Asumi äär. Айзек Азимов

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ siseneb saali. Ma loodan, et seda pole vaja.”

      Trevize vaatas vihaselt ringi. Saalis valitses täielik vaikus. (Kas tõesti nägid kõik peale tema ja Compori toimuvat ette?) Ta vaatas väljapääsu poole. Ta ei näinud seal midagi, kuid oli kindel, et linnapea Branno ei bluffinud.

      Ta kogeles raevunult: „Ma esi-esindan tähtsat valimisringkonda, linnapea Branno ...”

      „Kindlasti on valijad teis pettunud.”

      „Millega te oma mõtlematut süüdistust põhjendate?”

      „Tõendid esitatakse vastavalt vajadusele, kuid kinnitan, et meil on need olemas. Te olete äärmiselt ebadiskreetne noormees ja peaksite aru saama, et keegi võib olla teie sõber, soovimata siiski osaleda reetmises.”

      Trevize pöördus välkkiirelt Compori poole. Compori sinistes silmades oli külm pilk.

      Linnapea Branno ütles rahulikult: „Palun kõigil olla tunnistajaks, et minu viimase lause peale pöördus nõunik Trevize ja vaatas nõunik Compori poole. Kas te lahkute nüüd, nõunik, või olen ma sunnitud teid häbiväärselt Nõukogu saalis vahistada laskma?”

      Golan Trevize pöördus ja läks trepist uuesti üles; ukse taga astusid talle mõlemalt poolt ligi vormirõivastuses ja hästi relvastatud mehed.

      Harla Branno, kes talle ükskõikselt järele vaatas, sosistas vaevu huuli paotades: „Loll!”

      3

      Liono Kodell oli olnud turvateenistuse ülem kogu linnapea Branno ametiaja. Tal oli kombeks öelda, et tema töö pole just kaelamurdev, kuid kas ta ka tõtt rääkis, polnud võimalik aru saada. Ta ei näinud valetaja moodi välja, kuid see ei pruukinud midagi tähendada.

      Ta nägi välja muretu ja sõbralik, mis võis tema töö jaoks päris sobiv olla. Ta oli keskmisest tublisti lühem ja tüsedam ning tal olid tihedad vuntsid (Terminuse kodanike hulgas väga haruldane), mis olid pigem valged kui hallid; säravad pruunid silmad ja iseloomulik värviline rinnatasku ühetoonilisel kombinesoonil.

      Ta ütles: „Istuge, Trevize. Säilitagem sõbralikkus, kui vähegi võimalik.”

      „Sõbralikkus? Reeturiga?” Trevize surus pöidlad vöö vahele ja jäi seisma.

      „Väidetava reeturiga. Me pole veel jõudnud nii kaugele, et süüdistus – isegi kui selle esitab linnapea – võrduks süüdimõistmisega. Ma loodan, et seda ka kunagi ei juhtu. Minu ülesanne on teie süütust tõestada, kui ma seda suudan. Ma teeksin seda hea meelega praegu, enne kui keegi on märgatavat kahju kandnud – välja arvatud ehk teie uhkus –, selle asemel et viia läbi avalikku kohtuistungit. Ma loodan, et te nõustute minuga.”

      Trevize ei andnud järele. Ta lausus: „Jätkem meelitused. Teie ülesandeks on mind kohelda, nagu oleksin ma reetur. Kuid ma ei ole ja mulle on vastumeelt seda teie meeleheaks tõendada. Miks ei peaks hoopis teie minu soovil oma lojaalsust tõestama?”

      „Põhimõtteliselt küll. Kurb tõde on aga selline, et võim on minu, mitte teie poolel. Seetõttu on küsimuste esitamine minu, mitte teie eesõigus. Kui minu suhtes tekiks kahtlus ebalojaalsuses või reetmises, asendataks mind ilmselt, ja mulle esitaks küsimusi keegi teine, kes loodetavasti ei kohtleks mind sugugi halvemini, kui mina kavatsen kohelda teid.”

      „Ja kuidas te kavatsete mind kohelda?”

      „Nagu sõpra ja endaga võrdset, kui teie minusse samuti suhtute.”

      „Kas teen teile ka joogi välja?” küsis Trevize mõrult.

      „Võibolla hiljem, kuid praegu palun istuge. Ma palun seda kui sõber.”

      Trevize kõhkles hetke ja istus siis. Igasugune edasine vastupanu tundus talle äkki mõttetu. „Mis nüüd?” küsis ta.

      „Nüüd palun ma, et vastaksite minu küsimustele ausalt ja põiklemata.”

      „Ja kui ma seda ei tee? Mille ähvardusel ma seda tegema peaksin? Kas psühhosondi?”

      „Ma loodan, et ei.”

      „Mina samuti. Eriti Nõukogu liikme puhul. Te ei leia reetmisest mingeid tõendeid, ja kui mind õigeks mõistetakse, teen ma teid ja võibolla ka linnapea maatasa. Ehk tuleks teil tõesti Psühhosondi proovida.”

      Kodell kortsutas kulmu ja raputas kergelt pead. „Oh ei. Ei. Ajukahjustuse risk on liiga suur. See paraneks aeglaselt ega oleks teie vaeva väärt. Mitte mingil juhul. Teate, mõnikord, kui sondi kasutatakse keerulistel juhtudel ...”

      „Kas see on ähvardus, Kodell?”

      „See on fakt, Trevize. Ärge saage minust valesti aru. Kui ma pean sondi kasutama, siis teen seda, ja isegi kui te olete süütu, pole teil sellest pääsu.”

      „Mida te siis teada tahate?”

      Kodell vajutas laual lülitile. Ta ütles: „Minu küsimused ja teie vastused salvestatakse, nii helis kui ka pildis. Ma ei taha mingeid vabatahtlikke avaldusi ega ka vastamisest keeldumist. Praegu. Usun, et mõistate.”

      „Ma tean, et salvestate ainult seda, mida tahate,” sõnas Trevize põlglikult.

      „Tõsi, kuid saage aru, me ei moonuta midagi, mida te ütlete. Ma üksnes kas kasutan seda või ei, see on kõik. Kuid te ju teate, mida ma kasutama ei hakka, ja hoiate ehk kokku meie mõlema aega.”

      „Eks näis.”

      „Meil on põhjust arvata, Nõunik Trevize,” – juba tema häälde ilmunud ametlik toon kinnitas, et ta jäädvustab nende vestluse – „et te olete korduvalt ja avalikult väitnud, et te ei usu Seldoni Projekti olemasolu.”

      Trevize lausus aeglaselt: „Kui ma olen seda öelnud avalikult ja mitu korda, mida teil siis veel vaja läheb?”

      „Ärgem raisakem keerutamisega aega, nõunik. Te ju mõistate, et mul on vaja avameelset ülestunnistust – teie oma häälega, teile ainuomase hääletekstuuriga, olukorras, kus olete selgelt võimeline oma tegusid juhtima.”

      „Arvatavasti seepärast, et igasugune hüpnoefekt, ka keemiline, muudaks hääletekstuuri?”

      „Üsna oluliselt.”

      „Ja teie tahate näidata, et te pole nõuniku ülekuulamisel mingeid seadusevastaseid võtteid kasutanud? Ma ei süüdista teid.”

      „Väga meeldiv, et te mind ei süüdista, nõunik. Jätkakem siis. Te olete korduvalt ja avalikult väitnud, et te ei usu Seldoni Projekti olemasolu. Kas te möönate seda?”

      Trevize ütles aeglaselt, sõnu valides: „Ma ei usu, et Seldoni Projektil on nii suur tähtsus, nagu me sellele tavaliselt omistame.”

      „Väga üldsõnaline avaldus. Ehk täpsustaksite?”

      „Minu arvates on üldine arusaam, nagu oleks Hari Seldon psühhoajaloo matemaatikat rakendades viissada aastat tagasi välja arvestanud sündmuste kulu viimase kui üksikasjani ja et СКАЧАТЬ