Kolm jõulusoovi. Sheila Roberts

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ

      Nad sõitsid läbi kesklinna (mis võttis aega viis minutit). Jõuluvana haldjad olid juba tegutsenud, sest tulukesed vilkusid Pine Streetil ja lambipostid olid kaunistatud hiiglaslike kommide ja punaste lintidega. Kõik tundus pidulik ja rõõmus. Häid pühi. Hah, täielik jama.

      „Aga tead, mis?“ jätkas Noel, kui nad Jo maja juurde pöörasid. „Täna unustame kõik mured ja me ei …” „… ei mõtle nende peale,“ lõpetas Riley koos temaga. Ta oli rõõmus, kui nad Jo juurde jõudsid. Võib-olla nad tõesti suudavad mitte mõelda. Ja rääkida.

      Jo nägi ikka veel piltilus välja oma rasedateksastes ja mustas sviitris, itaalia käevõru randmel. Ükskõik kui väsinud ta oli, ikka õnnestus tal täiuslik välja näha. Munaliköör ootas, alkoholiga Rileyle, alkoholivaba Jo’le ja Noelile, kes eriti ei joonud.

      „Munaliköör!“ hüüdis Noel rõõmsalt. „Sellest piisab täiesti, et panna meid muresid unustama.“

      „Kuni homme kaalule astume,“ põrutas Jo ja võttis lonksu. „Aga ma joon kahe eest. Selle tempoga läheb ilmselt veel üheksa kuud. See beebi mõnuleb seal omaette.“

      „Ta on iga päev tulekul,“ ütles Riley. Ta õel oli tütar sündimas ja ultraheli tõestas seda. Jo’l oli sahtel ilusaid asju täis, et ta väike tütar võiks olla sama stiilne nagu ta ise.

      „Ma olen valmis. Ma olen rohkem kui valmis. Ma olen selle maja täielikult ära koristanud.“

      „See näeb suurepärane välja,“ ütles Noel.

      Jo maja nägi alati suurepärane välja. See oli nagu mingi reklaam. Šokolaadipruun nahkdiivan ja samasugused toolid, kallis paks vaip puitpõrandatel, tassid, mis olid tulnud kunstniku keraamikatöökojast. Täna oli ta antiiksel söögilaual kõrge vaas sügislilledega ja põles palsamilõhnaline küünal.

      „Ma pesin isegi krohvitud seina duši juures,“ rääkis ta neile. „Ema ütleb, et see on viimane energiapuhang enne beebi sündimist. Ma loodan, et ta teab, millest räägib. Ma tahaks jälle oma jalgu näha.“

      „Ma arvasin, et ootavad emad peavad, noh, kiirgama,“ ütles Noel kulmu kortsutades.

      „Ma jätsin selle kiirgamise juba kaks kuud tagasi järele,“ teatas Jo.

      „Aga sa saad lapse!“

      Jo naeratas selle peale ja hõõrus oma esiletükkivat kõhtu.

      Aga oota. Mis ta õe naeratusega lahti oli? Huuled olid õiges asendis, aga miski oli puudu.

      „Kas sul on kõik hästi?“ küsis Riley temalt.

      „Minul? Muidugi on.“

      „Oled sa kindel?“

      Jo lõug kerkis natuke, see oli märk, et tal polnud mitte midagi hästi.

      Rileyl hakkas munalikööri peale kõhus keerama. Ta pani tassi käest. „Mis toimub?“

      Jo kehitas õlgu ja jõi ära viimase lonksu. „Mitte midagi.“

      „Hea küll, midagi on täiesti valesti,“ ütles Riley.

      „Mitte just valesti, aga... hästi ka mitte. Ma ei tea, kas ma tahan enam Mike’iga abielus olla.“

      Riley tundis, kuidas ta silmad punni läksid. „Mida? Sul ja Mike’il on suurepärane abielu. Millest sa räägid?“

      „Selles pole midagi suurepärast, kui ta on kogu aeg ära,“ nähvas Jo. „Ta tahab uuesti minna.“

      „Sõjaväkke? Te juba rääkisite sellest,“ ütles Riley.

      „Rääkisime küll. Ja ma arvasin, et selle asjaga on korras. Ilmselt ei ole, vähemalt mitte selle meili järgi, mille just sain.“ Jo kortsutas kulmu. „Ainus, mida ta näeb, on see suur raha, mida ta saab. Ta arvab, et me vajame seda, kui laps on tulemas.“

      „Noh, tal on õiged mõtted,“ ütles Noel.

      „Ei ole. Ta on lihtsalt ahne.“

      „Võib-olla ta muretseb, et ei leia pärast sõjaväge tööd,“ pakkus Riley. Mike on tore mees. Ta ei petaks oma naist kunagi. Jo’l polnud aimugi, kuidas tal oli vedanud.

      „Tal pole sellega probleemi. Ta on väga nõutud. Sellepärast nad pakuvadki talle nii suurt preemiat, kui ta läheb. Ma ütlesin talle, et kas mina või merevägi. Kui ta läheb, siis on meiega kõik.“

      Jo oli läbinud viimaste kuudega kogu emotsioonide maastiku. Riley oli kindel, et see on lihtsalt veel üks hormoonide möllamise juhtum. „Sa ei tohiks praegu mingeid suuri otsuseid teha. Ja Mike igatahes armastab sind. Ja te saate lapse, issand hoidku.“

      Jo silmist hakkasid voolama pisarad. „Ma ei taha seda last üksi kasvatada.“

      „Ei kasvatagi,“ kinnitas talle Riley. „Jah, Mike läheb merele, aga ta tuleb alati sinu juurde tagasi.“

      „Ta on korraga mitu kuud ära,“ ütles Jo silmi pühkides.

      „Aga meie oleme siin.“

„See pole sama asi. Lõpuks oleme mina ja Annabelle siin üksi. Mina istun ööd otsa üleval, kui ta on haige, mina käin lastevanemate koosolekutel ja koolinäidendeid vaatamas. Tema on... kusagil, vaatab, et maailm oleks turvaline. Superkalmaar allveelaevas²,“ ütles Jo kibedalt.

      „Aga mõtle kui õilis – ta teenib oma riiki,“ osutas Noel.

      „Ma tean, aga ta on seda teinud kaheksa aastat. Kas sellest ei piisa? Kas ta ei võiks lasta kellelgi teisel seda üle võtta?“

      See oli ilmselgelt retooriline küsimus, niisiis Riley ei vastanud. Selle asemel ta ütles: „Sa pead tõesti selle üle järele mõtlema. Kui sa Mike’ist lahku lähed, siis oled veel rohkem üksi.“

      „Ma asendan ta kellegagi.“

      „Sa ei mõtle seda tõsiselt,“ ütles Riley rangelt.

      Jo ohkas. „Ma ei tea, mida ma mõtlen. Ma olen lihtsalt nii... vihane.“

      Riley suutis talle jätta ütlemata, et saagu üle. See poleks olnud üldse kena ega ka mitte kasulik. Need olid Jo hormoonid. Pidid olema. Niisiis ütles Riley: „Mike on hea mees, ja pagana raske on head meest leida.“ See oli midagi niisugust, milles tema oli nüüd ekspert.

      „Jah, ta on praktiliselt täiuslik,“ lisas Noel.

      „Sellist asja nagu täiuslik mees pole olemas,“ ütles Jo põlglikult.

      „Ma jääksin peaaegu täiusliku juurde,“ sõnas Noel.

      „Mina jääksin Farkle’i mängimise juurde,“ ütles Riley. Jeesus. See pidi olema tüdrukute õhtu, mis teda lohutaks. Sellisel kombel, nagu kõik kulges, pidid nad kõik keset Pine Streeti lamama, ootama, et põhjapõder neist üle jookseks. „Ole nüüd, lõbutseme. Ärme räägime enam meestest. Nõus?“

      Noel noogutas. „Nõus.“

СКАЧАТЬ