Kolm jõulusoovi. Sheila Roberts

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oleks seal, pilluks ta pirukatega neid mõlemaid.

      „Riley, ma soovin, et seda poleks juhtunud,“ sõnas Sean.

      Riley soovis samuti. „Ma ei saa enam rääkida,“ ütles ta. „Ma pean end valmis seadma, et minna oma vanemate juurde ja olema tänulik.“

      1 Nagu pruutneitsi, aga abielus või olnud abielus. Tlk

      Teine peatükk

      RILEY lõpetas kõne, aga ei liigutanud end. Selle asemel jäi ta baaripukile istuma ja hingeldas. Võta kott. Hinga koti sisse. Tal olid vaid kilekotid. Ilmselt polnud see parim plaan.

      Ta hakkas nutma, karjus täiest kõrist. Oli hea, et enamik naabreid Pine Ridge’i kortermajas olid linnast väljas pikka nädalavahetust veetmas, koos peredega lõbutsemas.

      Või kallimatega.

      Ta nutt kõlas kõvemini. Kuidas sai see temaga juhtuda? See oli tõeline tundepuhang, mis teda oli tabanud. Ta haaras vannitoast taskurätikarbi ja kallistades seda nagu kadunud sõpra, istus diivanile ja nuttis veel mõnda aga.

      Kalkunikuju, mille ta oli Daily’s Drugstore’ist leidnud, seisis keset söögilauda ja pilkas teda. Riley kujutles Seani ja Emilyt koos oma õnnelikku elu alustamas, nad istuvad igal hommikul laua ääres, söövad enne tööleminekut hommikust, ja õhtul koju tulles naudivad koos mõnusat õhtusööki.

      Seanile meeldiks ikka mõnus õhtusöök kahekesi. Ainult mitte koos temaga. Ta haaras uue taskurätiku.

      Tal kulus vaid tund aega, et kõik taskurätikud otsa saaksid. Ta vajas midagi tugevamat. Majapidamisrätikuid.

      Köögileti nurgal, majapidamisrätikute hoidja kõrval, olid kõrvitsapirukad. Ta soovis, et poleks pakkunud, et viib need kaasa. See oli tundunud hea mõte. Talle meeldis küpsetada, ja emal oli ülejäänud toiduga käed tööd täis. Ta oli olnud elevil, et saab näidata sugulastele oma kulinaariakunsti, kujutlenud kiitvaid ohkeid, kui nad iga pirukasuutäit naudivad.

      Mitte mingil juhul ei tahtnud ta nüüd perekondlikule õhtusöögile minna, nüüd, kui ta elu, nagu ta seda siiani tundis, oli lõpule jõudnud. Ta pani pirukad sügavkülma ja helistas õele.

      „Oi, tere,“ vastas Jo. „Head tänupüha.“

      „Ma ei saa ema ja isa juurde tulla,“ nuuksus Riley.

      „Mida? Mis lahti on?“

      „Sa pead pirukatele järele tulema.“

      „Mida sa sellega mõtled? Kas sa oled haige?“

      „Asi on Seanis. Ta... ta...“

      „Ta on haige.“

      „Ei.“

      „Ta on surnud!“

      „Eiii.“

      „Mis siis on? Oi, ei. Ta tegi sinuga lõpparve,“ arvas Jo, tulles kiiresti õigele järeldusele. Oli vaid üks asi, mis oli sama hull kui Seani surm, ja seda oli mees just teinud.

      „J-jah,“ nuuksus Riley.

      „Mis tal viga on?“

      „Emily.“

      „Emily?“

      „Nad... nad...“ Riley ei suutnud lauset lõpetada.

      „See mõrd,“ urises Jo. „See vastik väike võltssõber. Ma tulen kohe sinu juurde.“

      Pirukaküsimus lahendatud, võttis Riley rulli paberrätikuid ja läks tagasi diivani juurde. Võib-olla saaks Jo talle mõned toiduülejäägid tuua... juhul, kui ta peaks kunagi veel süüa tahtma. Ta ei tahtnud tänupüha õhtusöögist sugugi ilma jääda, aga mõte kõigiga kohtumisest oli rohkem, kui ta suutis taluda. Istudes seal nagu maailma kõige suurem luuser ja nuttes oma bataati märjaks, oleks ta tõeline tujurikkuja.

      Kümme minutit hiljem oli Jo ukse taga. Ja mitte ainult Jo, vaid ka ema ja vanaema, kellest kumbki ei lahkunud tänupühal köögist, kui polnud just maailmalõpp. Oh, ei. See oli nii piinlik.

      Nad kiirustasid Riley juurde ja kallistasid teda kõik koos, ja nägid koos välja nagu tohutu amööb.

      Amööb liikus aeglaselt elutuppa. Vanaema ja ema istusid kummalgi pool Rileyt diivanile ning Jo ja ta tohutu kõht seadsid end toolile.

      „See poiss,“ ütles vanaema põlglikult. „Mulle pole ta kunagi meeldinud. Ta oli isekas.“ See oli sellepärast, et eelmise aasta tänupühal oli Sean ära söönud viimase tüki Huckleberry pirukat, mille vanaema oli kavatsenud koju kaasa võtta, et seda hommikusöögiks süüa. See ei tähendanud midagi, et mees vanaema plaanidega seoses pirukatükiga kursis ei olnud. Aga ikkagi poleks ta tohtinud seda ära süüa.

      Järjest rohkem hakkas ilmnema tõendeid selle kohta, kui vääritu oli Sean. „Mäletad, kui nõme ta oli valentinipäeval?“ tuletas Jo Rileyle meelde. „Kott M&M komme šokolaadikarbi asemel.“

      „Aga mulle maitsevad M&M-id,“ ütles Riley.

      „See oli ikkagi odav. Ja ta ei viinud sind isegi mingisse ilusasse restorani. Bubba Bar-B-Q? No tõesti!“

      „Hea, et temast lahti said,“ nõustus ema. „Taevas teab, kellega ta eelmisel aastal sind veel pettis.“

      „Noh, nüüd on millegi üle tänulik olla,“ ütles vanaema.

      „Et ta mind pettis?“

      „Et sa avastasid, milline vilets petis ta on, enne kui temaga abiellusid.“

      „Ta pidi ootama, kuni jäi kolm nädalat pulmadeni, et seda teha?“ Alandus, pettumus. Oh, kõik oli nii halvasti.

      „See on pisut ebamugav,“ andis ema järele. „Aga me ei saa sinna midagi parata. Me helistame õhtul kõikidele külalistele.“

      „Ma saadan kõikidele nõbudele sõnumid,“ pakkus Jo.

      „Näed? Kõik saab korda,“ kinnitas ema Rileyle.

      „Ja vaata asja positiivset külge,“ lisas Jo. „Nüüd ei pea sa enam spordisaalis end vormi ajama.“

      Ei. Emily teeb seda, otse Seani kõrval. Riley tõmbas ninaga.

      „Üks jõulukingitus vähem osta,“ ütles vanaema noogutades, ja see pani ta prillid ninal hüppama.

      Jõulud. Riley oli kujutlenud nende esimesi jõule abielupaarina – et nad tõusevad hommikul üles ja joovad kuuma šokolaadi, avavad kingitusi. Ta oli Seanile kingituse juba ära ostnud, tööriistakasti, mille ta leidis internetist, alates mutrivõtmetest kuni Philipsi kruvikeerajateni. Noh, tal endal läheb tööriistakasti vaja. Ja ta võib ikkagi kuuma šokolaadi juua.

      Üksinda. Ta hakkas uuesti nutma.

      „Me ei lase sellel oma tänupüha rikkuda,“ СКАЧАТЬ