Kolm jõulusoovi. Sheila Roberts

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ seda, mis on juhtunud?

      „Kuule, kullake,“ ütles vanaema, pannes käe ümber Riley õlgade. „Kui kukud, pead jälle hobuse selga ronima.“

      „Ma ei kukkunud,“ protestis Riley. „Mind jäeti maha.“

      „Pole oluline,“ ütles ema. „Su vanaemal on õigus. Sa ei taha sellisel ajal üksi olla. Sa vajad oma perekonda. Ja pealegi, kui sa siin istud ja norutad, siis mõtle, millise võimu sa Seanile annad.“

      „Ma ei anna talle mingit võimu. Ma lihtsalt... No kuulge, kas te ei saa lasta mul leinata?“

      „Kindlasti mitte,“ oli ema veendunud. „Nüüd mine duši alla ja pane riidesse. Me ootame.“

      Kui ema ja vanaema midagi pähe võtsid, siis polnud vaidlemisest rohkem kasu kui dieedi pidamisest pagaritöökojas. Riley läks ärritunult duši alla.

      Vanaema hakkas laulma mingit vana laulu sellest, et tuleb see mees oma juustest välja pesta. Naljakas.

      Pärast seda, kui Riley oli end korda teinud, laadisid ema ja vanema nii tema kui ta pirukad ema autosse ja viisid minema. Jo läks koju, et anda oma jõhvikasalatile viimane lihv. „Kuidas mu tüdrukul läheb?“ küsis isa, haarates ta oma suurte käte vahele.

      „Ma olen õnnetu.“

      „Ära ole. Unusta ära see kloun. Inimene, kes on nii rumal, et ei taha sinuga koos olla, ei vääri sind. Ma pole kunagi arvanud, et ta oleks sulle piisavalt hea.“

      Ja see oli üldine arvamus, kui perekond oma iga-aastasele tänupüha õhtusöögile kogunes.

      „Mehed on sead,“ ütles tädi Gertrude, pannes onu Earli kulmu kortsutama.

      „Hea, et lahti said,“ ütles Riley vend Harold. „Tal on suur ego.“

      „See on paha asi,“ selgitas ta seitsmeaastane tütar Caitlyn.

      Harold käis sageli Seani jõusaalis. „Kas sa teadsid, et tema ja...“ Riley ei suutnud oma võltsi sõbra nime välja öelda. „Kas sa teadsid, millega ta tegeleb?“

      „Kas sa ulataksid täidist, tädi Gert?“ ütles Harold, püüdes seda küsimust vältida.

      „Harold, teadsid või?“ Riley teadis vastust enne, kui vend midagi öelda jõudis. Süütunne oli toonud ta näole puna.

      Aga vend raputas pead. „Kindlalt mitte. Seal flirditi päris palju ja ma arvasin, et see oli naljaviluks. Hea, et temast lahti said, õeke.“

      Võib-olla ongi nii, aga see kaotus teeb ikkagi haiget ja raske on tänulik olla.

      Ent õhtu lõpu poole tundis ta end natuke paremini. Kõik olid talle pirukate kohta komplimente teinud. Tädi Ellen ütles, kui ilus ta välja näeb ja küsis, kas ta on kaalust alla võtnud. Ta oli mänginud koos Jo, vennanaise ja nõoga lauamänge ja tal oli läinud korda oma õnnetus tunniks-paariks unustada.

      Kuni ta läks tagasi oma tühja korterisse ja taipas, et see jääb tühjaks veel pikaks ajaks. Võib-olla igaveseks. Oh, oli see alles lohutus.

      Ema oli talle tüki pirukat kaasa pannud, samuti täidist ja kastet ja kalkunit. Ta kavatses need järgmise päeva lõunaks ära süüa. Aga, nagu öeldakse, pole elus midagi kindlat. Ta otsustas kõigepealt magustoidu ära süüa. Võib-olla ta küpsetab homme kõrvitsat. Põrgu sellega, et ta ei söö enam kunagi. Ta kavatses kõik oma mured ära süüa, muuta end õhupalliks. Kes sellest hooliks?

      Ta võttis suutäie pirukat ja viskas selle siis prügikasti. Kõrvitsapirukas oli peigmehele vilets asendus.

      Ta pidi just uuesti nutma hakkama, kui õde helistas. „Ma tean, et sa jälle haletsed ennast.“

      Vahel võivad vanemad õed olla tõeliselt vastikud. „Ma arvan, et mul on selleks õigus.“

      „Jah, on muidugi, aga mul on üks parem mõte, kui et sa istud siin järgmised kuus kuud nagu õnnetusehunnik.“

      Ta polnud kavatsenud järgmised kuus kuud õnnetu olla. Pigem järgmised kuus aastat. „Mida?“ küsis Riley kahtlustavalt.

      „Tüdrukute pidu. Paki asjad kokku. Noel on teel, et sind peale võtta.“

      „Sa rääkisid Noelile?“

      „Jah, sest ta on su kõige vanem sõber ja su kõige tähtsam pruutneitsi. Ma arvasin, et ta peaks teadma.“

      Jah, muidugi tuli Noelile öelda. Ikkagi tundus Rileyle, et ta kurvad uudised levisid kiiremini kui kuulujutud Twitteris. Tegelikult on see ilmselt Twitteris enne, kui päev läbi saab. Võib-olla juba oligi seal. Võib-olla oli Sean säutsunud. Head tänupüha. Mina jätsin oma kallima maha.

      „Sa tahtsid talle ise neid häid uudiseid rääkida?“ nähvas Jo.

      Õigus. Riley arvas, et peab õele tänulik olema, et ta seda teistele on rääkinud, sest siis ei pea ta seda ise tegema.

      „Tule, joome munalikööri ja mängime Farkle’it. Homme võime minna musta reede väljamüügile ja osta uusi riideid.“

      Uus välimus lahkumineku puhul. See kõlas ahvatlevalt.

      „Sa tegelikult ei taha ju üksi olla, eks?“ jätkas Jo.

      „Ei taha,“ tunnistas Riley. Tal oli juba kõrini selles üksiolemise-värgist, mis tulevikus terendas.

      „Vanem õde teab paremini,“ narris Jo.

      „Mõnikord.“ Selles asjas ilmselt küll. Kes aitaks veel paremini Rileyl üle saada kui ta õde ja parim sõber?

      Noel, kes oli lahkumineku mitu kuud varem läbi teinud, sai täpselt aru, mis tunne Rileyl on. „Jube vastik,“ ütles ta Rileyle ta kotti oma vana autoromu pagasiruumi visates. „Ma vannun, et korralikke mehi pole enam järele jäänud,“ ütles ta, kui nad autos olid ja juba sõitsid. „Jo sai viimase. Ei, võtan tagasi. Mu õde sai. See on muidugi tore. Mul on Aimi pärast hea meel.“ Noel ohkas raskelt.

      Suurepärane. Noel oli peaaegu sama suures masenduses kui Riley. Enne kui õhtu saab läbi, on nad ilmselt selili kesklinnas Pine Streetil, paludes, et põhjapõder neist üle sõidaks. Ainult et jõuluvana jaoks oli liiga vara ja ta põhjapõder jookseb ilmselt kuskil ringi.

      „Ma arvan, et Whispering Pines’is väheneb meeste populatsioon.“ Noel ohkas jälle. Seejärel heitis ta Riley suunas süüdlasliku pilgu. „Aga tead, mis? Me ei mõtle sellele täna õhtul,“ ütles ta otsustavalt noogutades.

      „Kolmkümmend üks, ja ikka pole veel kedagi, isegi silmapiiril mitte,“ ütles Noel hetk hiljem.

      Hüljatud pruudid ja tühi silmapiir – jaa, sellest tuleb küll üks lõbus õhtu.

      Teine süüdlaslik pilk tabas Rileyt. „Palun vabandust. Kuula nüüd mind, mina siin haletsen muudkui ennast, kui sina oled see, kes kannatab. Mul on kahju, Riley. Mul on kahju, et Sean on selline siga ja Emily on selline vastik sõber. Aga nagu ma ütlesin, ei mõtle me sellele. Täna õhtul lõbutseme.“

      Lõbutseme.

СКАЧАТЬ