Kolm jõulusoovi. Sheila Roberts

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ teda kallistamas. Noh, homme õhtul on. Spordisaal on tänupühal suletud ja mees on vaid tema päralt. Homne õhtu on suurepärane.

      Päev algas tõesti kenasti. Ta kõrvitsapirukad – esimesed, mis ta kunagi oli küpsetanud – tulid hästi välja. Ta otsustas seda tähistada kodus tehtud munalikööri ja latega. (Kui ta seda jätkab, siis on ta igavesti number kümme, aga mis siis? Sean armastas teda just sellisena, nagu ta oli.)

      Ta võttis lonksukese, kui mobiil helises. Seani meloodia.

      „Tere, härra Little,“ vastas Riley.

      Ja nüüd pidi mees ütlema: „Tere, tulevane proua Little.“

      Aga ei öelnud. Ta ütles: „Riley, ma pean sinuga rääkima.“ Ta oli tõsine.

      Oh taevas. Riley teadis, mida see tähendas. Sean ei tahtnud minna tänupühaks tema vanemate juurde. Mingil põhjusel ei tahtnud ta viimasel ajal üldse tema perega koos olla. Ta oli jätnud tulemata Riley venna sünnipäevale, mis oli kuu aega tagasi. Kui Riley küsis, milles asi, tõi ta vabanduseks töö. „Ja üldse, ma arvan, et ma ei meeldi su vennale,“ lisas ta.

      See oli naeruväärne. Haroldile meeldis Sean päris hästi. Hea küll, Harold arvas, et Seanil on eriti suur ego. Aga mida Harold ka teadis?

      „Sa ei taha ema ja isa juurde minna?“ küsis Riley.

      „Asi pole selles.“

      „Milles siis?“

      „Ma peaks sinu juurest läbi tulema.“

      „Sa tuled niikuinii mõne tunni pärast,“ sõnas Riley. Asi polnud selles, et ta Seani näha ei tahtnud, aga kell oli alles kümme hommikul ja ta oli just küpsetanud ja polnud veel duši all käinud ja talle ei meeldinud see, kui Sean ei näe teda ta parimas olekus.

      „Ma tean, ma tean,“ ütles Sean, aga mitte talle.

      Nüüd kuulis ta taustal mingeid hääli. Kellega mees rääkis? „Sean, mis toimub?“

      „Ma ei tea, kuidas sulle seda öelda.“

      Riley tundis, et kahvatab. Juhtumas oli midagi halba. Ta tundis, et õhus on midagi ähvardavat. Ta vajus istmele, püüdes end kokku võtta.

      Jälle oli seda häält kuulda, see oli kindlasti naise hääl. Riley tundis äkki, nagu oleks ta suure jäätüki alla neelanud.

      „Ma olen,“ ütles Sean, jälle mitte temale. „Riley...“

      „Jah?“ Riley hääl oli muutunud sosinaks.

      „Seda pole kerge öelda. Me peame lahku minema.“

      „Lahku minema?“

      „Mul on kahju.“

      „Aga... me abiellume kolme nädala pärast. Ja kahe päeva,“ lisas ta. Kolm nädalat ja kaks päeva veel, aga Sean tahtis lahku minna. Nüüd hakkas jää sulama ja naise silmadest välja valguma.

      „Mul on tõesti kahju. Aga abiellumine oleks suur viga.“

      Oleks viga? See oli Rileyle uudiseks. „Mis sa sellega mõtled? Ma ei saa aru.“ Ta nägi ilmselt und. Selles asi oligi. Ta magas ja see oli õudusunenägu. Ta näpistas end käsivarrest. Ai!

      „Ma kohtasin kedagi teist.“

      „Kolm nädalat enne pulmi?“ Kolm nädalat ja kaks päeva, aga kes seda aega enam arvestas?

      „Ei, ma kohtasin teda enne seda. See asi on, noh, meie vahel tugevamaks muutunud. Meie tunded.“

      Kolm nädalat enne pulmi? Vaid aasta tagasi oli mees Bella Bellas, Itaalia restoranis, kõigi ees ühele põlvele laskunud, võtnud välja teemantsõrmuse ja teatanud, et armastab teda igavesti. Mis sellega juhtus, et igavesti?

      „Kuidas sa saad seda teha? Me armastame teineteist.“ Vähemalt üks neist armastas. „Sa arvasid, et ma olen oivaline.“ Kas oivaline ei tähendanud nüüd midagi?

      „Oledki. Kurat, Riley. Ma ei taha sulle niimoodi haiget teha. Ma tunnen end kohutavalt.“

      Tema tundis end ohutavalt? „Kes see on?“ Kes oli varastanud ta peigmehe kolm nädalat enne pulmi?

      „See on piinlik.“

      Piinlik? See oli katastroof. „Kes see on?“ nõudis Riley.

      „See on, oh, Emily.“

      „Emily? Mu pruutneitsi? See on mingi nali, eks?“

      Aga Sean ei naernud. Teda polnud isegi mitte seal. Nüüd oli keegi teine telefonil. Emily ise. Emily, Riley kolleeg, väikeste laste sõber, tema sõber. Mõrd.

      „Riley, mul on väga kahju. Me oleme püüdnud mõelda, kuidas sulle seda öelda.“

      „Kui kaua te olete seda püüdnud?“

      „Terve kuu.“

      Terve kuu. Terve see kuu oli Emily kuulanud ta lobisemist, kui ilus on kirik, kui see on kaunistatud punaste ja valgete rooside ja küünaldega, ja et vanaema valmistas talle sukapaela, ja et Sean oli leidnud neile mesinädalateks mingi erilise koha. See pidi olema üllatus.

      Noh, kindlasti oli Seanil õnnestunud teda üllatada.

      „Sa pidid olema mu pruutneitsi,“ protestis Riley. Sa pidid olema mu sõber.

      „Ma tean. Mul on tõesti kahju. See lihtsalt... juhtus.“

      „Kus kohas see lihtsalt juhtus?“ Oh, oota. Ta teadis.

      Kindla peale. „Spordisaalis.“

      See selgitas Seani eriti pikki tööpäevi. Kui sul on äri... ja nii edasi. Ainus äri oli see, kuidas Emily tegeles Seani vargusega. „Varas! Sa räpane mehevaras. Ma arvasin, et sa oled mu sõber.“

      „Ma olin. Olen.“

      Enam mitte. „Kas sa oled temaga maganud?“ Teisel pool oli vaikus.

      „Sa oled mu kihlatuga maganud. Tõesti?“

      Pole ime, et Emily ei tahtnud, et Riley teda kellegagi paari paneks. Ta oli juba end paari pannud. Kas see oli Sean, kellega ta rääkis, kui Riley eile ta klassiruumi sisse astus? Ma pean minema. Jah, ta pidi minema – otse Seani juurde.

      „Riley... Oh, Sean on siin.“

      „Ma vihkan sind,“ ütles Riley kohe, kui mees liinile tagasi tuli.

      „Ole nüüd, Riley. Ära ole niisugune.“

      „Ja miks ta Portlandis pole?“ Või Timbuktus. Või Antarktikas. Põhjapoolusel. Ei, mitte seal. Jõuluvana saadaks ta minema.

      „Ta pidi minema, aga ta plaanid muutusid.“

      Just nagu Rileylgi. Ei tule pulmi, pulmapidu, mesinädalaid täiusliku mehega, kes osutus kellekski СКАЧАТЬ