Asumi äär. Айзек Азимов

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ juurde senikauaks, kui oli veendunud nende õigsuses. Kuigi tal puudus ilmne karisma, suutis ta valijaid veenda, et tema otsused on õiged.

      Kuna Seldoni doktriini järgi on ajalooliste muutuste kulgu üldjuhul raske kõrvale kallutada (välja arvatud ettenägematud juhud – asjaolu, mille enamik seldoniste unustab, vaatamata valusale Muulaintsidendile), oleks Asumi pealinn võinud igal juhul Terminusele jääda. Just nimelt „oleks”. Seldon oli oma äsjalõppenud esinemises viie sajandi vanuse kujutisena pakkunud Terminusele jäämise tõenäosuseks 87,2%.

      Nii said isegi seldonistid aru, et järelikult oli olemas 12,8% tõenäosust, et aset oleks võinud leida ka nihkumine Asumi Föderatsiooni keskpunkti poole koos kõigi nende kohutavate tagajärgedega, mida Seldon kirjeldas. Oli kindlasti linnapea Branno teene, et see üks- kaheksast-võimalus ei teostunud.

      Oli kindel, et ta ei oleks sellel juhtuda lasknud. Ka suure ebapopulaarsuse aegadel oli ta jäänud oma otsuse juurde, et Terminus on Asumi traditsiooniline keskus ja selleks ka jääb. Poliitilised vastased olid tema tahtejõulist lõuga karikatuuridel kujutanud (tuleb möönda, et teatava eduga) kui rippuvat graniitrahnu.

      Nüüd oli aga Seldon tema seisukohta toetanud ja vähemalt mõneks ajaks andis see talle tohutu poliitilise eelise. Väidetavalt oli ta aasta varem öelnud, et kui Seldon teda toetab, loeb ta oma ülesande täidetuks. Ta läheb pensionile ja võtab endale vana riigitegelase rolli, selle asemel et riskida tulevaste poliitiliste sõdade ebakindlate tulemustega.

      Keegi ei uskunud seda eriti. Ta oli poliitilistes lahingutes rohkem kodus kui enamik enne teda, ja nüüd, kui Seldoni kujutis oli tulnud ja läinud, polnud pensionileminekust märkigi.

      Ta rääkis puhta ja selge häälega ning häbenemata oma Asumi dialekti (ta oli kunagi olnud Mandressi saadikuks, kuid siiski suutnud vältida imperialistlikku kõnepruuki, mis oli moodi läinud – osana siseprovintsidesse liikumise poolimperialistlikust kampaaniast).

      Ta ütles: „Seldoni kriis on möödas ja on saanud traditsiooniks – arukaks traditsiooniks –, et nende vastu, kes toetasid vale poolt, ei kasutata survet, ei sõna ega teoga. Paljud ausad inimesed pidasid ihaldatavaks seda, mida Seldon ei tahtnud. Pole põhjust neid inimesi sel moel alandada, et nad oma eneseväärikuse tagasivõitmiseks peaksid hukka mõistma Seldoni Projekti. Teisalt aga on tavaks, et eksinud pool võtab kaotuse vastu väärikalt ja edasise aruteluta. See on minevik, mõlemale poolele.”

      Ta vaikis, vaatas hetke kokkutulnute nägusid ja jätkas siis: „Nõukogu liikmed, on möödas pool Impeeriumide-vahelisest aastatuhandest. On olnud raskeid aegu, kuid oleme ära käinud pika tee. Oleme juba praegu peaaegu Galaktikaimpeerium ja meil puuduvad arvestatavad välisvaenlased.

      Ilma Seldoni Projektita oleks interregnum kestnud kolmkümmend tuhat aastat. Pärast nii pikka allakäiku poleks meil võibolla enam olnud jõudu Impeeriumi uuesti luua. Järele oleksid jäänud vaid isoleeritud ja surevad maailmad.

      Kõik, mis meil on, võlgneme me Hari Seldonile, ning tema ammulahkunud mõistusele tuleb loota ka ülejäänus. Nüüd ja edaspidi on ainus oht meis endis, Nõukogu liikmeis, nii et praegusest hetkest alates ei tohi Projektis olla mingit ametlikku kahtlust. Leppigem kohe kokku, vaikselt ja kindlalt, et ametlikult enam Projektis ei kahelda, seda ei arvustata ega mõisteta hukka. Seda tuleb tingimusteta toetada. Projekt on ennast viie sajandi jooksul tõestanud. See on inimkonna turvalisuse tagatis ja sellesse ei tohi sekkuda. Kas oleme kokku leppinud?”

      Kostis vaikset pominat. Linnapea peaaegu ei vaadanudki üles, et heakskiidu märke otsida. Ta tundis nõukogu iga liiget ning seda, kuidas igaüks neist reageerib. Tänu äsjasele võidule ei olnud praegu protesti oodata. Võibolla järgmisel aastal. Kuid mitte praegu. Järgmise aasta probleemidega tegeleb ta järgmisel aastal.

      Kui just mitte ...

      „Mõttekontroll, linnapea Branno?” küsis Golan Trevize piki vahekäiku ligemale astudes ja valjusti kõneldes, justkui vastukaaluks teiste vaikimisele. Ta ei hakanud istuma oma kohale, mis oli kõige tagumises reas, kuna ta oli Nõukogu uus liige.

      Branno ei vaadanud ikka veel üles. „Teie arvamus, nõunik Trevize?” küsis ta.

      „Ma arvan, et valitsus ei saa ära keelata sõnavabadust; ma arvan, et kõigil inimestel – kindlasti aga Nõukogu liikmetel, kes on just sellel eesmärgil valitud – on õigus diskuteerida poliitilistel päevateemadel; ma arvan, et ühtegi poliitilist probleemi ei saa vaadelda lahus Seldoni Projektist.”

      Branno ristas käed ja vaatas üles. Tema nägu oli ilmetu. Ta sõnas: „Nõunik Trevize, te sekkusite arutellu korravastaselt ja rikkusite protseduurireegleid. Siiski, ma palusin teil oma arvamust avaldada ja nüüd ma vastan teile.

      Seldoni Projekti kontekstis pole sõnavabadus piiratud. Projekt ise seab loomulikud piirid. Seni, kuni kujutis pole oma otsust öelnud, on sündmuste tõlgendamiseks mitmeid viise, pärast seda aga pole võimalik otsust Nõukogus kahtluse alla seada. Samuti ei saa otsuses ette kahelda ja näiteks öelda: „Kui Hari Seldon väidaks nii ja nii, eksiks ta.”

      „Aga kui keegi oleks selles täiesti veendunud, proua linnapea?”

      „Siis võiks ta sellest rääkida eraisikuna, eravestluses.”

      „Te siis väidate, et sõnavabaduse piiramine, mida te ette panete, puudutab ainult valitsusametnikke?”

      „Täpselt. See pole Asumi õiguses uus printsiip. Seda on enne rakendanud ka teised linnapead teistest parteidest. Eraisiku arvamus ei tähenda midagi, ametlik arvamusavaldus on aga kaalukas ja võib osutuda ohtlikuks. Me pole nii kaugele tulnud selleks, et nüüd kõigega riskida.”

      „Kui tohib, proua linnapea, juhiksin teie tähelepanu sellele, et teie nimetatud printsiipi on varem rakendatud harva ja üksnes konkreetsete Nõukogu otsuste puhul, mitte aga millegi nii ulatusliku ja raskesti määratletava suhtes nagu Seldoni Projekt.”

      „Seldoni Projekt vajab kõige enam kaitset, kuna just selles kahtlemine võib olla kõige saatuslikum.”

      „Kas te ei arva, linnapea Branno ...” Trevize keeras end, kõneldes nüüd istuvate Nõukogu liikmete poole, kes hoidsid hinge kinni, nagu ootaksid nad kahevõitluse lõpplahendust. „Kas teie, Nõukogu liikmed, ei arva, et on põhjust oletada, nagu polekski mingit Seldoni Projekti olemas?”

      „Seldoni Projekti olemasolus võisime kõik täna veenduda,” ütles linnapea Branno vaikselt, seda vaiksemalt, mida valjemaks ja oraatorlikumaks muutus Trevize’i kõne.

      „Just sellest, et täna seda toimimas nägime, Nõukogu liikmed, võime järeldada, et Seldoni Projekti sellisel kujul, nagu meid on temasse uskuma pandud, ei saa olemas olla.”

      „Nõunik Trevize, te rikute korda ja te ei tohi enam niimoodi jätkata.”

      „Minu ametikoht annab mulle selle õiguse, linnapea.”

      „See õigus on teilt võetud, nõunik.”

      „Teie ei saa seda õigust minult võtta. Teie sõnavabadust piiravatel avaldustel ei saa iseenesest olla seaduse jõudu. Nõukogu pole ametlikult hääletanud, ja isegi kui oleks, oleks minul õigus kahelda selle seaduslikkuses.”

      „Teilt õiguste võtmine ei ole seotud minu ettepanekuga kaitsta Seldoni Projekti.”

      „Millega te seda siis põhjendate?”

      „Teid СКАЧАТЬ