakus. Maapind oli õnnistatud säärase helde viljakusega, et võis peaaegu uskuda, nagu puhkeks isegi maa sisse torgatud pliiats õide. Seal, kuhu langes jumalik veri, kargas maa seest paratamatult välja elu.

      Niisiis, kui mõrvarlik, julm, ahne ja hävitav ka polnud Uranose iseloom, oli ta ikkagi olnud loomise valitseja. See, et tema poeg ta sandistas ja temalt mehelikkuse võttis, kujutas endast kõige kohutavamat kuritegu Kosmose vastu.

      See, mis edasi juhtus, polegi aga võib-olla nii üllatav.

      Uranose kastreerimispaika tekkisid tohutud verelombid. Sellest verest, verest, mis oli langenud Uranose lõhutud kubemest, tärkasid elusolendid.

      Esimesena surusid end läbiligunenud maapinnast välja ERINNÜSED, keda me nimetame ka fuuriateks: ALEKTO (kahetsuseta), MEGAERA (armukade raev) ja TISIPHONE (kättemaks). Võib-olla põhjustasid selliste kättemaksuhimuliste olendite tekkimise Uranose alateadlikud tunded. Nende igaveseks ülesandeks oli nende ktoonilisest – ehk maast – sündimisest saadik karistada kõige hullemaid ja kõige vägivaldsemaid kuritegusid, jälitada kurjategijaid järelejätmatult ja puhata alles siis, kui süüdlased on maksnud täie ja hirmsa hinna. Julmade metallist rooskadega relvastatud fuuriad peksid liha süüdlaste kontide pealt lahti. Kreeklased panid neile iseloomuliku irooniaga nendele naissoost kättemaksjatele hüüdnimeks EUMENIIDID ehk „heasüdamlikud”.

      Järgmisena tõusid maapinnast GIGANDID. Meie oleme pärinud neilt sõnad „hiiglane”, „giga” ja „gigantne”, aga kuigi nende jõud oli tõesti СКАЧАТЬ